Saatuslik merereis. Lone Theils

ik merereis

      Esimene peatükk

      Kiilanev mees nägi välja nagu iga teinegi keskealine Aafrika kooliõpetaja. Tal olid jalas helehallid velvetpüksid ja seljas triigitud särk. Rahulikult ja metoodiliselt valas ta Earl Greyd lillelistesse portselantassidesse. Nora tundis kerget mandliõli- ja pesupulbrilõhna, kui mees üle väikse kriimulise kahhelkividest laua kummardus ja Nora tee sisse viisakalt piima kallas. Enda tassi pani ta kaks tükki suhkrut ja liigutas ühe korra lusikat. Siis alustas ta oma jutustust. Hukkamistest, vägistamistest, sandistamistest ja mõrvadest.

      Lood koletutest vägivallategudest, mida tema oli koos teistega korda saatnud, sulasid Nora peas kokku. Üks häbitegu järgnes teisele. Koolilapsed vaatasid pealt oma õpetajanna massivägistamist, enne kui nad ise matšeetedega tapeti. Terved külad tehti maatasa, kuni mõrtsukad olid liiga väsinud, et kätt tõsta, ellujäänud pandi koos laipadega luku taha järgmise päevani, mil mõrtsukatööd jätkusid. Mees, kes omaenda turvalisuse huvides oli nõus esinema ainult härra Benni nime all, jätkas oma monotoonset kõnevoogu lõputult.

      Nora pigistas teetassi. Ta tundis vastupandamatut tungi visata tulikuum tee sellele talitsetud mehele näkku. Et näha mingitki reaktsiooni, mõnd inimlikku vilksatust ilmetus näos. Tunnet. Kahetsust.

      Ta talitses end. Mitte niimoodi ei tööta Nora Sand, nädalalehe Globalt väliskorrespondent. Ta kuulab, ta kogub informatsiooni ja ta kirjutab. Ta on professionaal.

      „Mul on veel ainult üks küsimus,” ütles ta neutraalselt.

      Mees vaatas teda pilgul, mis oli ammugi igasuguse inimlikkuse minetanud.

      „Jah?”

      „Miks? Miks sa seda tegid?”

      Mees kehitas õlgu. „Miks mitte? Nad ei olnud paremat väärt. Nad olid prussakad ja meie tegime köögi puhtaks.”

      Nora vabises kergelt. Ta kobas diktofoninuppu. Vajutas diktofoni kinni ja tõusis, veidi liiga järsult.

      Pete, kes oli nurgas istunud, tõusis samuti, vahetas kaameral objektiivi ja hakkas tööga pihta.

      Varjulised pildid mehest, kes nimetas end härra Benniks. Teravdamata pildid tema näost. Lähivõtted tumedatest kätest. Ehkki härra Benni käed olid puhtad ja küüned maniküüritud, tundus Norale, et näeb neil kuivanud verekorpasid.

      Need olid pildid inimesest, kes oli vabaks saanud seetõttu, et oli otsustanud üles anda need, kes käsuahelas temast endast kõrgemal seisid. Härra Benn oli pääsenud läbi Briti asüülisüsteemi ja võis nüüd oodata rahulikku elu Lõuna-Inglise rannakülas, kus kõige suurem mäsu on arvatavasti iga-aastane karneval. Norat ajas iiveldama.

*

      Pete tuli õue. Nora õngitses autovõtmed välja ja viskas Pete’ile. Mees püüdis need õhust kinni.

      „Sina juhid. Mina olen täiesti läbi,” ütles Nora ja istus Pete’i kriimulise Ford Mondeo esiistmele.

      Pete kergitas kulmu. „Ränk?”

      Ta oli mees, kes ei teinud palju sõnu. See-eest langesid need kaalukalt ja ilmselge austraalia aktsendiga.

      Nora oleks tahtnud nii mõndagi öelda. Aga sõnad jäid kurku kinni.

      „On ikka mingi piir, kui palju…”

      Pete pani kaamerakoti vaikides pagasiruumi, istus autosse ja käivitas mootori. Londonisse viiva kiirtee asemel keeras ta rannikuäärsele teele.

      Nora ei öelnud midagi. Nad olid koos töötanud sellest ajast saadik, kui ta viis aastat tagasi päris rohelise ajakirjanikuna Londonisse tuli. Pärast lugematuid ühiseid ülesandeid ja reise Aafrikast Ida-Euroopani välja ei olnud neil teineteise mõistmiseks kuigi palju sõnu vaja.

      Maastikule langesid kahvatu päevavalguse viimased riismed, kui nad pöörasid väikse Brine’i kaluriküla poole ja parkisid kohaliku pubi taha.

      Nora võbistas õlgu ja tõmbas jakikrae kõrvuni.

