Mees puukastis. Marje Ernits

pakkus Ira ja imestas. „Sul on siis päris kehv seis.”

      „Ei ole midagi. Autos ongi parem, ei pea seisma,” sõnas Polina ja võttis kohalt.

      Vallamaja ette jäi maha sinivalge suitsupilv ja see oli märk, et polnud see autos istumine midagi nii hea, kui ta kabinetis istujatele tossu aknasse puhus. Mesika tänaval olid hooviolud paranenud. Mõne akna all õitsesid juba lumikellukesed ja astumise alla olid ilmunud poriloikudest pea välja pistnud kõnniteeplaadid. Ridaelamu neljanda korteri kuuriboksi ees lipendas endiselt markeeringuga lint, aga ust pitseeriv templipaber oli pooleks rebitud.

      „Keegi on seal sees käinud,” märkis uurija ja konstaabel noogutas.

      Kohe oli hoovis ka seaduserikkuja ise ja põhjendas oma tegu konstaablile, kes noormeest ilmselgelt tundis.

      „Kas ma pidin siis kuivad küttepuud porilompi viskama. Te panete oma lipaka ukse peale ja mõtlete, et see kedagi peab. Juhhei! Ma panin ikka tabaluku, siis ei saa vähemalt hulgused sinna surema ronida,” kõneles mees ja keeras kuuriukse lukust lahti. „Vaadake ise! Ehitajad hakkasid parketti lakkima, ja kui korter on kütmata, ei kuiva see iial ära. Mida ma siis tegema pidin? Kas veel kuu aega ootama, kuni te oma kleepsu maha võtate?”

      „Küsima oleks pidanud,” lausus Tever ja pistis oma töötõendi noormehele nina alla. „Uurija Ira Tever. Ma vaataks selle puukasti uuesti üle ja siis räägiks teiega ka juttu, kui sobib?”

      „Sobib. Mulle sobib kõik, kui ainult ehitusmehi ei segata,” lausus noormees pettunud häälel. „Mul on ka nende tegemistest juba kõrini. Kõik muudkui venib ja venib!”

      Kui Ira puukuuri astus ja tühja kasti uurima hakkas, kuulis ta hoovi jäänud konstaablit veel kellegagi kõnelemas. Ilmselt oli see toosama pensionär, kes eelmiselgi korral. Iral endal oli plaan kõigi ridamaja elanikega vestelda. Puukasti põrand oli üsna pehkinud ja fotol jäädvustunud kohas mustendas tõesti auk. Üllaril oli õigus olnud.

      „Polina!” kutsus Ira konstaablit.

      Too jättis tädi Asta hoovi toimetama ja kiirustas kohale. „Siin, proua uurija! Mida teha käsid?”

      „Ära kuuriust kinni plommi, aga puukast võiks veel paar nädalat puutumatu olla,” ütles Ira.

      „Okei! Siis ma plommin selle kasti kinni ja tõmban lindi ette,” oli konstaabel nõus ja asus kohe tegutsema. „Tädi Asta rääkis, et Veiko, no see uus omanik, oli talve hakul siia kuuri mitu hästi suurt prügikotti toonud, aga need polnud sugugi küttepuudega täidetud kottide moodi, vaid väga vedelad ja rasked kotid. Nii ta ütles: vedelad ja rasked.”

      Ira muigas. „Tundub väga filmilik süžee. Uus mees kolis sisse ning tõi ämma ja äia laibakotid ka kaasa. Nii või?”

      Polina solvus. „Kas just nii, aga see vanainimene on väga tragi ja korralik. Mõni teine ei näe kohe midagi, aga räägib. Tädi Asta vähemalt räägib seda, mida näeb.”

      „Muidugi-muidugi! Tahan ka temaga rääkida, aga lähme kõneleme kõigepealt selle Veikoga,” pakkus Tever lohutavalt.

      Neljanda korteri uksele koputamisest polnud kasu, sest ruumis undas lihvimismasin ja uks oligi poolenisti lahti. Jäi vaid oodata, kuni töömees sisenejaid märkas ning masina seisma pani. Veiko saatis lihvija suitsu tegema ja keeras termosel korgi maha.

      „Kohvi?” küsis ta ja konstaabel noogutas.

      Iral oli ükskõik, aga kui pakuti, võttis vastu, näppis oma telefoni ja esitas küsimusi. Noormees oli varmas vastaja ja uurija kibe kirjutaja, nii sai neljandast korterist päris palju infot kokku, aga kui palju sellest juurdluse tarbeks läks, see oli omaette küsimus. Laboriandmetest oli selgunud, et puukastimees oli surnud detsembrikuu lõpus ning ta keha jahtunud väga kiiresti. See pidi siis olema üks väga külm nädal, mil laip kuuri toimetati. Veiko jutust selgus, et tema oli mustade prügikottidega kütet pea iga nädal kuuri juurde vedanud, sest muidu oleksid remondimehed töö seisma jätnud.

      „Külm oli ju!” nõustus noormees uurija ilmajutuga. „Tõesti, aastavahetus oli superkülm ja ma käisin iga päev kütmas. Sõidutasin Kerli tööle ja ise tulin siia. Arendajat ei kottinud miski ja töömehed polnud kohustatud kütma. Ikka ise! Mis pärast sai? Pärast sõitsin tagasi Tartusse ja läksin tööle. Kerli tuli linnast koju bussiga ja minu päev lõppes alles kell kümme õhtul. Tegelikult olen ma autoelektrik, aga olude sunnil töötan kaubakeskuses. Koduväi ka tagatipuks. Kaua ma elu koos ämmaga vastu ei pea, sellepärast me siia kolida tahtsimegi. Lootust on, et saan sügisest kutsekoolis erialast tööd.”

      „Ja kuidas ämma ja äiaga suhted on?” küsis Ira, enne kui uuris, millega noormees korterit küttis.