Lumme tallatud rada. Erik Tohvri

selgeks teha, et tema aeg on ümber. Ants tundis, kuidas tal äkki kitsas hakkas, ootamatult tõusis ta laua tagant püsti, lükkas tooli kolinaga eemale ja astus paari sammuga uksest välja.

      “Kuhu ta siis sedasi paljalt…” jäi Oskar isale nõutult järele vaatama. Aga kui möödus juba mitu minutit, võttis Leeni varnast isa talvejope ja läks jooksikut otsima. Ta leidis vanaperemehe rehealuse nurga juurest, kus see harkisjalu seisis ja üksisilmi kuusirpi silmitses. Ilm oli külm, isa hingeaur tõusis sambana taeva poole.

      “Pane, taat, selga… Külmetad, on seda vaja,” Leeni ulatas isale jope ja too täitis tütre palve tõrkumata, kuigi tooja oli kartnud vastupidist. Ja siis ütles vana Laaneotsa peremees imeliku karuse häälega:

      “Eks vist jah, et minu aeg hakkab läbi saama… Aga millal inimene ise on tunnistada tahtnud, et ta vana on!”

      5

      Talv on taluinimese puhkuseaeg. Muidugi, elamine vajab oma toimetamisi, loomad talitamist ja põllutööriistad kõbimist, aga Nõlvakul oli veel liiga vähe seda, mis hoolt oleks nõudnud. August käis nädalapäevad Laaneotsal järgmiseks aastaks talvepuid tegemas – selle talve omad oli ta isa puupinust saanud klausliga, et aitab talvel uued teha. Nii jäigi nüüd üle kahe aasta küttepuud korraga lõigata, aga sellega saadi Oskariga kahe peale paari nädalaga hakkama. Laaneotsal metsa jagus, pealegi oli vana Ants plaaninud metsa alt tüki põllumaad juurde teha ja puude mahavõtmine käis selle töö juurde. Aga kui puud tehtud, tõi August alevipoest mitu lehte suuremat paberit, tegi pliiatsi teravaks, võttis liineali ja hakkas omameisterdatud söögilaua ääres joonistama.

      “Mida sa teed?” tundis Leeni huvi, nähes venda usinasti töötamas. “Kuule, see on ju maja!”

      “Jaa, see on maja. Nõlvaku häärber!” noogutas August.

      “Nii suur ja uhke…” vangutas õde pead. “Kes selle valmis teeb?”

      “Küllap ta ükskord tehtud saab! Aga uhke – selline ta peabki olema, ma ju ütlesin, et Nõlvakust tuleb üle valla aiandustalu!”

      “Ja materjali läheb palju…”

      “Laaneotsal on metsa küllalt. Ma rääkisin isaga, ta arvas, et sellest ei tule küsimust,” seletas August.

      “Aga mis Oskar arvas? Sa peaksid ju temalt ka küsima!”

      “Oskariga rääkisin samamoodi. Tema arvas, et kui ma ise palgid valmis teen, siis on asi klaar. Eks ma pean kedagi appi vaatama.”

      August oli maja valmis joonistanud, nii plaani kui vaated, mismoodi tulevane eluase võõrale paistma hakkab. See polnud enam mingi eelmise sajandi rehielamu, vaid päris ennenägematu hoone, veidi kummaline nurkehitus, millel mansardkorruski peal, aknad igasse ilmakaarde.

      “Niisugust pole varem keegi ehitanud…” kahtles Leeni, kuid ta ei saanud salata, et Augusti joonistatud maja talle meeldis. Mõnuga kujutles ta end nendes valgusküllastes tubades talitamas, sest just valgus oli see, millest praeguses ühe tillukese aknaga kööktoas nappis. Kui vennal ainult seda ettevõtmist jaguks ja plaan ka tegelikkusesse jõuaks…

      Augustil ettevõtlikkust jagus. Varakevadel, niipea kui maa oli sulanud, mõõtis ta majaplatsi välja, lõi nurkadesse vaiad ja hakkas vundamendikraave kaevama. Aga sellega mees ei piirdunud – uue majaaseme lähedusse tekkisid veel teisedki vaiaread.

      “Mis sa sinna?” tahtis Leeni teada.

      “Sinna istutan kuusehekid! Muidu jääbki maja ümbrus lagedaks ja kõledaks, aga kuusehekkidega jagan kõik ära – õue, aia, kopli…”

      Selle peale ei osanud õde midagi kosta, tema kujutlusvõime nii kaugele ei ulatunud. Ainult siis, kui kevadiste põllutööde aeg juba kätte jõudis ja August ikka oma kraavide ja hekkidega maadles, arvas ta heaks manitseda:

      “Suur kevad on käes, kõik on põllul… Sa peaksid ka kündma minema, et saaks odra maha teha. Ja kaera, varsti tuleb kartulipaneku aeg peale!”

