Nisuvaba dieet. William Davis, MD

tema eluajal: tema loodud suure saagikusega kääbusnisu aitas tõepoolest lahendada ülemaailmset näljahäda. Näiteks Hiinas suurenes nisusaagikus aastail 1961–1999 kaheksa korda.

      Tänaseks on kääbusnisu tänu erakordselt suurele saagikusele peaaegu täiesti tõrjunud välja enamiku muid nisusorte Ameerika Ühendriikides ja mujal maailmas. Kansase ülikooli nisuaretusprofessori Allan Fritzi sõnul moodustavad kääbus- ja poolkääbusnisu nüüdseks enam kui 99 protsenti kogu maailmas kasvatatavast nisust.

HALB ARETUS

      Kummaline on see, et innuka aretustegevuse käigus, mis toimus Rahvusvahelises Maisi ja Nisu Arendamise Keskuses, ei kontrollitud, kas uued geneetiliselt muundatud nisusordid on loomadele ja inimestele ohutud, kuigi nisu ja muude teraviljade geneetilist struktuuri muudeti tugevasti. Saagikuse suurendamine oli prioriteet, geneetikud olid kindlad, et hübriidimise tulemusena saadud sordid on inimesele ohutud, ning kõigil oli kogu aeg silme ees ülemaailmse näljahäda likvideerimine, mistõttu need põllumajanduslikud katsetused võeti kasutusele mõtlemata, kas uued sordid on inimesele ohutud.

Halvaks läinud hea teravili?

      Kas on võimalik, et iidseid teravilju, nagu emmer- ja üheteranisu, võib teiste nisutoodetega seostatavaid kahjulikke kõrvalmõjusid kartmata julgelt süüa, arvestades, kui erinev on tänapäeva nisu oma kaugetest eellastest?

      Otsustasin üheteranisu proovida ning jahvatasin ühe kilogrammi täisteri jahuks, millest tegin leiba. Ühtlasi jahvatasin jahu tavalisest mahenisust. Küpsetasin leiba üheteranisust ja tavalisest jahust, lisades ainult vett ja pärmi. Suhkrut ega maitseaineid ma ei kasutanud. Üheteranisujahu oli üsna sarnane tavalise täisnisujahuga, ent erinevused ilmnesid kohe, kui olin lisanud vett ja pärmi: helepruun tainas polnud nii elastne ning oli kleepuvam kui tavaline tainas ning seda polnud nii lihtne vormida. Üheteranisusjahust tehtud taina lõhn oli samuti teistsugune, meenutades rohkem maapähklivõi kui hariliku taina lõhna. See ei kerkinud nii palju kui tänapäevane tainas, mille kogus suurenes poole võrra. Eli Rogosal oli õigus, valminud leiva maitse oli tõepoolest teistsugune: täidlasem, pähklisem ning pisut mõru järelmaitsega. Kujutlesin robustset üheteranisuleiba kolmandal sajandil eKr elanud amoriidide või mesopotaamlaste toidulaual.

      Mul on nisutundlikkus. Seega tegin teaduse huvides väikese katse: sada grammi üheteranisuleiba ühel päeval versus sada grammi nüüdisaegset täisnisuleiba teisel päeval. Olin valmis halvimaks, kuna reaktsioonid olid seni olnud üsna ebameeldivad.

      Lisaks kehaliste reaktsioonide jälgimisele mõõtsin pärast mõlema leiva söömist ka oma veresuhkrutaset. Erinevused olid rabavad.

      Veresuhkru tase enne: 4,6 mmol/l. Veresuhkru tase pärast üheteranisuleiva söömist: 6 mmol/l. See oli enam-vähem eeldatav reaktsioon pärast süsivesikute söömist. Kummalisel kombel aga ei tundnud ma end üldse halvasti – ei mingit unisust, iiveldust, kuskilt ei valutanud. Enesetunne oli igati hea. Milline kergendus!

      Järgmisel päeval kordasin katset, kuid sõin sada grammi tavalisest mahenisujahust leiba. Veresuhkru tase enne: 4,6 mmol/l. Veresuhkru tase pärast leiva söömist: 9,3 mmol/l. Veelgi enam, peagi läks mul süda pahaks ja lõunasöök oleks peaaegu välja tulnud. Iiveldus püsis kolmkümmend kuus tundi ning lisaks vaevasid mind kõhukrambid, mis algasid peaaegu kohe pärast söömist ning kestsid mitu tundi. Magasin tol ööl halvasti ning nägin väga elavaid unenägusid. Ma ei suutnud selgelt mõelda ega saanud aru uurimistöödest, mida järgmisel hommikul üritasin lugeda. Lugenud iga lõiku neli või viis korda, andsin alla. Normaalne enesetunne taastus alles poolteist päeva hiljem.

      Elasin väikese nisukatse üle, kuid mind hämmastas, kui erinevalt mu keha reageeris iidsele ja tänapäevasele nisule. See oli igal juhul väga kahtlane.

      Mu isiklik kogemus pole muidugi sama, mis korralik kliiniline uuring, kuid see tekitab mõningaid küsimusi potentsiaalsete erinevuste kohta, mis ulatuvad kümnete tuhandete aastate taha: iidne nisu, mille geene inimkäsi polnud veel puutunud, versus nüüdisaegne nisu.

      Eeldati lihtsalt, et kuna hübriidimise ja sordiaretuse tulemuseks olid taimed, mis jäid endiselt “nisuks”, võivad inimesed uusi sorte julgelt süüa. Põllumajandusteadlased peavad naeruväärseks ideed, et hübriidimise tulemusena võivad tekkida hübriidid, mis on inimese tervisele kahjulikud. Hübriidimistehnikaid on pisut robustsemal kujul kasutatud teraviljade, loomade ja koguni inimeste puhul sajandeid. Rista kaks tomatisorti ning tulemuseks on ju ikka tomatid, eks? Milles siis probleem? Ohutust inimestele ja loomadele pole kunagi kontrollitud. Nisu puhul eeldati samamoodi, et gluteenisisalduse ja – struktuuri, muude ensüümide ja valkude ning taimehaigustele vastupidavuse või vastuvõtlikkuse muutmine ei mõjuta inimesi mingil moel.