Tema verine sepitsus. Graeme Macrae Burnet

vedas oma toodangut paadiga piki rannikut. Mõned aastad kuulus mu isale kolmandik ühest kalapaadist, mis seisis ankrus Toscaigis. Teised osanikud olid ta vend Iain ja mu ema vend, kelle nimi oli samuti Iain. Paadi õige nimi oli Suula, aga seda hüüti alati Kaheks Iainiks, mis ärritas mu isa, kuivõrd tema oli neist kolmest vanim ja pidas end seepärast ettevõtte juhiks. Mu emale meeldis neiueas käia sadamas Kahel Iainil vastas. Arvati, et ta tuleb oma venda tervitama, kuid ta tegelik eesmärk oli vaadata mu isa, kui see astus üle paadiserva, üks jalg viivitamas vee kohal, ja ootas, et laine lükkaks aluse kai äärde. Seejärel kinnitas ta köie pollari külge ja hiivas paadi vastu kaimüüri, tehes kõige selle juures nägu, nagu poleks tal aimugi, et teda jälgitakse. Mu isa ei olnud kena mees, aga see mõõdetud viis, millega ta paati kai äärde sättis, äratas mu emas imetlust. Ta tavatses meile rääkida, et isa võbelevates tumedates silmades oli midagi, mis pani ta südame puperdama. Kui isa sattus lähedal olema, käskis ta emal see loba lõpetada, aga ta ütles seda toonil, millest oli ilmselgelt aru saada, et talle meeldis seda kuulda.

      Meie ema oli üle kihelkonna iludus ja oleks võinud valida ükskõik millise noormehe. Seetõttu oli mu isa nii uje, et ei julenud talle sõnakestki ütelda. 1850. aastal puhkes heeringapüügi hooaja lõpul ühel õhtul torm, mis peksis ta laevukese sadamast mõne miili kaugusel vastu kivisid puruks. Isal õnnestus kaldale ujuda, kuid kaks Iainit jäid kaduma. Isa ei kõnelnud sellest juhtumist kunagi, aga ta ei tõstnud enam iial oma jalga ühtegi paati ega lubanud seda teha ka oma lastel. Hiljem jäi neile, kes tollest sündmusest midagi ei teadnud, kindlasti mulje, et ta kardab arutult merd. Just seesama õnnetusjuhtum oli põhjus, miks hakati siinkandis pidama pahaendeliseks mõtet asutada ettevõte koos oma nimekaimuga. Isegi mu isa, kes põlastab ebausku, väldib asjaajamist kõigiga, kel on temaga sama nimi.

      Onu matustele järgnenud koosviibimisel astus isa ema juurde, et avaldada kaastunnet. Ema äärmisest meeleheitest ajendatuna sõnas isa, et lamaks rõõmuga ta venna asemel kirstus. Need olid üldse esimesed sõnad, mis ta emale ütles. Ema vastas, et ta on õnnelik, et just isa jäi ellu, ja et ta on palunud Jumalalt oma patuste mõtete pärast andestust. Kolme kuu pärast nad abiellusid.

      Vanemate pulmadest polnud möödas aastatki, kui sündis mu õde Jetta, ja seejärel tulin mina emaüsast nii ruttu, kui loodus on selle võimalikuks teinud. Väike vanusevahe soodustas minu ja õe erilist lähedust, mis vaevalt oleks olnud tugevam isegi juhul, kui me oleksime olnud pesueht kaksikud. Ent väljanägemise poolest on raske erineda veel rohkem kui meie. Jettal oli ema pikk kitsas nägu ja lopsakas suu. Ta silmad olid nagu emalgi sinised ja ovaalsed ning juuksed liivakarva kollased. Kui õde sirgus naiseks, tavatsesid inimesed ütelda, et mu emale pidi Jettat vaadates tunduma, nagu näeks ta oma varihinge. Mina seevastu pärisin isa raske lauba, tihedad mustad juuksed ja väiksed tumedad silmad. Veel enam sarnaneme kehaehituselt, olles kasvult alla keskmise ning masaja kerega ja laiaõlgsed.

      Samamoodi peegeldasime oma vanemaid tundelaadi poolest: Jetta üpris lustlik ja seltsiv, sellal kui mina olin kuuldavasti sõnakehv ja sünge poiss. Peale sarnase välimuse ja iseloomu jagas Jetta ka ema tundlikkust teispoolsuse suhtes. Ma ei oska ütelda, kas see anne oli sünnipärane või sai ta selle selgeks ema salaõpetuste abil, aga nad mõlemad olid altid nägemustele ning tundsid suurt huvi ennete ja loitsude vastu. Ema oli oma venna surmapäeval näinud, et koht, kus vend oli hommikusöögi ajal alati istunud, on tühi. Kartes, et ta puder jahtub ära, läks ema välja ning hüüdis teda. Kui vend ei vastanud, läks ema tuppa tagasi ja nägi, et ta istub helehalli surilinasse mässitult laua ääres oma kohal. Kui ema küsis talt, kus ta oli olnud, kostis vend, et ta pole olnud kusagil mujal kui ainult samal pingil. Ema anus, et ta ei läheks sel päeval merele, aga vend naeris selle peale, ja teades, et jumaliku ettehooldusega ei saa kaubelda, ei ütelnud ema rohkem midagi. Ta rääkis meile seda lugu tihti, ent ainult väljaspool isa kuuldekaugust, sest too ei uskunud sääraseid üleloomulikke juhtumusi ega kiitnud heaks, et ema niisugustest asjadest kõneleb.

