Veetlus. Susan Mallery

tolmuimejaga. Lugesin kusagilt, et sügavalt magavate laste puhul on sellest abi. Tema puhul oligi.”

      Elissa polnud terve nädal nii kummalist jutuajamist maha pidanud. Ta poleks mitte iialgi osanud ette kujutada, et paljasjalgne ja poolalasti Walker on kolmveerand viis hommikul tema köögis, joob kohvi ning vestleb tema tütre ja oma töö teemadel.

      “Ta on tubli tüdruk,” nentis mees.

      “Mulle meeldib nii mõelda.” Elissa kõhkles. “Kas tavaelu on sinu jaoks harjumatu? Laps siinsamas ja muu sarnane.”

      “Lapsed on kõikjal. Zoel on turvaline lapsepõlv. Igal pool pole nii.”

      Walkeri hääles kõlas kahetsus. Elissa mõtles, mida kõike mees oli näinud ja taipas siis, et ei tahagi vist seda teada.

      Ta märkas ka, et nii varasel tunnil oli mehe rüht täiuslik. Ta üritas salamisi ise selga sirutada ja vähem kössis olla.

      “Ilus kana,” märkis mees.

      Elissal kulus hetk mõistmaks, et mees pidas silmas tema vormiriietust. Ta vaatas ennast ja hakkas põllel olevat suurt kana nähes naerma. “Ma töötan Eggs’n’Stuffis. See on hommiku- ja lõunasöögi einela.”

      “Ma tean seda.”

      “Siis tundsid sa ka vormi ära. Minu ülemus Frank on tore inimene, aga kanast loobuma pole me teda veenda suutnud. Asi sai alguse kusagil 1950ndatel. Vähemalt jalanõud on mugavad.” Elissa tõstis ühe jala üles ja näitas paeltega madalat valget kinga. “Ma ootan, et need paharetid moodi tuleksid.”