      Nad kõndisid randa, kus hall veepind sulas pärlmutrikarva taevaga ühte. Tugev tuul näpistas põski ja poole tunni pärast tundis Nora, kuidas mürk aeglaselt kehast kadus. Või õigemini kapseldus, muutus käsiteldavaks suuruseks, mis paikneb kusagil pimeduses ta enda sees, mingil riiulil teiste sama mõõtu ja sisuga lugude seas.

      „Tule, lähme linna. Siin kandis oskavad nad head kala teha, ma käisin siin ükskord koos Caroline’iga,” ütles Pete.

      Tema häälde kerkis väike nukrus nagu alati, kui ta rääkis oma elu armastusest, kes juba ammu oli sõitnud tagasi Melbourne’i ja seal ühe kirurgiga abiellunud.

      Nad lonkisid kitsastel tänavatel, mis nägid nüüd, turismihooaja lõpul ja nädala sees kummaliselt hüljatud välja.

      „Hei, oota korraks.”

      Nora oli seisatanud poekese ees, mis keraamikatöökodade ja suitsukala-delikatesspoodide pastelse sigrimigri seast silma torkas. Fassaadilt oli värv maha koorunud ja aknad olid määrdunud, aga klaasi tagant jäi see Norale silma: kriimuline tumepruun nahkkohver, mis tema kogusse suurepäraselt sobiks.

      Ta lükkas ust ja tema üllatuseks oli see lahti.

      Talle lõi vastu hallituse ja tolmulõhn, tuba oli asju nii pungil täis, et seinad oleksid võinud praguneda, kui ruumi oleks püütud kasvõi üks kirjakaal juurde pressida. Ühe seina ääres kõrgusid virnades nahkköites raamatud ja nende kõrval seisis riiul, täis kristallklaase ja eri sorti nõusid.

      Nappe tühimikke riiulite vahel täitsid vahelduva kvaliteediga maalid. Laevamotiiv oli ilmselge lemmik, täheldas Nora.

      Tagaruumis hakkas vähehaaval lõppema Glenn Milleri ragisev „In the Mood”. Leti taga seisis hiiglasliku punase habemega mees ja ümises kaasa, puhastades samal ajal messingist küünlajalga.

      „Tere tulemast,” ütles ta naeratades.

      Nora naeratas vastu ja tegi poes kiire ringkäigu. Ta kaalus korraks rannakarbikujulist hõbetatud võitoosi, aga pöördus siis tagasi kohvri juurde, mida oli aknast näinud.

      „Kas ma võiksin seda lähemalt vaadata?” küsis ta ja osutas kohvrile.

      Mees puges leti tagant välja. Ta oli suur, aga liikus üllatavalt nõtkelt, siksakitades kasutatud mööbli ja äravisatud pärandikraami vahel.

      Ta tõstis kõrvale ühe plekkpurgi ja hunniku plaate ning sikutas kohvri aknaäärsete kaupade hulgast välja.

      „See tuli just eelmisel nädalal. Väga heas seisukorras,” ütles ta.

      Nora võttis kohvri kätte. Katsus. Ehtne nahk. Tumepruun, kriimustatud. Täiesti õige kulunud moega.

      „Mis sa küsid?” küsis ta nagu muuseas.

      „Hm. Tjah,” ütles mees ja tõmbas silmad vidukile. „Ütleme näiteks viiskümmend naela?”

      Nora krimpsutas nägu. „Mina mõtlesin rohkem kahekümne poole.”

      „See on ehtne nahk,” vastas mees.

      Nora vajutas lukku. See ei avanenud. Ta kortsutas kulmu. „Kas see on kinni kiilunud?”

      Mees kehitas õlgu. „Ah, eks selle saab ehk juuksenõela ja väikse näpuosavusega korda,” arvas ta.

      „Seda küll, aga seal sees võib olla ju mida tahes. See võib olla hallitanud.”

      Mees võttis kohvri Nora käest ja raputas. Kostis nõrk tuhm heli.

      „Hm. Võibolla on seal mingid paberid. Kuule. Kui sa annad mulle nelikümmend naela, siis saad sisu tasuta kaasa. Ilma nägemata. Kes teab? Võibolla on seal võiduga lotopilet! Igatahes võimalus!”

      Kolm minutit hiljem tuli Nora uuesti välja, kolmkümmend naela vaesem ja kohver käes.

      „Sa oled parandamatu,” ütles Pete ja pööritas silmi.

      „Jajah. Aga tunnista – see sobib täiuslikult diivanilaua alla. Laevakirstu kõrvale.”

      Pete raputas pead ja tiris Norat mäest üles.

      Nad sõid värskelt praetud merilesta hernepüree ja käsitsi lõigatud friikartulitega. Kui nad viimaks uuesti autosse istusid ja Pete pani CD-mängijasse Eaglesi plaadi ja seadis GPSi „kodu” peale, oli Nora sedavõrd toibunud, et hakkas peas kokku panema oma artiklit Rwanda kooliõpetajast.

      Kui