Sõbrad, armukesed, šokolaad. Alexander McCall Smith

Ta oli üks esimestest, kes välja jõudis, välja õhtust sagimist täis tänavale, kus inimestel oli ajada teisi asju, mis polnud seotud kontserdiga. Siis hakkas ta kärmel sammul astuma Meadowsi poole, liikudes mööda jalgrada sõidutee kõrval, kõndides kiiresti, just nagu oleks tal koju saamisega kiire – kuigi seal ei oodanud teda mitte midagi peale lohutava tuttavlikkuse.

      Õhtutaevas oli ikka veel hele, helendas läänekaares, ja õhtu oli soe. Many waters cannot quench love – see hümn kõlas tal ikka veel kõrvus, kordas end: see meloodia oli nii võimas, et võib valmistada sind ette elu pettumusteks, selle asemel et muuta teadlikuks sellest, kuidas katsed suruda maha vastamata armastuse valu – võimatu armastuse, selle armastuse, mida oleks parem kõrvale lükata, selle peale üldse mitte mõelda – enamasti ei tööta, muudavad ainult armastuse haavad veel valulikumaks.

      Ta peatus foori ees, jäädes ootama luba edasi kõndida. Üks noor naine, üliõpilase vanuses, seisis tema kõrval ja ootas samuti. Ta vaatas Isabeli poole, kõhkles hetke ja sirutas siis käe välja ning puudutas kergelt tema käsivart.

      „Kas teiega on kõik korras?” küsis ta. Ta oli näinud pisaraid.

      Isabel noogutas. „Aitäh,” ütles ta. „Aitäh.”

      3

      Muidugi oli heledas päevavalguses kõik palju parem. Kui Isabel järgmisel hommikul alla läks, polnud ta oma nõrkusehetke võib-olla unustanud, aga vähemalt oli ta enesekontrolli tagasi saanud. Ta teadis, et see, mida ta oli möödunud õhtul kogenud, oli ootamatu emotsioonisööst – ja et kõnealune emotsioon oli armukadedus, ei midagi vähemat. Seda laadi emotsionaalsed seisundid käivituvad kiiresti ja esmakordsel kogemisel on raske nendega toime tulla, aga kogu ratsionaalseks toimijaks olemise mõte seisnebki ju selles, et inimene suudab need seisundid kontrolli alla saada. Tema, Isabel Dalhousie, oli täiesti suuteline negatiivseid emotsioone vaos hoidma ja saatma nad tagasi sinna, kus oli nende koht. Nii, ja kus see koht peaks olema? Freudi id’i tumedates sügavikes? Ta naeratas selle mõtte peale. Kui sobiv nimi oli id – tahumatu, kodustamata varjuolend, kes tahab teha kõiki neid anarhistlikke tegusid, mille peale ego ja superego kulmu kortsutavad. Teaduslikus mõttes seisis suur osa Freudi teooriast vankuvatel jalgadel, isegi kui see kirjanduslikus mõttes oli tõeline maiuspala, aga Isabel oli alati arvanud, et kõigist Freudi teravmeelsetest mõttesähvatustest oli id kõige usutavam. See oli hulk kihke ja soove, mis käisid kehaliseks olendiks olemise juurde: vajadus toidu järele ja vajadus paljuneda – juba ainuüksi neist kahest piisas, et tekitada mis tahes koguses raskusi, ja nad olid tõesti enamiku inimeste vahel tekkivate riidude taga. Vaidlused ruumi, toidu ja seksi üle: id’i teema. Lõppkokkuvõttes võib kõik inimkonna konfliktid selleks taandada.

      Selleks ajaks, kui ta oli kohvi valmis teinud, oli tal ka kogu see lugu läbi sorteeritud ja plahvatusoht likvideeritud. Oli loomulik tunda armukadedust nende suhtes, kellesse sa eriliselt kiindunud oled, seega oli ka see täiesti loomulik ja ta pidigi tundma nii, nagu ta tundis, kui nägi Jamiet koos selle tüdrukuga. Nende nägemine oli talle selgelt mõista andnud, et Jamie ei ole tema oma; tal võivad olla tema suhtes tugevad tunded, aga neil tunnetel ei tohi mitte kunagi lubada muuta seda fakti, et nende vahel pole midagi peale sõpruse.

      Ta oli lootnud, et Jamie ja Cat moodustavad uuesti paari, kuid ta teadis suurepäraselt, kui ebarealistlik see lootus oli. Küllap taipab seda varem või hiljem ka Jamie ja see tähendas, et ta hakkab otsima kedagi teist, nagu teeks iga teinegi noor mees. See Jamiet imetleva olekuga tüdruk kontserdilt oleks arvatavasti ideaalne valik. Arvatavasti tähendaks see Isabeli jaoks selle mõnusa läheduse kaotust, mida tema ja Jamie praegu nautisid. Mis oleks muidugi kahetsusväärne, kuid tema poolt oleks õige käitumine tunda rõõmu kõige üle, mis Jamiet õnnelikuks teeb. See oleks nagu lasta vabadusse lind, keda on ajutiselt vangistuses peetud. Linnupüüdja võib ju kaaslase kaotamise pärast kurb olla, aga ta peab mõtlema ainult vabaks lastud olendi õnne peale. Just seda ta peabki tegema, see oli ilmselge. Ta peab püüdma teha nii, et see noor naine talle meeldima hakkaks, ja siis andma Jamiele oma õnnistuse kaasa ja laskma tal minna.

