Tema verine sepitsus. Graeme Macrae Burnet

sepitsus

      Eessõna

      Ma kirjutan seda oma advokaadi mister Andrew Sinclairi korraldusel, kes on alates minu vangipanekust siin Invernessis kohelnud mind säärase inimlikkusega, mida ma ei ole mingil moel ära teeninud. Minu elu on olnud lühike ja täiesti tähtsusetu ning mul ei ole sugugi soovi pääseda vastutusest nende tegude eest, mille ma hiljaaegu korda saatsin. Tähendan need sõnad üles ainuüksi sel ja mitte ühelgi teisel põhjusel, et tasuda lahkuse eest, mida mu advokaat on minu vastu üles näidanud.

      Nõnda alustab oma seletuskirja seitsmeteistaastane renditalupoeg Roderick Macrae, keda süüdistati kolmes jõhkras mõrvas, mis pandi toime 1869. aasta 10. augustil Rossi krahvkonnas tema kodukülas Culduies.

      Mul ei ole kavas asjatult lugeja aega viita, aga mõned sissejuhatavad märkused aitavad ehk kujundada siin esitatavale ainesele pisut tausta. Need lugejad, kes eelistavad siirduda otsejoones dokumentide endi juurde, võivad loomulikult sedagi teha.

      2014. aasta kevadel asusin ellu viima plaani õppida pisut tundma oma vanaisa Donald „Tramp” Macraed, kes sündis 1890. aastal paar-kolm miili Culduiest põhja pool Applecrossis. Tehes Invernessi arhiivikeskuses uurimistööd, sattusin ajaleheväljalõigetele, milles räägiti Roderick Macrae kohtuprotsessist, ja sealse arhivaari Anne O’Hanloni abil leidsin käsikirja, mis hõlmab suurema osa käesolevast köitest.

      Roderick Macrae seletuskiri on igas mõttes tähelepanuväärne dokument. See on kirja pandud 1869. aastal umbes 17. augusti ja 5. septembri vahel Invernessi lossi türmis, kus Roderick ootas kohut. Just seletuskiri, mitte aga mõrvatöö ise, oli põhjus, miks hakkas üldsus juhtumi vastu sedavõrd suurt huvi tundma. Seletuskiri – vähemalt selle kõige kõmulisemad osad – trükiti hiljem ümber loendamatutes odavates järjepõnevikes ja see kutsus esile rohkesti poleemikat.

      Paljud, iseäranis Edinburghi kirjamehed, kahtlesid loo ehtsuses. Rodericki jutustus äratas taas ellu 18. sajandi lõpu „Ossiani” skandaali, kui James Macpherson väitis, et ta oli avastanud suure gaeli eepose ja selle inglise keelde tõlkinud. Peagi sai „Ossianist” Euroopa kirjanduse klassika, aga hiljem tehti kindlaks, et see on võltsing. Edinburgh Review’s kirjutanud Campbell Balfouri arvates oli „täiesti kujuteldamatu, et poolkirjaoskamatu talupoeg saaks hakkama niisuguse läbitöötatud ja sõnaosava kirjatööga … See lugu on petukaup ning need, kes sellele armutule mõrtsukale kui mingit sorti õilsale metslasele kiitu laulavad, peavad hiljem punastama”.1 Teiste meelest andsid nii mõrvad kui ka seletuskiri tunnistust „kohutavast barbaarsusest, mis vohab endiselt meie maa põhjapoolsetes piirkondades ning mida kõik meie pühendunud kirikuvanemate pingutused ja suured uuendused2 ei ole suutnud välja juurida”3.

      Kolmandate hinnangul ent pakkusid seletuskirjas kujutatud sündmused tõestusmaterjali ebaõigluse kohta, mida sealne feodaalkord äravaevatud renditalunikele senimaani põhjustas. Jälgides hoolega, et ta ei suhtuks Roderick Macrae tegudesse andestavalt, nägi John Murdoch, kes asutas hiljem radikaalse ajalehe Highlander, tolles noorukis „tegelast, kelle on arukaotuse piirile – või sellest ülegi – viinud see jõhker süsteem, mis muudab inimesed, kes tahavad lihtsalt ühel laenatud maalapil raske tööga elatist teenida, orjadeks”.4

      Mis puutub kõnealuse dokumendi ehtsusse, siis ei ole poolteist sajandit hiljem võimalik anda kindlat vastust. Kahtlemata on märkimisväärne, et nii noor inimene suudab kirja panna nõnda väljendusrikka loo. Ent arvamus, mille kohaselt Roderick Macrae oli poolkirjaoskamatu talupoeg, võrsub põhjapiirkondade kohta levinud eelarvamusest, mis elab Kesk-Šotimaa jõukates linnades tänini. Lochcarroni põhikooli 1860. aastate õppekava näitab, et lastele õpetati ladina ja kreeka keelt ning reaalaineid. Tõenäoliselt sai seal lähedal Camusterrachis koolis käinud Roderick sarnase hariduse, ja tema seletuskiri kinnitab nii seda kui ka tõsiasja, et ta oli tavatult andekas õpilane. Mõistagi ei tulene tõigast, et Roderick võis olla seletuskirja autor, veel järeldus, et ta seda oligi. Selles asjas on jätnud meile tõestusmaterjali psühhiaater James Bruce Thomson, kes oma aruandes kinnitab näinuvat seda dokumenti Rodericki kambris. Skeptikud võivad väita (ja ongi väitnud), et Thomson ei näinud tegelikult kunagi Rodericki midagi kirjutamas, ja tuleb möönda, et kui anda seletuskiri tänapäeva uurijate kätte, ei pruugi kõik tõestuskäigu lülid õigeks osutuda. Arvamust, et seletuskirja on paberile pannud kellegi teise käsi (peamine kahtlusalune on Rodericki advokaat Andrew Sinclair), ei saa täiesti kõrvale lükata, kuid selle uskumiseks on vaja äärmuslikema vandenõuteoreetiku väändunud mõtlemist. Ja kõige muu kõrval on veel dokument ise, mis kätkeb sedavõrd ohtralt üksikasju, et on vaevalt usutav, nagu võinuks selle kirjutada keegi teine kui Culduie päriselanik. Liiatigi klapib Rodericki ülevaade mõrvadeni viinud sündmustest mõne väikse erandiga üsna hästi protsessil osalenud tunnistajate ütlustega. Neil põhjusil – ja olles isiklikult käsikirja uurinud – ei ole mul selle ehtsuses vähimatki kahtlust.

