Veetlus. Susan Mallery

pasta ja magustoiduks värskete marjadega šokolaadikreemikook.”

      Walkeri kõht hakkas korisema. “Kõlab hästi.” Ta ootas, kuni Penny ära läks ja vaatas siis oma venna poole. “Kas sa sööd kogu aeg niimoodi?”

      Cal ägas. “Ma pidin jõusaalis käima hakkama.”

      “See on seda raha väärt.”

      “Penny söökide nimel? Kindel see.”

      Nad tõstsid kastid seina äärde ja otsustasid alustada kummutist.

      “Aitäh, et appi tulid,” ütles Cal, kui nad pappkasti lahti rebisid.

      “Teen seda hea meelega.”

      “Kas sa ei peagi ennast sisse seadma?”

      Walker raputas pead. “Mul kulus oma korterisse kolimiseks ja asjade lahtipakkimiseks täpselt kaks tundi.”

      “Sul oli ju laos asju?”

      “Mitte eriti.” Mööblit polnud. Ainult mõned isiklikud asjad, millest ta ilma ei tahtnud jääda. Ta oli pidanud ostma diivani, teleri ja voodi.

      “Kas sulle meeldib seal?” uuris Cal.

      “Praegu on see sobiv koht.”

      Tema vend võttis kastist kasutusjuhendi ja viskas selle kappi. “Aga miks korter? Sa oleksid võinud maja osta.”

      “Ma ei tea veel, kus ma elada tahan,” tunnistas Walker. Või mida ülejäänud eluga peale hakkan. Ta oli arvanud, et töötab mereväes kuni erruminekuni. Aga ühel päeval taipas ta, et on aega lahkuda. “Pole mõtet midagi püsivat osta, kuni ma koha osas otsusele pole jõudnud.”

      “Sa jääd ju Seattle’isse?”

      “Plaanis on küll.” Kui tal üldse mingi plaan oli.

      “Kas tahad minu juurde tööle tulla?” päris Cal. “Suuraktsionärina oleksid sa teretulnud.”

      “Tänan, aga ei. Kohv on sinu rida.”

      Cal ja tema partnerid olid mitu aastat tagasi rajanud Daily Grindi. Esialgse kolme koha asemel oli neist saanud populaarne lääneranniku kett, mis laienes kiiresti üle kogu riigi. Walker oli investeerinud alguses oma säästud ja risk oli tasunud ära piraka aktsiapaki näol, mille väärtus oli vähehaaval kasvanud. Walker polnud nende täpset väärtust vaevunud välja arvutama, aga ta ei pidanud raha pärast töötama.

      “Otsid ikka veel Ashleyt?” küsis Cal.

      Walker kehitas õlgu. “Pidevalt. Ma vaatasin veel kolm üle, aga pole teda leidnud. Aga küll leian.”

      “Kahtlemata. Ah jaa, Penny ütles, et Waterfronti värske juhataja läks töölt ära.”

      “Täiesti usutav.” Pererestoranid olid edukad, aga juhtivtöötajatega oli keeruline. Perekonna matriarh ja tõeline nõid Gloria Buchanan peletas kõige andekamad minema. “Ega Gloria Pennyt ei kiusa?”

      “Oo ei.” Cal muigas. “Ma koostasin selle lepingu ise. Gloria ei tohi tema loata kööki siseneda.”

      Walker tõstis kummuti tükid põrandale laiali ja avas tööriistakasti. “Abielu sobib sulle.”

      “Teisel korral läks meil pihta. Pool aastat tagasi poleks ma seda võimalikuks pidanud. Aga sina?”

      “Mind ei huvita teine võimalus Pennyga. Ega ka esimene. Ta on sinu tüdruk.”

      Tema vend müksas teda vastu õlga. “Saad aru küll. Sa ei saa igavesti üksikuks jääda.”

      “Miks mitte? Ma ei vaja kedagi.”

      “Me kõik vajame kedagi. Vahe on selles, et mõned meist tunnistavad seda varem kui teised.”

      “See ei meeldi mulle mitte üks põrm,” porises Elissa pliidil podisevat tšillit segades. “Mulle ei meeldi manipuleerimine, isegi kui seda teeb mu oma süütunne. See on mitmes mõttes vale.”

