Kurva poeedi naine. Lone Theils

va poeedi naine

      Esimene peatükk

      See oli paras nokitsemine, aga asi oli vaeva väärt. Nora oli kummargil suure kukeseenekorvi kohal ja noppis hoolikalt välja väikseid hõrke täiusliku kujuga lehtreid.

      Viimaks oma saagiga rahul, läks ta väikse pruuni paberkotiga köögiviljamüüja juurde ja valmistus koti kaalule panemise järel majanduslike tõsiasjadega silmitsi seisma.

      Ta naeratas Andreasele, kes mälus parajasti viimaseid suutäisi Borough’ Marketi legendaarsest chorizo-sändvitšist. See kõik oli üsnagi täiusliku laupäeva ennelõuna moodi. Isegi kuu aega hiljem oli ikka veel täitsa arusaamatu, et ta võib lihtsalt käe välja sirutada ja puudutada meest, kes oli olnud nii keelatud. Keelatud, sest ta oli koos teisega. Sest tema ise ei julgenud seda endale lubada. Et nad teineteisest mööda rääkisid ja olid võibolla aastate kaupa mööda rääkinud. Kuni selle päevani, mil tamm purunes.

      Ta oleks äärepealt Andrease juurde astunud, kui tolle telefon helises. Andreas naeratas talle vabandavalt, tegi silma ja võttis jakitaskust mobiili. Makstes nägi Nora, kuidas Andrease näojooned muutuvad. Ta muutus sügavtõsiseks ja tõmbus müüja juurest eemale, läks kõnnitee poole ja keeras selja. Nora nägi mehe õlgu longu vajumas, nagu oleks ta hoobi saanud. Vaevalt jõudis ta mõelda, et on aeg end tõsiselt halbade uudiste jaoks valmis seada, kui tema enda telefon käekotis vibreerima hakkas.

      Ta nägi otsekohe, et see on Krabi kodunumber, ja mõtles korraks vastamata jätta. Kui boss helistas nädalavahetusel, võis üsna kindel olla, et see on luhta läinud veel enne, kui jõuaks öelda: „Mul on tegelikult kavas …” Niisugune kord juba oli nädalalehe Globalt Londoni korrespondendi töö. Nora armastas oma tööd, armastas seda rahvusvahelist lehte, mis tema enda arvates Taani tavapärasest meediast selgelt kõrgemale tõusis. Aga mitte alati ei armastanud ta Krabi ja tolle puudulikku võimet tõmmata liivale joon sinna kohta, kus töö lõpeb ja vaba aeg algab. Nora tundis enam-vähem ainult ühte inimest, kes oli bossist hullem. Ja see oli tema ise.

      Ülemus asus oma harilikus krabistiilis kohe asja juurde. „Sand. See Iraani luuletaja Manash Ishmail, kui palju sa temast tead?” küsis ta, ilma et oleks vähemasti mõnd sissejuhatavat viisakusfraasi pruukinud.

      Nora mõtles algul, et see peab olema retooriline küsimus, aga kuna Krabi ometi kord jättis omaenda pärimise peale loenguga vastamata, siis sobras ta infot otsides oma ajus.„Hm. Üks Iraani tuntumaid luuletajaid. Ja ühiskonnakriitikuid. Tuli eelmisel kuul Taani. Iraani valitsus on nõudnud tema väljaandmist terroritegevuse tõttu. Valitsus ähvardab, et ei Taani ega kogu Euroopa Liitu ei müüda kunagi naftat, kui Taani teda kodumaale kohtumõistmiseks ei loovuta. Fetaeksport ripub mõistagi õhukese niidi otsas. Tema omalt poolt on Taanist asüüli palunud. Ütleb, et ta on poliitiliselt taga kiusatud ja et teda ähvardab surmanuhtlus, kui ta Iraanile välja antakse. Oma esimese luulekogu „Sinine hing” eest pälvis ta Nobeli kirjandusauhinna,” luges Nora üles mälu ja viimase paari nädala ajalehepealkirjade järgi. „Ma ei ole muuseas kunagi ta luuletusi lugenud,” lisas ta.

      „Kas oled teda kunagi kohanud või teda intervjueerinud?”

      „Ei,” ütles Nora jahmunult. „See ei ole just minu pädevuses, kui leebelt väljenduda.”

      „Ei. Seda mõtlesin ka mina,” lausus Krabi mõtlikult. „Sellest hoolimata küsis ta sinu järele.”

      „Kes?”

      „Ishmail. Ta küsis sinu järele.”

      „Kuidas?”

      „Viola Ponte on püüdnud temalt intervjuud saada enam-vähem tema esimesest Taanis viibitud päevast peale. Ta on kõigist ettepanekutest keeldunud. Ei anna intervjuud mitte kellelegi,” ütles Krabi, viidates Globalti kultuuritoimetajale.

      „Aa. Okei?” ütles Nora, püüdes mõistatada, mis suunas vestlus liigub.

      „Kuni eilse õhtuni,” jätkas Krabi. „Siis ütles ta äkitselt jah. Ühel tingimusel. Et intervjuu teed sina.”

      Kordki oli Nora sõnatu. Ta püüdis tasakaalu leida, kala ja kukeseentega kott ühes käes ja mobiil teises, samal ajal kiigates üle rahvasumma ja püüdes leida Andreast. Meest ei paistnud kusagil.