      “Jõuab!” raius August vastu. Ta oli parajasti ametis esimeste vundamendikivide paikapassitamisega, harjumatu töö ei tahtnud edeneda ja tegi venna tigedaks, pealegi oli ta kivide vankrissepunnimisega enda tublisti ära vaevanud. Aga paari päeva möödudes, kui kiviread juba kogu tulevase maja vundamenti märkisid, tõi ta naabrilt laenuks teise hobuse, rakendas mõlemad adra ette ja läkski põllule. Leenile ei jäänud märkamata, et seda tegi vend vägagi vastumeelselt, ta oleks kõigest hingest tahtnud oma unelmate ehitust jätkata. Ning õhtul, kui rakkest päästetud hobused laudas heinu krõmpsutasid – rohi oli varakevadel kõhutäiteks veel madal ja mannetu – , oli August jälle oma vundamendikraavis, tänades õnne, et kevadõhtu on pikk ja valge.

      “Sa tapad ennast niiviisi päris ära!” hurjutas Leeni, kui vend ennast hommikul vaevaga jalule ajas ja kangeid liikmeid sirutas.

      “Ah, enne surma pole keegi hinge heitnud! Ma tahaks enne sügist maja katuse alla saada, sellepärast!”

      “Mis? Juba sel aastal maja valmis saada?” kohkus Leeni.

      “Mitte valmis, vaid katuse alla! Ega see ei tule palkmaja, et igat juppi peab omaette tahuma ja sobitama. See tuleb sõrestik, lauad peale ja saepuru seinte vahele. Ja kui sellel aastal jõuab välimised lauad ümber ja katuse peale saada, on küllalt!”

      Selle peale ei osanud Leeni jälle midagi kosta. Tema töö oli ikkagi teistmoodi, kaks lehma lüpsta ja talitada, piim jahutada ja ülepäeviti Miku vankri ette rakendada ning piimanõu koorejaama viia. Vahepeal oli vaja seemnekartulit valida ning kui August oli odraseemne maha külvanud, jäi äkke taga kõndiminegi Leeni hooleks, sest vend oli end jälle ehitustööle pühendanud.

      Nõlvakul töid jätkus ja tegijaid oleks võinud rohkem olla, aga iga tegija sirutab kätt peremehe rahakoti poole ja see rahakott oli Nõlvakul õige õhuke. Paljad mõttedki sulase palkamisest tuli juba eos kõrvale tõrjuda, sest niisuguse abilise jaoks ei leidunud talus ei palka ega magamiskohta. August ja Leeni pidid ise hakkama saama ja see nõudis nendelt mitte ainult head pealehakkamist, vaid ka hoolikat läbimõtlemist, milliseid töid ja millises järjekorras ette võtta. Paraku selgus Leenile üsna varsti, et Augusti ja tema eelistused tööde suhtes ei tahtnud ühte langeda – vend oli küll varahommikust hilisõhtuni rakkes, kuid põllutööd sujusid tema käes vastumeelselt. Seevastu aia rajamine ja ehitustegevus, mille tagajärjel uus maja hakkas jaanipäevaks juba oma väliskontuure kätte saama, teda ära ei tüüdanud ja seal võis ta talitada väsimata. Majaehitusele oli August palganud ehitusmeistri, kes koos oma pojaga peremehe jooniste ja näpunäidete järgi selle enneolematu ehituse raamistikku kokku panid. Ehitusmeistri palkamisele oli aga Leeni ja venna vahel eelnenud üsnagi pahandusehõnguline sõnavahetus.

      “Ehitusmeister? Kust sa tema jaoks raha võtad?” oli Leeni teate algul imestunult vastu võtnud.

      “Ega raha maailmast otsa pole saanud! Praegu, jah, on ta küll teiste käes ja meile pole jätkunud, aga…” püüdis August otsesest vastamisest naljaga pooleks kõrvale põigata.

      “Ma räägin tõsiselt! Meiereist on mul saada ainult paarsada marka ja see on ka kõik, mis meil on! Kust sina raha saad?”

      “Saa aru, et me peame selle maja ükskord valmis saama! Ega me saa igavesti selles köögipugerikus elada!”

      “Peame, peame… Eks suu tuleb ikka seada sekki mööda! Ja sa võiksid mulle ka oma plaanidest rohkem rääkida!” sai õde pahaseks.

      Augusti rahaallikas selgus Leenile üsna ootamatult. Kui nad kord poe juures kogemata Oskariga kokku said, viis too jutu Nõlvakule ja ehitamisele.

      “Teil kuuldavasti hakkab elumaja juba ilmet võtma… Kahju, et seda aega nii vähe on, tuleks vaatama,” oli vend arvanud.

      “Küll ta võtaks, kui ainult raha oleks! August seal õiendab ehitusmeistriga, ei tea, kust ta selle raha võtab, et meistrile maksta, mulle ta ei räägi midagi!”

      “Noh, eks see asi käi Laaneotsa rahadega,” muigas Oskar.

      “Laaneotsa rahadega? On ta siis isa käest lunimas käinud? Või sinu käest?”