Kus peitub tode. Christiane Heggan

esikohal perekond ja alles siis karjäär, vähemasti naiste puhul pidi see alati nii olema.

      Angie ja Grace olid tutvunud nelja aasta eest, kui Grace sai Griffi Moodsa Kunsti Muuseumi kuraatori koha ja Angie oli seal arhivaar. Nad olid kohe sõpradeks saanud, sest olid mõlemad kirglikult huvitatud kunstist, juustucanolidest ja vanadest filmidest.

      Grace’i kapis sobramist katkestas summer. Ta astus magamistoa interkomi juurde ja vajutas nupule. „Mis on, Sam?”

      Vestibüüli valvur vastas kohe. „Teile on külaline, preili McKenzie. Keegi proua Sarah Hatfield.”

      Grace kuulis, kuidas Angie õhku ahmis ja tal eneselgi oli raske kohkumist varjata. Kümme aastat tagasi oleks Sarah Hatfieldist peaaegu Grace’i ämm saanud.

      „Mida peaks võimukas Sarah sinust pärast nii pikki aastaid veel tahtma?” sosistas Angie.

      „Mul pole õrna aimugi. Ma ei teadnudki, et tal on mu aadress.”

      „Sarah teab kõike,” tegi Angie grimassi. „Aga mina kaon siit.”

      „Sa ei jäta mind ometi temaga kahekesi.”

      „Vabandust, lapsuke. Sellega pead sa üksi hakkama saama. Ma ei talu seda naist.”

      „Sa pole temaga kunagi kohtunudki!”

      „Aga ma olen temast kuulnud.” Angie andis Grace’ile kiire põsemusi, sosistas kiirustades „pea vastu!” ja kadus.

      „Preili McKenzie!” Sami hääl reetis murelikkust. „Kas ma tohin ta üles saata?”

      Grace piilus välja siidist sirmi tagant, mis eraldas magamistuba ülejäänud korterist, et hinnata olukorda elutoas. Kaks tühja kruusi klaasist diivanilaual, pooleldi söödud rõngik nende kõrval, Boston Globe’i lehed põrandal ja avamata post diivanil, kuhu ta selle eile õhtul oli visanud. Kõik oli segamini. Millal see oligi, kui ta viimati tolmu võttis?

      „Preili McKenzie, kas ma ütlen talle, et praegu ei sobi?”

      Jah, Sam, just seda peaksid sa tegema. Tegelikult võiksid talle öelda, et kolisin välja ega jätnud oma uut aadressi. Ütle talle, et olen surnud. Grace tõmbas sügavasti hinge. „Kõik on korras, Sam. Võid ta üles saata.”

      Lasknud interkominupu vabaks, jooksis Grace elutuppa, kättesattuvaid esemeid krahmates ja neid siis siidsirmi taha visates. Sarah ei talunud segadust. See oli üks paljudest asjadest, mida ta oma tulevase minia juures põlastas – segaduse tekitamine. Grace aga ei osanud ilma selleta elada. „See kuulub kunsti juurde,” oli ta Sarah’le öelnud. Vanema naise vastuseks oli olnud vaid kõrk kulmukergitus ja ilme, mis kord oli Grace’ile külmavärinad peale ajanud.

      Uksekella helin lõpetas ta sabistamise.

      End rahulikuks sundides, astus Grace ukse juurde ja avas selle. Möödunud aastad olid Steveni ema hellalt kohelnud. Kuigi ta pidi seitsmekümne lähedal olema ja ta juuksed olid täiesti hallid, tegi lühike ja moodne soeng ta aastaid nooremaks. Pähkelpruunid silmad olid sama teravad kui varem, kuigi Grace märkas neis midagi, mida oli raske sõnadesse panna.

      „Tere, Grace,” ütles Sarah, vaadates nooremat naist pealaest jalatallani, täheldades tema saledust, lühikesi sassis blonde juukseid, jalgpallisärki suuruses 12, mille esiküljel ilutses Tom Brady nimi ja siniseid katkiste põlvedega teksapükse.

      Grace noogutas kohmetult vastu. Ikka veel, kuigi ta enam ei pidanud püüdma Sarah’le meele järele olla, tekitas selle Philadelphia seltskonna alustalaga ühes ruumis viibimine talle ebamugava tunde. „Sarah,” köhatas Grace hääle puhtaks, „milline üllatus.”

      „Seda ma usun.” Ja siis, sest Grace ei olnud külalist sissegi kutsunud: „Kas ma tulin ebasobival ajal?”

      „Natuke küll, aga pole viga. Tule sisse ja vabanda segadust.”

      Toas libises külalise pilk uurivalt kirju kretongiga kaetud diivanile ja tugitoolidele, ehtsale Tiffany lambile ja erksates värvides põrandariietele lehtpuupuidust põrandal. Viimaks peatus pilk pooleldi söödud rõngikul. „Kas sa sõid parajasti lõunat?”