      Selleks ajaks, kui saabus tema majapidaja Grace, oli Isabel esimese tassi kohviga lõpule jõudnud ja söönud ära hommikusöögiks ette nähtud kaks viilu röstsaia marmelaadiga. Grace, kes oli umbes Isabeli vanune naine, oli maja korras hoidnud juba Isabeli isa ajal ja jätkas seda tööd ka tema juures. Ta oli konkreetsete seisukohtadega naine, kes polnud kunagi abielus olnud, vaatamata sellele, mida ta ise kirjeldas sõnadega „loendamatud pakkumised”, ja Isabel kasutas teda sageli omaenda mõtete ja arvamuste kõlapinnana. Paljudes asjades olid nad sageli eriarvamusel, kuid Isabel nautis Grace’i vaatepunkti ärakuulamist, sest see oli peaaegu alati üllatav.

      „Ma pole ehk küll filosoof,” oli Grace ükskord öelnud, „kuid mul pole probleeme selle teadmisega, mis on minu seisukoht. Ma ei saa kõigist neist kahtlemistest aru.”

      „Aga peab ju kahtlema,” vastas Isabel. „Mõtlemine on kahtlemine. See tähendab sama asja.”

      Grace’i vastus sellele oli tulnud kiiresti. „Ega ikka ei tähenda küll. Ma mõtlen mingi asja peale ja siis ma otsustan ära. Kahtlemisel pole sellega midagi pistmist.”

      „Nojah,” ütles Isabel, „inimesed on erinevad. Sul veab, kui sa oma otsustes nii kindel oled. Minul on pigem kalduvus kahelda. Võib-olla on see kinni temperamenditüübis.”

      Sel hommikul polnud Isabelil tuju sedalaadi mõttevahetust arendada, niisiis piirdus ta küsimisega Grace’i vennapoja, Bruce’i järele. Noormees oli Šoti natsionalist, kes uskus veendunult Šotimaa iseseisvusesse. Ka Grace’ile avaldas noormehe kirglikkus mõnikord mõju ja siis pomises ta midagi ähvardavat Londoni suunas, aga see ei kestnud kunagi kuigi pikalt. Grace oli loomu poolest konservatiiv ning Ühendkuningriik oli liiga sissetöötatud asi, et selle suhtes mingeid radikaalseid samme astuda.

      „Bruce läks mingile poliitilisele koosolekule,” vastas tema. „Nad käivad igal aastal Bannockburnis7 ja peavad kõnesid. Nad piitsutavad end seal üles, aga siis tulevad koju tagasi ja lähevad oma eluga edasi, nagu kõik inimesed. Ma arvan, et see on tal lihtsalt selline hobi. Vanasti kogus ta marke, aga siis otsustas hakata tegelema natsionalismiga.”

      Isabel naeratas. „Ta on nii silmapaistvalt ilus poiss oma kildi ja baretiga. Ja Bruce on ju patrioodi jaoks nii hea nimi, kas pole? Kas saaks keegi esineda veenvalt Šoti natsionalistina, kui tema nimi oleks… no ütleme näiteks Julian?”

      „Ilmselt mitte,” arvas Grace. „Muide, kas sa teadsid, et nad räägivad seal ka raudteele boikoti kuulutamisest, kuni restoranvagunites lõpetatakse viitamine Inglise hommikusöögile?”

      „Neil on siis tõesti palju tööd,” leidis Isabel. „Milline konstruktiivne panus meie rahvuslikku ellu.”

      „Muidugi on sellel oma mõte täiesti olemas,” ütles Grace. „Vaata, kuidas Šotimaad koheldakse. Kuidas see laul käiski? Such a parcel of rogues in a nation …8”

      Isabel juhtis jutu Bruce’ist eemale.

      „Ma nägin eile õhtul Jamiet koos ühe tüdrukuga,” lausus ta lihtsalt, jälgides seda öeldes, kuidas Grace sellele reageerib.

      „Teise tüdrukuga?”

      „Jah,” ütles ta. „Ühe tüdrukuga kontserdilt.”

      Grace noogutas. „Jajah, mind see küll ei üllata,” ütles ta. „Ka mina olen neid näinud.”

      Isabel vaikis hetke – tugev südame pekslemine oli tema emotsiooni füüsiliseks avaldumisvormiks. Siis: „Heledate juustega tüdruk? Pikka kasvu?”

      „Jah.”

      Muidugi peab see olema sama tüdruk ja see ei tohiks teda üllatada. Aga sellele vaatamata tahtis ta sellest rohkem teada ja Grace selgitas.

      „See oli ülikooli juures. Muuseumi taga on üks kohvik. Ilusa ilmaga tõstetakse seal lauad välja ja inimesed istuvad siis väljas ja joovad kohvi. Nad olid seal, ühes lauas. Nemad mind ei näinud, kui ma neist mööda kõndisin. Aga nad olid Jamie ja üks tüdruk.

7

Linn Šotimaa lõunaosas, kus toimus 1314. aastal üks tähtsamaid lahinguid 13.–14. sajandil Šotimaa iseseisvuse pärast peetud sõdades Šoti ja Inglise kuningriikide vahel.

8

„Milline partii kelme ühe rahva sees …” Šoti rahvaviis, millele on sõnad kirjutanud Robert Burnes; sõnad mõistavad hukka need Šoti parlamendi liikmed, kes kirjutasid 1707. aastal alla liidulepingu Inglismaaga.