Minu maailm. Romantiku(te) heitlused. Tiit Pruuli

Sellest hotellist jäi meelde kaks asja.

      Esiteks loomulikult XX sajandi alguses valminud art nouveau stiilis termid. Nii stiilset supluskohta polnud ma varem näinud. Imeline paistis see maailm. Mu imetlus oli peaaegu sama suur kui 1983. aastal, mil klassivend tõi mulle Ungarist Rubiku kuubiku, mida ma kunagi kokku ei suutnud panna.

      Teiseks paistis toona mu hotellitoa aknast Erzsébeti ehk Elisabethi sild. Ütleme ausalt – üsna tagasihoidlik sild, tema lõunapoolne naaber Vabaduse sild, mis valmis 1896, on palju põnevam. Rääkimata põhja pool olevast Széchenyi kettsillast või Margareti sillast. Asja uurides selguski, et Elisabethi auks ehitatud originaalse uhke rippsilla lasid sakslased teise maailmasõja lõpus vastu taevast ja praegune sild on vana silla modernistlik tuletis. Millegipärast pildistasin seda aknast kümneid kordi nii ööl kui päeval.

      Ja siis hakkas mind huvitama, kuidas sai keiser Franz Josephi seltskondlikult silmapaistmatust naisest üks moodsa maailma esimesi rahvusvahelisi naisikoone. Tükk maad enne Diana Spencerit ja Jacqueline Kennedyt.

      Teist korda trehvasin Sisiga paari aasta eest armsas Austria väikelinnas Bad Ischlis, mis oli imperaatori ja ta naise lemmiksuvituskohti. Siin kohtusid nad 1853. aastal, kui Elisabethi ema hertsoginna Ludovika viis oma kaks tütart, 18aastase Helene ja 16aastase Elisabethi, Baierist Bad Ischli kuurorti. Sinna mindi lootuses, et Helene võidab 23aastase Austria keisri Franz Josephi südame. Kuid Franz Joseph armus hoopis noorde Elisabethi, kes oli vaba ja vallatu. Mõlemad tüdrukud olid muide keisri täditütred.

      Bad Ischlis Sisi ja Franz Joseph 1854. aastal ka abiellusid. Toonases pulmamajas – Seeauerhausis – on praegu linnamuuseum.

      Midagi pole teha, ma olen muuseumi- ja varemehull. Ma tean, et enamasti on neis saalides välja pandud vähe asju, mille kohta ei leiaks internetist pilte ja selgitusi. Aga ma tahan olla kohal, vaadata, mis on vitriinide taga, kappide peal ja trepialustes, tunda lõhna ja kui turvakaamera ei näe, siis katsuda eksponaate näpuga. Mu meelest pole ratsionaalset mõtet sõita Habsburgi külakesse Šveitsis ja vaadata seal üht allesjäänud osakest lossist, kust sai XI sajandil alguse üks Euroopa kõige mõjuvõimsamaid dünastiaid, mille viimane suur esindaja oli Franz Joseph. Ent just nende vanade müüride pärast sõitsin ma kolm tundi Genfist Habsburgi. Olin tunnikese kohal ja sõitsin kolm tundi tagasi. Olin õnnelik.

      Austria on eriline muuseumimaa. Mis vähegi väljanäitusele kannatab panna, see sinna ka pannakse: šokolaad ja napsid, heliloojad ja kirjanikud, kuriteod ja surnud, trammid ja kingad, juudid ja roomlased, lossid ja kindlused, keskaegne sõjatehnika ja uusaegsed rahvarõivad, kloostrid ja tuuleveskid, veinid ja piim, korstnapühkijad ja teadlased, hobuvankrid ja mänguasjad, raamatud ja käsikirjad, gloobused ja taevatähed, film ja teater, mesi ja sool, kõige julmemad piinamisriistad ja kõige suurem kapsapea. Kunstist rääkimata. Aa, jaa, kondoomimuuseum ka (Esterhazygasse 26, kui peaks huvi olema).

      Miski polegi nagu päris elus, kõik on eksponaadid. Võib-olla oli elu mõne aasta tagusel alastikunsti näitusel, mida oli võimalik ka alasti külastada. Aga see näitus teenis ära paljude viinlaste pahameele. Nii tuli linnas levitatud näituseplakatitel kiiresti mõned tundlikumad kohad punase teibiga üle plaasterdada.

      Pulmakingiks said Franz Joseph ja Elisabeth keisri emalt, Baieri printsessilt ja Austria ertshertsoginnalt Sophielt Bad Ischlis asunud Kaiservilla. Tollesse, tänaseni Habsburgide perele kuuluvasse imperiaalsesse residentsi läksin eelkõige seepärast, et käia kohas, kus keiser kirjutas alla esimese maailmasõja vallandanud dokumendile – sõjakuulutusele Serbia kuningriigi vastu. Tahtsin teada, mida võis ta oma aknast tolle allkirja kirjutamise hetkel näha: mägesid, Trauni jõge, talupoegi, Inglise stiilis parki, purskkaeve.