      „Nora. Kas oled ikka seal?” kostis Krabi hääl toru teisest otsast.

      „Jah. Ma olen siin. Ma ei tea, mis ma peaksin ütlema … Ma ei saa aru, miks see peaksin mina olema,” ütles ta hajameelselt, otsides edasi Andreast.

      Seal. Ta silmas mehe heledaid juukseid nurgapealse kohvibaari läheduses, ei näinud ta nägu. Siis sundis ta end uuesti mobiiltelefonile keskenduma.

      „Ma lootsin,” ütles Krabi puudutatult, „et sa ilmutad ehk veidi abivalmidust ja aitad selgitada, miks ta nõuab, et just sina teda intervjueerid? Kas mõnes sinu viimase aja artiklitest on olnud juttu Iraanist? Poeesiast? Millestki muust, mis võiks asjakohane olla?” urgitses ta.

      Nora raputas pead, aga taipas, et Krabi seda ei näe. „Ei. Ma tõesti ei tea, milles asi.”

      „Mina ka mitte, ja ma lasksin isegi Emilyl arhiivist üle kontrollida. Kui tema midagi ei tea, siis ei seisa maailm enam püsti,” ütles Krabi Globalti kõigeteadja arhivaari, raamatukoguhoidja ja asendamatu superuurija kohta.

      „Aga Sand, sa pead koju tulema ja selgeks tegema, milles asi. Nii palju sa sellele mehele võlgned. Ja mulle seda enam. Ponte oli ma-ru-vi-ha-ne. Ta oli juba andnud selle loo Victorile pika ja peenetundelise olemusloo jaoks. Ja siis äkki otsustab Ishmail, et tema tahab ainult sind. Ei olnud just kõige harmoonilisem toimetuse koosolek, mida ma lehe ajaloos kogenud olen, niipalju võin ma reeta,” ütles Krabi.

      Nora ohkas. „Esmaspäev, sobib?”

      Krabi ebales. „Siis igal juhul mitte hiljem. See lugu ei tohi meil käest ära minna. Aga ilmselt ei räägi ta teistega, seni kui me garanteerime, et sa kohale tuled,” ütles ta ja hakkas vestlust lõpetama. „Nojah, see golfiring ju ennast ise ei mängi. Head nädalalõppu.”

      Nora helistas kohe toimetusse Anettele ja laskis endale kojusõidupileti broneerida. Ja siis ei olnudki teha muud, kui Andreasele kõik üles tunnistada. Et seda nädalavahetust, mille nad olid kavatsenud teineteise embuses veeta, tuleb tugevasti kärpida. Pühapäeva pärastlõunal peab ta lennukile minema, et esmaspäeva hommikul intervjuuks valmis olla.

      Ta pilk libises kohvibaari poole. Andreas oli hankinud endale ühe väga hinnatud Monmouthi espresso, mille pärast Londoni kohvinautlejad heal meelel sabas seisid. Aga Andreas seisis nagu transis, väike papptops ees.

      Alles siis tabas Norat mõte, et ta ei ole vist mitte ainus, kes on saanud kuulda põrutavaid uudiseid. Ta läks Andrease poole, lootuses, et mees tabab ta pilgu. Aga too vaid põrnitses üle turuliste sagina, ja paistis, nagu ei näeks ta mitte midagi. Alles siis, kui Nora tal õrnalt käevangust võttis, vaatas mees talle otsa.

      „Andreas, mis on?” küsis Nora ja püüdis ta pilku.

      Andreas vaatas esmalt maha, siis kõrvale. Viimaks kinnitas ta pilgu mingisse punkti Nora vasaku õla kohal.

      „Ta on rase.”

      „Birgitte? Birgitte on rase?” Nora hääl kerkis falsetti.

      Andreas noogutas õnnetult.

      „Mida?” küsis Nora rumalalt, püüdes mõista, kuidas see oli juhtuda saanud. Kuidas ta võis nüüd sellises olukorras olla? Ärgata vahukooreses õnnes koos mehega, kes tundus olevat kõige parem, mis elu talle andnud on. Ja siis seista siin Borough’ Marketil kolm tundi hiljem, mingi kuramuse kotitäis kala käe otsas, sellal kui mehe endine kallim, kes elab täiesti teisel maal, on äsja ta elu mobiiltelefoni kaudu pihuks ja põrmuks teinud.

      „Tal on kolmeteistkümnes nädal. Nii et ta jätab lapse alles. Ta ootas ütlemisega senikaua, kuni loobumiseks on liiga hilja. Ja ta soovib minult täit ja pühendunud osavõttu, tegi ta mulle selgeks. Täit ja pühendunud osavõttu. Niisugused tema sõnad olid,” ütles Andreas tuhmi häälega.

      „Mida sa kavatsed teha?” küsis Nora.

      Andreas kehitas õlgu. „Ma ei tea. Ma tõesti ei tea.”

      Vaikus laskus nende vahele nagu meri, ja nemad seisid seal nagu kaks õnnetusesaart. Kumbki äkitselt omaette.

      „Nora, kurat küll. Ma ei tea. Ma pean koju sõitma. Teada saama, mis kurat õieti toimub. Seega. Ma ei tea.”

      Nora