      Ema igapäevaelus olid kõige tähtsamal kohal rituaalid ja loitsimine, mis pidid tõrjuma õnnetusi ja kurje vaime. Meie tare uksed ja aknad olid palistatud pihlaka- ja kadakaokstega ning juustesse oli ta palmitsenud – nõnda et isa ei näeks – värvitud lõnga.

      Umbkaudu kaheksa-aastasena hakkasin mustadel kuudel käima Camusterrachis koolis. Kõndisime sinna Jettaga käest kinni hoides igal hommikul. Meie esimene õpetaja oli miss Galbraith, kes oli kirikuõpetaja tütar. Ta oli noor ja sale ning kandis pikka seelikut, valget pluusi ja kroogitud kraed, mida hoidis kaela juures koos naise profiili kujutav pross. Ümber piha oli tal sõlmitud põll, kuhu ta pühkis käsi, kui oli midagi tahvlile kirjutanud. Tema kael oli väga pikk ja kui ta mõttesse jäi, tõstis ta pilgu lakke ning kallutas pea küljele, nii et see jäi kaela otsas kaardu nagu kõverjala käepide. Ta juuksed olid pealael nõeltega kinni pandud. Kui meil olid tunnid, päästis ta mõnikord juuksed lahti ja vahepeal nõelu suus hoides sättis need jälle tihedasti kokku. Ta tegi seda kolm-neli korda päevas ja mulle meeldis teda salamisi jälgida. Miss Galbraith oli lahke ja kõneles mahedal häälel. Kui vanemad poisid käitusid halvasti, oli ta nende vaigistamisega suures hädas, ja see õnnestus tal ainult ähvardusega oma isa kohale kutsuda.

      Jetta ja mina olime täiesti lahutamatud. Miss Galbraith märkis sageli, et kui ma vaid saaksin, poeksin õe põlletaskusse. Paaril esimesel aastal kõnelesin ma haruharva. Kui miss Galbraith või mõni klassikaaslane minu poole pöördus, vastas Jetta minu eest. On tähelepanuväärne, kui täpselt ta mu mõtteid väljendas. Miss Galbraith leppis selle kombega ja küsis Jettalt tihti: „Kas Roddy teab vastust?” Meie lähedus eraldas meid teistest. Jetta eest ei saa ma rääkida, kuid ma ise ei tundnud mingit soovi ühegi teise lapsega sõbrustada, ja ka nemad ei näidanud üles soovi minuga sõbrustada.

      Puhuti kogunesid klassikaaslased mänguplatsil meie ümber ringi ja leelutasid:

      Siin seisavad Tumedad Macraed, räpased Tumedad Macraed.

      Siin seisavad Tumedad Macraed, roojased Tumedad Macraed.

      Tume Macrae on hüüdnimi, mis anti mu isa perekonnale tema väitel nende tõmmu jume tõttu. Isa pani seda nime väga pahaks ja keeldus vastamast, kui keegi pöördus tema poole sel viisil. Sellest hoolimata kutsusid kõik teda Tumedaks Macraeks ja külarahvale tegi palju nalja, et mu linalakka ema hakati hüüdma Una Tumedaks.

      Mullegi ei meeldinud see nimi ja ma pidasin iseäranis ülekohtuseks, et see jäi külge ka mu õele. Kui klassikaaslaste leelutamist ei lõpetanud just tunni algus, äigasin ma sellele, kes juhtus parajasti minu ees olema – selline tegu aga üksnes suurendas meie kiusajate lusti. Mind tõugati pikali ja ma lasin ennast poistel lüüa ja togida, ise rõõmustades, et olin tähelepanu Jettalt kõrvale juhtinud.

      Tume Roddy, Tume Roddy, mõistus on tal täitsa sodi!

      Imelik küll, aga mulle meeldis olla sel moel tähelepanu keskpunktis. Ma taipasin, et erinen kaaslastest, ja kujundasin teadlikult neid jooni, mis mind neist eristasid. Selleks et Jettat mõnitustest päästa, hoidsin vahetundides temast eemale ning seisin või kükitasin mänguplatsi nurgas. Vaatasin teisi poisse, kes tiirutasid ringi nagu kärbsed, ajasid palli taga ja kisklesid üksteisega. Ka tüdrukud mängisid, aga nende mängud ei olnud nii ägedad ja tobedad kui poiste omad. Samuti ei olnud neil sõgedat kommet tormata õue jõudes joonelt mängima või jätkata mängu veel siis, kui miss Galbraith oli helistanud vahetunni lõppu. Teinekord olid tüdrukud täiesti tasased ja kogunesid varjualusesse nurka, ilma et oleks teinud muud peale summutatud häälel vestlemise. Mõnikord otsisin nende seltsi, kuid eranditult alati mind välditi. Klassitoas tögasin endamisi kaasõpilasi, kui nad vehkisid käega, et vastata õpetaja kõige kergematele küsimustele, või ponnistasid lugeda kõige lihtsamaid lauseid. Kui me saime vanemaks, läksin teadmiste poolest õest ette. Kord küsis miss Galbraith geograafiatunnis, kas keegi oskab ütelda, kuidas nimetatakse teise sõnaga Maa poolkera. Kui keegi ei vastanud, pöördus ta Jetta poole: „Ehk teab Roddy vastust?” Jetta vaatas mind ja kostis siis: „Mul on kahju, aga Roddy ei tea seda, ja mina ka mitte.” Miss Galbraith näis olevat pettunud ja keeras selja, et vastus tahvlile kirjutada. Midagi mõtlemata tõusin pingilt ja hüüdsin: „Hemisfäär”, mille peale klassikaaslased naerma puhkesid. Miss Galbraith pööras ringi ja ma kordasin istet võttes seda sõna. Õpetaja noogutas ja kiitis mind vastuse eest. Sellest