      „See oli hommikusöök. Lõunamenüüs on külm pitsa, kui soovid lõunale jääda.”

      Sarah’l polnud peaaegu üldse huumorimeelt, aga üks suunurk siiski tõmbles natuke naeratuse sarnaselt. „Ma ei jää kauaks.”

      Grace korjas ühelt kretongiga kaetud toolilt ajakirja ja pani selle diivanilauale. „Palun istu. Kas ma pakun sulle midagi?”

      „Ei, tänan.” Ja alles siis märkas Sarah kohvrit, mille Grace oli ennist elutoa seinakapist välja võtnud. „Kas sa reisid kuhugi?”

      „Napa Valleysse isale külla.”

      „Ta elab siis nüüd Californias?”

      „Lõpuks ometi viis ta täide eluaegse unistuse saada veinitegijaks. Mõned aastad tagasi kolis ta läände.”

      „Palun anna talle edasi mu head soovid.”

      „Annan.” Grace’i hämmastas nii pikk kombekas sissejuhatus. Ja miks ei olnud Steven teda ema külaskäigust ette hoiatanud? Kui ta muidugi teadiski sellest. Sarah’le meeldis inimesi ette hoiatamata tabada.

      „Grace,” ütles Sarah kindaid sõrmhaaval käest koorides, „mul on ühes väikeses asjas su abi vaja.”

      Järjekordne üllatus. Sarah käsutuses oli hulk inimesi, kes tema „väikeste asjade” eest hoolt kandsid – advokaadid, lähedased sõbrad, teenijad. Ja kui neid ka poleks olnud, olnuks Grace see päris viimane, kelle poole Sarah pöörduks. Sellest hetkest peale, kui Steven oli Grace’i oma emale tutvustanud, oli Sarah selgesti lasknud välja paista, et ta pole poja valikuga põrmugi rahul. Grace töötas, oli pärit tavalisest perekonnast ega mõistaks sellisena iial, mida tähendas olla Hatfield, seista mehe kõrval, hoida tema kodu eeskujulikus korras, korraldada külluslikke pidusööke ja kuuluda vähemasti poole tosina organisatsiooni juhatusse.

      Aga alles siis, kui Steven kuulutas, et ta tahab saada kunstnikuks ja mitte poliitikuks nagu olid ta isa ja vanaisa enne teda, lahvatas Sarah’ raev tõeliselt lõkkele. Vihane, et poeg kavatses katkestada sajandipikkuse peretraditsiooni, lakkas ema teda rahaliselt toetamast ja teatas, et talle ei ole pulmakutset vaja saata.

      Grace ei saanud kunagi teada, kas Sarah tõesti pulma poleks tulnud. Just siis, kui tal tekkisid tõsised kahtlused, kas abiellumine perekonda, kes teda kunagi omaks ei võtaks on ikka mõistlik mõte, sai ta teada Steveni vahekorrast ühe noore kunstnikuga. Peaaegu kergendustundega oli Grace kihluse katkestanud ja Sarah’t ei olnud ta pärast seda enam näinud. Kuni praeguse hetkeni.

      „Kas sellel väikesel asjal on midagi tegemist kunstiga?” küsis Grace imestades, miks teisel nii palju aega läheb asja juurde jõudmiseks. „Sest kui on, siis olen ma kindel, et Stevenist on sulle palju rohkem abi kui…”

      „Ei ole.” Esimest korda lasi Sarah pilgu langeda. „Steven on surnud.”

      Kaks

      Grace ei suutnud kohe reageeridagi. Laskunud diivanile, istus ta tummalt, uudisest jahmununa. Kui ta viimaks rääkima suutis hakata, tuli ta huultelt vaevu kuuldavalt. „Surnud? Steven? Kuidas siis?”

      „Ta mõrvati. Lasti galeriis lähedalt maha.”

      Grace’i pea hakkas ringi käima. Mõrvatud? Maha lastud? Neid sõnu ei saanud kohe kuidagi siduda Steveniga, kes oli rahumeelne ja lõbus mees. Mida võinuks temasugune mees teha, et kelleski mõrvarlikku viha äratada?

      Ja järgmisel hetkel teadis ta ka vastust. „Kas asjasse oli segatud mõni naine?”

      „Abielus naine,” vastas Sarah. „Naise nimi on Denise Baxter. Ilmselt sai ta mees vahekorrast teada, otsis Steveni üles ja tulistas teda otse südamesse.”

      Grace tõstis mõlemad käed suu ette. „Oh, jumal, Sarah, kui õudne! Kui kohutavalt õudne! Mul on nii kahju!”

      „Ma hoiatasin teda, et kord toovad ta tembud talle pahanduse kaela, millega ta enam toime ei tule. Ta ei