Mees puukastis. Marje Ernits

maakler rääkis kõigest, ainult mitte puukuurist, kuigi ka see oli kaminahjuga korteri müügi juures väga oluline faktor.

      „Tehingu tegite te ju elusate inimestega. Palun öelge nende aadress,” ütles Tever rääkija hingamispausi ära kasutades ning oma nutitelefoni näppides.

      Mida paksema möla alla maakler varjatava iva mattis, seda reljeefsemalt see eristus.

      „Puukuurist ei tea mina midagi. Küsige noorpaari käest,” vastas ta uurija pärimise peale ja nii jäigi küsimus puukuurist kõige eenduvamaks kohaks madam maakleri jutus.

      Irat ei huvitanud naise skeemitamine ehitusmaterjalide ja töö hindadega. Tema eelistas kaevata sealt, kus laip leiti – puukuurist.

      Kui laibaauto oli kadunukese ära viinud, kesklabori mehed puukasti üle kontrollinud ning vajalikud proovid võtnud, oligi õhtu käes. Tagasiteel oli Saam vaikiv, aga vaevalt et ta puukasti pakitud mehest mõtles. Ira ise mõtles oma surnud lillest, õigemini selle uinunud sibula ümberistutamisest. Äsja puukastimeheks nimetatud laibast oli veel vara mõelda. Temast hakkas Ira Tever mõtlema siis, kui saabusid esmase ekspertiisi tulemused ning boss selle juhtumi töösse võttis.

      Õppepuhkus oli Ira Teveri päevakavasse oma jälje jätnud ja tal tuli maakonna töörutiini uuesti sisse elada. Osakonna boss Erik Sulps oli seda ilmselt ette näinud, sest kohe hommikul leidis naisuurija oma laualt pataka toimikuid, mis kiiret käsitlemist ja arvutisse sisestamist nõudsid. Üks asi tundus küll imelik, aga seda võttis tööle naasnu kui tavalist tähelepanuavaldust. Ira Teveri kabineti aknalaual oli koha sisse võtnud valge õiega orhideepott, mille najal külitas sedel kollektiivse tervitusega nooremuurijast uurijaks saamise puhul.

      „Nii armas!” oleks pidanud ta kingitud lille kohta ütlema, aga ta ei öelnud, sest see polnud tema lemmik. Miks arvatakse, et inimene armastab kõiki koeri, kui ta lemmikloom on näiteks husky või siis taksitõugu koer? See polnud ju sugugi nii. Irale meeldis ülemuse juures see, et too oli olnud heasoovlik, aga talle ei meeldinud orhideed, eriti veel valged. Need õied olid olnud ta vanemate peos, kui nad kõrvuti kirstudes lamasid. Seda Erik Sulps ei teadnud ja temale need õied ilmselt meeldisid. Kui kabineti uks paotus, võpatas Ira oma mõtetest välja ja naeratas Sägale.

      „Uh-huu-tuurilt tagasi!” tervitas IT-mees teda. „Sinuta oli nii igav.”

      Ka see oli tunnustus ja isegi meeldivam kui valge orhidee. Kui Säga oli läinud, tuli Sulpsi assistent ja siis veel valvelaua korrapidaja ning isegi laomees Andu ei pidanud paljuks pealinnast naasnud naisuurijat kommiga kostitama tulla.

      „All ruumis on üks uus trenažöör. Saab lindil joosta ja rõhku mõõta, kui tahad,” pakkus tema välja omamoodi tervituse.

      Päeva lõpuks oli pealinna õppepuhkus minevik. Kui Ira tööpäeva lõpetas, et koju minna, avastas ta, et orhidee aknalaual oli värvi muutnud. Tema lumivalged kroonlehed olid roosa jume võtnud.

      „Kes ütles, et lilled ei punasta,” lausus naisuurija, mõtles pisut ja vabandas lille ees, lausudes: „See polnud sinu süü. Need olid minu halvad mälestused.”

      Perispä alevist leitud surnukeha lahkamisaruanne tuli alles kahe nädala möödudes. Selleks ajaks oli Ira juhtumi unustanud, ajutiselt muidugi, sest muud tööd oli palju. Kui Sulps ühel hommikul ta kabinetis istet võttis ja selle loo kohta aru päris, tuli see uurijale taas meelde.

      „Selge! Sina käisid kohapeal, sina ka lahendad,” venitas boss ekspertiisiaruannet lugedes ja pani siis kausta Teveri lauale. „Võta sina. Saam on maakonnakeskuse asjadega jännis. See sularahaautomaadi röövi käigus hukkunud mees on palju vanu laipu üles kaevanud ja Antil pole aega. Tee see Perispä asi kohaliku konstaabliga kahasse. Temal on rohkem aega ja võimalusi.”

      Seejärel ülemus tõusis ja läks. Iral oli veel mitu lõpetamata juurdlust laual ja telefon helises aina. Üks tahtis ühte, teine teist asja teada ja mõnel tuli lihtsalt tuju lobiseda.

      „Kõik!” tegi uurija Tever otsuse, vajutas mobla hääletu peale ja otsis käekotist oma isikliku tahvelarvuti välja.

