Kus peitub tode. Christiane Heggan

me jäime sõpradeks ja pidasime ühendust. Tegelikult rääkisin temaga vähem kui kuu aega tagasi.”

      „Seda ma ei teadnud,” ütles Sarah puiselt.

      „Miks sa siis praegu sellest mulle räägid?”

      „Testamendi pärast.”

      Üllatustel ei paistnud lõppu tulevat. „Mina olen Steveni testamendis?”

      „Ta jättis sulle oma galerii.”

      Grace vajus vastu diivani seljatuge, liiga jahmunud, et midagi öelda.

      Sarah pistis käe oma musta alligaatorinahast kotti, tõmbas välja paki kolmeks murtud pabereid ja ulatas need Grace’ile. „See on testamendi koopia. Sa peaksid lugema lehekülge neli.”

      Grace võttis Sarah’lt testamendi, avas neljanda lehekülje ja hakkas lugema. Nagu Sarah oli öelnud, oli see juriidiline tekst, kuid täiesti selge ja arusaadav. Steven oli jätnud talle Hatfieldi galerii New Hope’is, Pennsylvanias. Kui Grace oli lõigu teist korda läbi lugenud, raputas ta pead. „Ma ei saa seda vastu võtta.”

      „Ta arvaski, et sa nii ütled, loe palun edasi.”

      Grace luges ka järgmist lõiku. „Juhul kui Grace McKenzie keeldub mu pärandusest, palun teda, et ta veedaks ühe nädala galeriis, enne kui teeb lõpliku otsuse. Kui ta seisukoht pärast seda jääb muutmatuks, läheb galerii mu emale Sarah Hatfieldile.”

      „Kas sa oled seda galeriid näinud?” küsis Sarah, kui Grace aeglaselt dokumenti kinni voltis.

      „Ei ole. Steven kutsus mind küll selle pidulikule avamisele, aga muuseum valmistus parajasti tähtsaks näituseks ja ma ei saanud sõita.” Tegelikult polnud ta tahtnud minna, sest ei tahtnud Sarah’ga kohtuda. „Mul oli plaan järgmisel aastal sinna sõita, aga ma siiski ei sõitnud.”

      „Kahju. Sulle oleks seal meeldinud.”

      „Seda ma usun. Steven oli selle üle väga uhke.” Grace ulatas testamendi Sarah’le, aga too ei võtnud dokumenti vastu. „Kahju, et sa ei helistanud. Sul poleks tarvitsenud siis ise siia sõita,” ütles Grace.

      „On selge, et Steven pidas sinust väga palju, nii inimesena kui eksperdina.”

      Tal õnnestus seda peaaegu siiralt öelda. „Mul on oma töö, Sarah. Töö, mida ma armastan.”

      „Aga kas Griff pole mitte kuni tänupühani remondiks suletud?”

      Sarah oli hästi ette valmistatud. „Isa ootab mind. Mul on lennukipiletid ostetud. Mu asjad on sama hästi kui pakitud.” Miks ta nii pikalt seletab, kui piisanuks lihtsalt ei’st?

      „Selle järgi, mida mina paaripäevase sealoleku jooksul nägin, tundub New Hope rahulik ja sõbralik kogukond, mille kunst ja turism on jõukaks teinud. Loomulikult vapustas Steveni mõrv kõiki. Teine asi, mis umbes samasugust mõju avaldas, toimus üle kahekümne aasta tagasi, kui kadus üks kohalik tüdruk, keda kunagi ei leitud.”

      „Sarah…”

      „Ainult üks nädal, Grace, see on kõik, mida ta palub. Sa ütlesid, et teie kaks jäite sõpradeks. Kui see on tõsi, miks ei täida sa siis oma sõbra viimast soovi?”

      „Palun jäta järele!”

      Aga Sarah ei jätnud. „Ma olen kindel, et su isa saab aru.”

      Grace tundis, et hakkab järele andma. Pagan seda naist võtaks! Aga ühes asjas oli tal ometi õigus – Grace’i isa saab aru. Ja siis jääb tal veel kolm tervet nädalat isa juures veeta. „Seda saab ehk korraldada.”

      „Suurepärane,” ütles Sarah juba palju kindlama häälega. „Sul on carte blanche galerii taasavamiseks ja selle juhatamiseks nagu sa tahad. Mõned maalid on alaliselt seal, teised lepinguga. Suurem osa neist on kohalikelt kunstnikelt ja pean ütlema, et neid ostetakse päris hästi.