      Lisaks Roderick Macrae seletuskirjale hõlmab see köide tunnistusi, mille Culduie elanikud andsid politseile, lahkamisaruandeid ning võib-olla kõige põnevama osana väljavõtet J. Bruce Thomsoni mälestustest „Rännud hullumeelsuse rajamail”, milles ta kirjeldab Roderick Macrae psühhiaatrilist läbivaatust ja koos Andrew Sinclairiga tehtud külaskäiku Culduiesse. Thomson töötas arstina Perthis Šotimaa üldvanglas, kus hoiti kinni neid, kes arvati olevat hullumeelsuse tõttu võimetud kohtuprotsessil osalema. Thomson kasutas selle ametikoha pakutud võimaluse tõhusalt ära ja avaldas Vaimuteaduse Ajakirjas kaks mõjukat artiklit: „Kuritegevuse pärilik olemus” ning „Kurjategijate psühholoogia”. Ta tundis ammendavalt uut evolutsiooniteooriat ja toona alles tärkavat kriminaalantropoloogiat, ning ehkki mõni tema arvamus võib olla tänapäeva lugejale vastuvõetamatu, tasub meeles pidada konteksti, milles need olid kirja pandud, ning seda, et nendega väljendati siirast püüet ületada kuritegevuse teoloogiline käsitlus ja saada paremini aru, miks teatud inimesed asuvad vägivallategusid toime panema.

      Lõpuks lisasin kohtuprotsessi ülevaate, mille aluseks on kaasaegsed lehelood ja William Kay 1869. aastal Edinburghis avaldatud raamat „Roderick John Macrae protsessi täielik aruanne”.

      Peagu poolteist sajandit hiljem ei ole võimalik selles raamatus kirjeldatavate sündmuste asjus tõde välja selgitada. Siin esitatavad seletused kätkevad mitmesuguseid vasturääkivusi, eriarvamusi ja ütlematajätmisi, ent koos moodustavad need ühe Šoti õigusajaloo kõige paeluvama juhtumi taustamustri. Mõistagi kujunes mul asjast ka oma arvamus, kuid ma lasen lugejal endal isiklike järeldusteni jõuda.

      Märkus teksti kohta

      Niipalju kui olen suutnud välja selgitada, avaldatakse Roderick Macrae seletuskiri siin esimest korda tervikuna. Hoolimata möödunud ajavahemikust ja tõigast, et mõne aasta jooksul ei hoitud pabereid just kuigi hoolikalt, on dokument tähelepanuväärselt heas seisus. See kirjutati lahtistele lehtedele, need köideti hiljem nahkpaelaga kokku, millest annab tunnistust tõsiasi, et lehtede siseservas on tekst köitmise tõttu puhuti arusaamatu. Käekiri on imekspandavalt selge, ainult üksikutel juhtudel esineb läbikriipsutusi ja lõpetamata jäänud sõnu. Dokumenti avaldamiseks ette valmistades püüdsin alati pingsalt jääda truuks käsikirja iseloomule. Mitte ühelgi juhul ei üritanud ma teksti „parandada” ega korrigeerida kohmakat sõnajärge või lausestust. Ma arvan, et niisugune sekkumine heidaks teksti ehtsusele üksnes kahtlusevarju. See, mis siin esitatud, on nii suurel määral kui võimalik Roderick Macrae töö. Tema sõnavara võib olla mõnelegi lugejale kohati võõras, kuid selmet kuhjata tekst üle joonealustega, otsustasin lisada selle peatüki lõppu lühikese sõnastiku. Tasub ka rõhutada, et läbi kogu seletuskirja kasutatakse inimeste päris- ja hüüdnimesid vaheldumisi: näiteks Lachlan Mackenziet nimetatakse üldiselt Lachlan Jämedaks. Hüüdnimed on Šoti mägismaal senini vähemalt vanema põlvkonna seas tavalised, ilmselt selle huvides, et teha vahet äärmiselt laialt levinud perekonnanimede eri harudel. Hüüdnimed põhinevad enamasti elukutsel või mõnel iseäralikul joonel, ent need võivad olla ka kandunud põlvest põlve nii pikalt, et nime algupära on saladus selle kandjale endalegi.

      Piirdusin oma toimetamistöös peamiselt kirjavahemärgistamise ja taandreastamisega. Käsikiri ise on üles tähendatud peatumatu voona, mis katkeb ainult kohtades, kus Roderick päeva lõpul sule tõstis. Loetavuse huvides otsustasin liigendada teksti lõikudeks. Samuti oli käsikiri suuresti kirjavahemärkideta või olid need kummalised. Sestap on enamik kirjavahemärke

1

Campbell Balfour, „Meie sajandi „Ossian””, Edinburgh Review, oktoober 1869, CCLXVI.

2

See on viide mägismaalaste suurele ümberasustamisele 18.–19. sajandil.

3

Scotsmani juhtkiri 17. septembril 1869.

4

John Murdoch, „Mida me võiksime sellest juhtumist õppida”, Inverness Courier, 14. september 1869.