Ilus mõrd. Christina Lauren

naeratus. „Kamandaja-Bennett. Nüüd ei tule ma kohe kindlasti sinuga kaasa.“

      „Chloe, ma ei tee nalja. Ma ei lase sind jõuludeni silmist.“

      Ta kissitas vastu pärastlõunast juunipäikest. „Jõuludeni? Minu jaoks kõlab see küll liiga keldrisse-aheldatud-seksiorjalikult.“

      „Kui sulle niisugune asi ei meeldi, siis ei tule sellest suhtest vist ikka mitte midagi välja,“ narrisin.

      Ta naeris, kuid ei vastanud. Selle asemel põrnitsesid mind sügavpruunid silmad, mis ei pilkunud ja olid loetamatud. Tundsin end sellises olukorras niivõrd harjumatult, et raske oli ärritust varjata.

      Viisin käed ta puusadele ja küünitasin allapoole, et talle suu peale väike musi teha. Persse, vajasin enamat. „Lähme. Ei mingeid keldreid. Ainult meie kaks.“

      „Bennett …“

      Peatasin ta järjekordse musiga, tundes seesugusest väikesest lahkarvamusest paradoksaalset kergendust. „Minu autosse. Kohe.“

      „Oled kindel, et sa ei taha kuulda, mis mul öelda on?“

      „Täiesti. Võid rääkida, palju tahad, kui mu nägu on su jalge vahel oma kindla koha leidnud.“

      Chloe noogutas ja järgnes mulle, kui tal käest võtsin ja teda hellalt parkla poole tõmbasin, näol salapärane naeratus.

      Ta mängis kogu autosõidu sõrmedega mu reiel, küünitas mu kaela limpsima, libistas käega üle mu riista ja rääkis oma väikestest punastest püksikutest, mis ta oli hommikul jalga tõmmanud, et end enesekindlamalt tunda.

      „Kas ma purustan su enesekindluse, kui sult need jalast rebin?“ küsisin, küünitades punase tule all teda suudlema. Tagumine auto lasi signaali just siis, kui mõnusaks läks: kui suudlus asendus väikeste näksamistega ja tema hääl täitis mu suu, pea ja – persse küll – kogu mu rindkere. Tahtsin teda alasti ja enda alla.

      Kui liftis üles tema korterisse sõitsime, läks asi metsikuks. Ta oli sealsamas, täiesti perses, ja ma olin teda nii väga igatsenud; kui saaksin oma tahtmist, kestaks see õhtu kolm järjestikust päeva. Ta lükkas seeliku üle puusade ja ma tõstsin ta üles, astusin ta jalge vahele ja surusin oma valutava riista tema sisse.

      „Viin sind nii mitmeid kordi lõpuni,“ vandusin.

      „Mmm, lubad?“

      „Luban.“

      Liigutasin puusi ja ta ahhetas, sosistades: „Olgu, aga enne …“

      Lift helises ja ta väänles vabaks, lipsates ukse poole. Silmis kõhklev pilk, lükkas Chloe seeliku tagasi alla ja astus minu ees koridori, suundudes oma korteri poole.

      Mul käis kõhust jõnksatus läbi.

      Ma polnud siin sellest peale käinud, kui olime lahus ja mul õnnestus valvurit keelitada, et ta lubaks mul minna Chloega rääkima. Veetsin lõpuks kogu selle aja hoopis ukse taga kõneldes. Tundsin kummalist ärevust. Tahtsin meie leppimisest vaid kergendust tunda, mitte mõelda sellele, millest olime vahepealsete kuudega ilma jäänud. Et mõtteid mujale viia, kummardusin ettepoole ja imesin tema kõrvatagust nahka, hakates seeliku tagumise luku kallal tegutsema, samal ajal kui tema võtme kallal kohmitses.

      Chloe lükkas ukse lahti, pöördudes minu poole. „Bennett …“ alustas ta, kuid ma lükkasin ta tuppa, seljaga vastu lähimat seina, ja vaigistasin oma huultega ta suu. Põrgusse, ta maitses nii hästi, segu sidruniveest, mida ta oli joonud, ja see tuttav talle omane maitse: pehme piparmünt ja veelgi pehmemad, janused huuled. Mu sõrmed liikusid õrritavalt tema seelikul, kuid ma ei pidanud ühel hetkel enam vastu ja tõmbasin luku lahti, lükates riide põrandale, ja liikusin sedamaid üles Chloe bleiseri poole. Mille kuradi pärast see tal veel seljas oli? Miks tal üldse veel riided seljas olid? Tema nibud läksid tumelilla triiksärgi all kikki, kui neid põrnitsesin, ja ma sirutasin käe, et üht neist näpuotsaga hellitada. Terav ahhetus sundis mind talle otsa vaatama.