      Ja juhuks, kui galerii sinus halbu tundeid tekitab, palkasin puhastusfirma, kes selle põrandast laeni puhtaks küürib. Sellest, et seal toimus mõrv, ei jää midagi näha.” Sarah rääkis innukalt ja kiiresti ning jättis natuke tehingut sooritava kinnisvaramaakleri mulje. „Steveni Porsche oli mõni aeg politsei käes ja kui see tagasi anti, palkasin juhi, kes selle Philadelphiasse viis. Nad võtsid ära ka ta mobiiltelefoni ja sülearvuti. See paistab olevat tavaline, kui tegemist on mõrvaga.”

      Grace oleks tahtnud palju rohkem teada, aga ta ei katkestanud külalist. Inimesed tulid oma leinaga toime erinevalt ja kui see oli Sarah’ viis hakkama saada, polnud tema asi seda kahtluse alla seada.

      „Ainus asi, mille ma kaasa võtsin, oli tema Rolex, sest see on väärtuslik. Jätsin esialgu kõik ta riided majja. Võib-olla ma annan need kunagi hiljem kohalikule heategevusorganisatsioonile. Kõik asjasse puutuvad dokumendid – klientide lepingud, näituste plaan, arved ja muu selline – on galeriis kirjutuslaua sahtlis. Ah jaa, sul on vaja häirekoodi. Ma ei kirjutanud seda turvakaalutlustel üles, aga sul ei tohiks selle meelespidamisega mingeid raskusi olla.”

      „Numbrid ei jää mulle üldse meelde.”

      „See jääb. Kood on sinu sünnipäev, kuu ja aasta ning parool, juhuks kui alarm kogemata tööle hakkab, on Madame Bovary. Mina ei taipa, miks, aga sina ilmselt saad aru.”

      Grace saigi aru. „Madame Bovary” oli Grace’i lemmikraamat. Ta oli seda mitu korda lugenud ja Stevenile peale käinud, et ka mees seda loeks. Tõrksalt oligi Steven lõpuks lubanud proovida ja leidnud romaani lausa vastiku olevat. „Sa mõistad, et mu otsus ei muutu, ma ei võta pärandust vastu.”

      „Seda ma mõistan.”

      Grace heitis uuesti pilgu testamendile. Oli raske Steveni peale vihastada, et mees ta sellisesse olukorda oli asetanud. Ta oli alati olnud impulsiivne ja ajas oma viimase-minuti otsustega Grace’i sageli marru. Ja ega ta Sarah’gi peale pahandada saanud, sest emana soovis too ju ainult, et peetaks lugu poja viimsest tahtest. Kuigi Grace oli Steveni peale vihastanud, oli samal ajal ta armastus mehe vastu endiseks jäänud.

      „Kas sa pole pahane, et Steven galerii mulle pärandas?” küsis ta. „Olen kindel, et seda sa ei oodanud.”

      „Ma ei ole kunagi kahelnud sinu kunstieksperdi võimetes, Grace.”

      See polnud küll vastus Grace’i küsimusele, aga ta ei tahtnud pealetükkivaks muutuda. „Hüva, sõidan nädalaks New Hope’i. Aga mitte minutikski kauemaks!”

      „Niisugused olidki tingimused.” Sarah pistis käe uuesti kotti. Seekord tõmbas ta välja ümbriku. „Siin sees on kõik, mida sul vaja läheb: galerii aadress ja Steveni maja oma, kus sa peatud, mõlema paiga võtmed ning Steveni Philadelphia advokaadi notariaalselt kinnitatud kiri juhuks, kui keegi su õiguses seal olla kahtlema hakkab.”

      „Kas sa arvad, et keegi võiks hakata?”

      „Kahtlen. Kui olin New Hope’is Steveni surnukeha kojusaatmist korraldamas, rääkisin Josh Naderiga, sealse politseiülemaga. Ta oli väga vastutulelik. Rääkisin talle testamendist, olgugi et ma ei öelnud, mis siis saab, kui sa pärandusest keeldud. Mis temasse ja teistesse linnaelanikesse puutub, siis oled sina Hatfieldi galerii uus omanik. Politseiülem Nader palus tema poole pöörduda, kui sul midagi vaja on.”

      „Olid sa nii kindel, et ma nõusse jään?”

      Sarah ei vastanud, aga osutas ümbrikule Grace’i käes. „Ma panin sinna ka viis tuhat dollarit su kulude katteks.”

      „Seda ma ei võta!” Ja enne kui Sarah jõudis vastu vaielda, avas Grace ümbriku, võttis raha välja ja andis selle vanemale naisele, kes teda üllatusest ammuli sui vaatama jäi.

      „Aga miks siis mitte? Sul tuleb ju igasuguseid kulutusi.”

      „Palun pane oma raha ära, enne kui ma meelt muudan.”

      „Kas sa saad lennukipileti eest raha tagasi?”

      „Ma ei tea. Pole ka tähtis. Pane raha ära!”

      Sarah, kes polnud harjunud, et keegi teda käsutaks, vaatas Grace’ile veidi aega