      See kõik on Walkeri süü, mõtles ta kausi juurde astudes ja maisileiva tainast võiga määritud klaaspannile kallates. Elissa tundis end ikka veel rumalana, et oli arvanud, nagu tahaks Walker temaga “vahetuskaubaks” magada. Mehe kommentaar tema söögilõhnade kohta oli talle ajju kinnistunud ja nüüd valmistas ta tšillit just nimelt vabandamise eesmärgil. Lisaks oli vaja mehele ära anda viis dollarit, millest ta nii osavalt piruka saamise ajal oli mööda vingerdanud.

      Kakskümmend minutit hiljem koputas Elissa enda ja proua Fordi korterit ühendavale uksele.

      “Ma tunnen tšilli lõhna,” sõnas vanaproua rõõmsalt. “Võtsin ennist kõhurohtu ja olen nüüd valmis topeltportsu sööma.”

      “Tore. Kõik on valmis. Ma lippan üles ja ütlen Walkerile, et söök on valmis.”

      Proua Ford kergitas kulme. Elissa ohkas.

      “Asi pole nii, nagu sina arvad. Ma pean talle esimese tagasimakse ära andma ja ma tahan heastada… no tead küll, mida.”

      Ta oli naabrile kogu eksituse loo ära rääkinud. Proua Ford oli rõhutatult selgitanud, et daam magab härrasmehega ainult armastusest või väga tugeva seksuaalse külgetõmbe ajel. Isegi neeru andmisest ei piisa. Nagu Elissa ise poleks seda teadnud.

      “Tšilli on suurepärane valik,” tähendas proua Ford. “Väga mehelik söök. Ei mingeid plikalikke köögivilju ega tofuüllatusi. Suurepärane lüke.”

      “See pole lüke.”

      “Aga peaks olema. Kallis Elissa, ta on väga kena mees.”

      Elissa avas suu, aga ei öelnud midagi. Milleks vaielda?

      “Ma tulen kohe tagasi,” lausus ta ja hüüdis elutuppa: “Zoe, söök on valmis. Palun mine käsi pesema.”

      “Olgu, emme.”

      Elissa ronis taas trepist üles. Ta läks kärmelt üle kitsa koridori ja koputas kindlalt uksele. Ta ei kavatsenud mehel lasta aimata, et ta tundis nende eelmise jutuajamise pärast piinlikkust. Ta küll tegi Walkerile süüa, aga muus osas kavatses ta teha näo, et seda jutuajamist polnud olnudki.

      Walker avas ukse. “Tere, Elissa.”

      Viimase kolme-nelja päevaga oli Elissa mehe välimuse unustanud. Mõistagi oleks ta mehe teiste hulgast ära tundnud ja olnud kindel, et see on tema naaber, aga pisiasjad oli ununenud.

      Ta ei mäletanud, et mehe tumedad silmad näisid uurivat kõike, reetmata midagi enda kohta. Ja mehe nägu sundis Elissat teda koheselt usaldama. Walkeri suu oli üheaegselt karm ja paeluv.

      Mees oli nii tugev, rahulik… usaldusväärne. Kõik need olid väga võluvad omadused, eriti arvestades Elissa minevikku meeste osas.

      “Tere. Sa ei võtnud raha.” Elissa sirutas rahatähe ette ja hoidis seda seni, kuni mees selle vastu võttis.

      “Aitäh. Sa ei pidanud…”

      Elissa katkestas teda käeliigutusega. “Pidin küll. Ma magan nii paremini. Tahtsin ka selle arusaamatuse pärast vabandust paluda. Ma kiirustasin mitte just kõige meeldivamate järelduste tegemisega, ehkki poleks tohtinud seda teda.”

      “Seda võib igaühega juhtuda.”

      Elissa arutles, kas see oli tõsi või oli mees lihtsalt viisakas. Ja siis mõtles ta, mis tunne oleks mehe käsivart puudutada. Kas tema nahk on kare või pehme? Kas lihased vetruvad või…?

      Ta raputas end neist mõtetest lahti ja naeratas säravalt, et mees ei aimaks, millele ta mõtles. Issand jumal, mis mul viga on? Elissa oli varemgi kenasid mehi näinud. Mõnesid koguni silmast silma. Aga ta polnud kunagi nii reageerinud. See oli hullem kui süütunne. Mis tähendas, et tuli asja kallale asuda.

      “Ma tegin tšillit,” sõnas ta. “Sa rääkisid, et tunned toidu lõhna ja tahtsid seda vahetada minu võla vastu. See sobib mulle. Täna tegin ma tšillit ja küpsetasin maisileiba. Pirukat on ka järel, aga sul on ilmselt enda omagi veel alles, nii et mustikapirukas pole ehk kõige huvitavam. Aga mul on jäätist. See oli soodusmüügis.