      „Ma igatsesin seda. Ma igatsesin sind.“

      Keel paistis Chloe niiskete huulte vahelt välja. „Mina ka.“

      „Pagan võtku, ma armastan sind.“

      Kui Chloe kaelale suudlusi jagasin, hakkas tema rindkere kiirenenud hingamisest nähtavalt tõusma, ja ma polnud kindel, mis edasi saab, kuidas ma suudaksin hoogu maha võtta. Kas võtaksin teda kõigepealt siin, kiiresti ja jõuliselt, või viiksin ta diivanile või toolile, põlvitaksin ja lihtsalt maitseksin teda? Olin sellele kõigele nii kaua mõelnud – mänginud mõtteis läbi kõikvõimalikke stsenaariume –, ja see, et ta oli nüüd siin päriselt minuga koos, justkui halvas mind.

      Tahtsin kõike. Tunda tema häält ja nahka, kaotada end tema embusesse, jälgida higipiisku ta kulmul sätendamas, kui ta minu peal ratsutab, näidates, kui palju ka tema mind oli igatsenud. Näen seda rütmis, mis muutub, kui ta lähemale jõuab, selles, kuidas ta klammerdub mu külge, kui sosistan tasa tema nime just sedasi, nagu talle alati meeldinud oli.

      Mu käed värisesid, kui tema särgi ülemise nööbi hoolikalt pesast välja lükkasin. Kusagil mu aju üha hägu-semas sopis pendeldas mõte sellest, et ma ei taha rebida eest nööpe särgil, milles ta oma kraadi kaitses.

      Samuti tahtsin, et mälestus sellest jääks minuga igavesti. Mälestus temast.

      „Bennett?“

      „Mmmh?“ Tegin veel ühe nööbi lahti, tõmbasin sõrmega piki tema kõri õnarust.

      „Ma armastan sind,“ ütles ta, peod mu käsivartel, silmad suured. Mu käed takerdusid ja mul jäi hing kinni. „Aga … sulle ei meeldi see, mida ma sulle kohe räägin.“

      Mu mõtteis keerles jätkuvalt vaid „Ma armastan sind“. Tundsin, kuidas naeratan pisut totakalt. „Mis …? Mida iganes sa ka rääkima pead, ma olen kindel, et mul pole selle vastu midagi.“

      Chloe kirtsutas nina ja pööras pilgu seinakellale. Alles sellel hetkel taipasin tema korteris ringi vaadata. Taganesin üllatusest sammu; tema kodu ei näinud välja vähimalgi määral selline, nagu olin ette kujutanud.

      Chloe puhul oli kõik alati veatu, stiilne, kaasaegne. Kuid tema korter poleks saanud sellest kirjeldusest kaugemale jäädagi. Elutuba oli puhas, kuid täis kulunud mööblit ja asju, mis ei paistnud sugugi seesugustena, nagu võiksid talle kuuluda. Kõik oli pruun ja beež; diivanid näisid mugavad, kuid olid valmistatud samast materjalist nagu kaisuloomad. Väikese televiisori kõrval riiulil paistis puidust öökullide kogu ja köögis kell, mille poole Chloe oli pilgu heitnud ja mille numbrilauda kaunistas suur naeratav mesimumm, saateks kiiskavsinistes tähtedes kiri „Bee Happy1!“.

      „See … pole just see, mida ma ootasin.“

      Chloe jälgis minu pilku, mis tema korteris eksles, ja puhkes valjusti naerma. Ta naeris sedasi tavaliselt siis, kui kavatses mind verbaalselt maatasa teha.

      „Mida te oleksite oodanud, härra Ryan?“

      Kehitasin õlgu, soovimata tema tundeid riivata, kuid tundsin säärasest ebakõlast siirast uudishimu. „Ootasin lihtsalt, et sinu kodu on pisut rohkem sinu nägu.“

      „Mis, sulle ei meeldi mu öökullid või?“ küsis ta naeratades.

      „Meeldivad küll, nad lihtsalt …“ alustasin, tõmmates käega närviliselt läbi juuste.

      „Ja need diivanid?“ segas Chloe vahele. „Kas sa ei arva, et meil võiks neil lõbus olla?“

      „Kullake, meil võib siin ükskõik missugusel pinnal lõbus olla, pidasin silmas vaid seda, et ma arvasin, et sinu kodu pole nii …“

      Persse. Miks ma ikka veel rääkisin? Vaatasin Chloe poole. Ta oli suu käega katnud ja naeris hääletult.

      „Rahune,“

1

Ole õnnelik! Tegemist on sõnamänguga. Bee – mesilane, be – olema. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.