      Sisi eluajal räägiti temast vähe ja ega teda eriti tuntudki. Pigem peeti teda ekstsentriliseks preiliks ja pandi pahaks, et teda armastatud keisri kõrval ametlikel üritustel nõnda harva näha sai. Kui Marilyn Monroe legendi on aidanud elus hoida ta salapärane surm 1962. aastal, siis Sisi ikooniks kujunemise eelduseks oligi saatuslik atentaat 1898. aastal, proua oli siis 61aastane. Pärast seda tegelikult suhteliselt juhuslikku surma sai alguse seltskonnadaami imelise elu tulevärk – päris elu läks segi klišeede ja legendidega. Käivitus terve tööstus: mälestusmündid, pildid, muuseumid. Korraga sai Sisist palavalt armastatud iludus, kes õnnetult hukkudes talletus rahva südamesse. Ja see kestab tänini.

      Tegelikult oli ses elus neetult palju silmakirjalikkust. Nii nagu toonases Austria ühiskonnas üldse – kui tahtsid olla seltskonna liige, pidid käituma seltskonna kehtestatud normide järgi.

      Nende reeglite järgimise karm traagika andis tooni ka Sisi ja Franz Josephi ainukese poja Rudolfi loos.

      Franz Joseph oli veendunud, et tema pojast, kroonprintsist, peab saama sõjaväelane nagu tema ise. Ehkki Sisi soovis lapsi ise kasvatada ja nendega koos aega veeta, nõudis ämm, et naine oleks imperaatoriga ja et laste kasvatamist juhiks tema.

      Rudolf sai esimese mundri kaheaastaselt ja juba seitsmeselt pidi tundide viisi vihmas ja külmas „vastupidavust treenima“. Ema viibis lapsest sisuliselt aastaid eemal. Kui Sisi lõpuks poja lähedale pääses, leidis ta eest õrnahingelise, sõjaväelise karjääri jaoks kaunis sobimatu poisi ja nõudis kasvatusmeetmete ümbervaatamist. Aga töö Rudolfi kallal oli germaani põhjalikkusega juba tehtud.

      Samamoodi nagu ema tundis Rudolf snobistliku kõrgseltskonna suhtes vastumeelsust ja veetis täiskasvanuna üha rohkem aega lemmikkohtades – kõrtsides. Tema lool oli üsna etteaimatav lõpp – 1889. aastal lasi Rudolf end koos armukesega maha, igatsetud tunnustus isalt jäigi saamata. Sisi kandis sealtpeale elu lõpuni peaaegu kogu aeg musta ning saavutas läheduse veel vaid kahe inimesega – oma kolmanda tütre ja ungarlasest armukesega.

      Tänapäeval paneks arstid talle ilmselt diagnoosiks mingit sorti depressiooni. Tuues ettekäändeks oma kehva tervise või ka ettekäändeid toomata reisis Sisi väga palju, ta tundis end kõikjal paremini kui õukonnas. Mulle imponeerib, kui põhjalikult ta oma reise planeeris. Teiseks meeldib mulle, et Sisi armastas sõita rongiga. Muidugi käisin ma Viini tehnikamuuseumis ja vaatasin luksusvaguneid, millega ta terve Euroopa läbi sõitis.

      Kolmandaks imponeerib mulle tema armastus meresõitude vastu. See kirg oli nii suur, et Sisi lasi tätoveerida oma õlavarrele ankru, mis pälvis keisri pahameele.

      See naine oligi natuke hull, võib-olla sama hull kui Baieri kuningas Ludwig II, kellega tal arvati armusuhe olevat. Aga hullusest olulisem oli tema ja Franz Josephi erinev kasvatus ja erinev suhtumine teatraalsetesse reeglitesse, mis kammitsesid Euroopa eliiti toona ja kammitsevad praegugi.

      9. septembril 1898 ründas itaalia anarhist Luigi Luccheni ühel Genfi tänavanurgal Sisit. Ta oli tegelikult tulnud tapma Orleansi printsi. Too oli aga reisiplaane muutnud ja Luigile sobis veelgi prominentsem ohver kenasti. Tänapäevase turisti vaatevinklist on mõrva positiivne tagajärg see, et praegu asub kuriteopaigal Sisi imeline monument, mille juurest avaneb suurepärane vaade Genfi järvele.

      2004. aastal avati Viini kuninglikus palees Sisi muuseum, mis on siiani ülipopulaarne. Suvistel nädalavahetustel valmistuge sabas seisma. Kakskümmend aastat pärast Sisi surma anti välja terve raamatusari, mis põlistas legende ja tegi õnnetu iluduse üle maailma tuntuks. Veelgi enam kuulsust lisas noore filminäitleja Romy Schneideri kehastatud Sisi 1950ndatel vändatud Austria filmitriloogias. Ilmusid ka elulooraamatud, näidendid, elutõde jäi loodavast legendist üha kaugemale. Nii nagu Sisi oli ehitanud oma päris elu sisse ühe irreaalse elu, konstrueeriti pärast ta surma neist kahest kokku veel kolmas poolreaalsus.

      Sisi suri tütre sõnul just nii, nagu oli alati soovinud – kiiresti, arstide abita, lähedastele pikalt muret valmistamata. Kui Franz Joseph sellest kuulis, ütles ta kohustuslikud sõnad: „Te ei kujuta ette, kui väga ma seda naist armastasin.“ Ma ei tea, kui siiras see oli. Mees, kellele toodi abikaasa asemel juba aastaid prostituute, võis muidugi oma naist endiselt armastada. Võis. Miks ei võinud, püüan end ikka ja jälle veenda. Võis, kui elatakse mitmes maailmas korraga. Selles maailmas, kus Franz Joseph tegelikult elada tahtis, ta võib-olla armastaski oma Sisit.