      Seda oma blogiraamatut polnud ta pea kuu aega kasutanud. Koolituskonspekti kirjutamine oli kogu aja ja tuju võtnud, nii et päeviku pidamine ei tulnud enam mõttessegi. Puukastimehe kaust lauanurgal tundus ahvatlev. Irat valdas rahu, mis andis märku, et ta oli maakonna elu- ja töörutiinis tagasi. Ta lükkas laua puhtaks, avas kausta ning hakkas selles peituvaid olulisi momente oma tahvelarvutisse sisestama, sest nii oli tal endal kõige parem sellest segasevõitu loost selgust saada.

      Sündmuskohal käies oli Teverile jäänud asjast üsna ebamäärane esmamulje ja ega seal palju arvata olnudki. Tegu võis olla lihtsalt ühe tavalise kodutu mehega, kes võõras puukuuris sooja otsides mingil põhjusel suri. Hilisem lahkamisaruanne andis sellest loost aga sootuks uue pildi. Aruande põhjal oli puukasti surnud meest pikema perioodi vältel mürgitatud, aga surma põhjuseks oli meedik märkinud alajahtumise. Seda fakti tõestas elusrakkude külmumine. Võis oletada ka seda, et vaene mees oli enne puukasti ronimist elus ja otsis tõesti paika, kuhu peitu ronida. Enesetapu võimalus jäi, aga see oli imetilluke. Köit mehe kaela ümber võidi kasutada lohistamiseks, aga mitte poomiseks. Vägivaldsele surmale viitas siiski rohkem fakte, ka laiba näo hävitamine. Labori andmetel oli mehe näole tehtud peale surma aniisivõidest mask, mis igat liiki närilisi ligi meelitas. Laiba riiete seest leitud rotipesas oli samuti jälgi aniisist ning ka rotid olid surnud. Labori andmetel oli nende surma põhjustanud mürgine alkaloid akonitiin, mida leidus nii puukastimehe kui ka teda järanud rottide veres. See pidi hirmus surm olema, sest väikestes kogustes manustatuna ei tapnud see mürk inimesi ega loomi kohe, vaid tekitas enne koolmist tohutuid valusid ja kannatusi. Sellist agooniat oli lausa raske reaalelus ette kujutada, polnud siis ime, kui inimene sellises seisundis hullus või ettearvamatult käitus.

      „Miks pidi keegi kodutu mehe mürgitama?” küsis Ira Tever endalt ja laotas toimiku mapis olnud fotod lauale laiali.

      „Kop-kop!” kostis ukselt, aga juba avatud ukselt. „Tsau! Kuulsin, et oled tagasi. Meil räägiti, et sa enam ei tule,” kõneles Üllar Laks ja sirutas Ira poole terekäe.

      „Kes seda rääkis?” imestas naisuurija silmi fotodelt pööramata.

      „Kurjad keeled ja kohalikud ilkujad,” vastas parameedikust fotograaf ja tuli laua äärde, et ka fotosid silmata. „Saam ei oska pildistada. Miks ta alati kõike mingi nurga alt vaatab. Tõendeid tuleb pildistada anfass. Aga tema teeb seda ikka mingi rakursi alt. Nii jääb ju vari vale sügavusega. Rakurss moonutab infot.”

      „Sind ju polnud,” õiendas Ira vastu. „Ja temal on oma vaatenurk.”

      „Muidugi!” soostus Üllar. „Nagu meil kõigil. Igaühel on oma vaatenurk ja sõnavabadus. Kõik võivad ilkuda kõigi kallal ja miski pole enam püha.”

      „Sa oled muutunud. Millest sarkasm?” märkis Ira ise ikka veel pilte vaadates. „Kas naine jättis maha või? Vaata seda. See pole ju välgust tekkinud vari? Mis see on?”

      Üllar mühatas ja kummardus fotot uurima. „See on vari varjus ehk siis reaalselt oleks sellise tumedusega auk ruumis.”

      „Siis polnud rotid kaasa pandud, vaid said ise puukasti sisse,” mõtles Ira valjult. „Aga miks nad siis ise välja ei läinud, kui ise sisse said?”

      „Aga sina pole muutunud,” tegi fotograaf Irale õlale patsutades oma järelduse. „Uurimine ikka esikohal.”

      Kui Üllar oli oma visiidi lõpetanud, süvenes Ira veelgi enam fotode vaatlemisse. Laboris tehtud piltidel oli tõesti rohkem infot kui Saami kunstfotodel. Esimene samm, mida Tever selles uurimisloos teha tahtis, oli isiku tuvastamine. Nii läks ta lootusrikkalt Sägalt arvutiabi otsima. Ehk oli kesklaboris tehtud piltidest näo rekonstrueerimisel abi. DNA uurimise tulemustele ei saanud nii vana inimese surma puhul eriti panustada ja tolle analüüsiga läks niikuinii kauem aega. Esialgsetel andmetel oli juhtum vähetähtis ning kiiremad asjad nõudsid enesest mõista kiiremaid lahendusi.

      Järgmisel hommikul helistas Ira Perispä konstaablile ja leppis kohtumise aja kokku. Polina ootas teda vallamaja ees autos ja kui maakonnast saabunud uurija arvas, et saab