Kõik, mida ma ei mäleta. Jonas Hassen Khemiri

Kas ma ütlesin naine? Ma tahtsin öelda: endine naine.

*

      Ma saan aru. Imestan ainult, et sa nii palju aega oled raisanud. Miks sa varem siia ei tulnud? Miks sa rääkisid Laide ja Pantriga ja Samueli kunagiste koolikaaslastega, enne kui minuga kohtusid? Miks sa kujutasid ette, et Samueli vanaema vanadekodu personal oskab kuidagimoodi aidata sul aru saada sellest, mis juhtus? Ja mis Samueli vanaema naabril sellega pistmist on? Kui mina kaasa teen, siis ainult kogu tee, algusest lõpuni välja, sest mitte keegi ei tundnud Samueli paremini kui mina.

*

      Guppe ütleb, et ta oli just ennelõunakohviks laua katnud ja helistas kella. Siis vaatasin aknast välja ja nägin, et Samuel vanaemaga ei olegi veel liikuma saanud. Nad läksid auto poole. Vanaema hoidis tema käsivarrest kinni. Komberdas juhiukse juurde, et rooli istuda. Samuel juhatas ta kõrvalistmele. Aitas siis tal turvavöö kinni panna, ja kui ta oli ukse kinni löönud ning kohvri ja kilekoti tagaistmele pannud, tõmbas ta hinge – tõmbas hinge viisil, mis mulle omast kogemusest tuttav ette tuli. Ta lihtsalt seisis hingetõmbe jagu aega ja otsekui kogus ennast järgmise poolaja eel. Mina tegin niimoodi siis, kui oli lõppenud pikk tööpäev. Tema tegi seda pärast kahtekümmend minutit omaenda vanaema seltsis. Siis võttis ta karvamütsi peast, patsutas ennast kergelt mõlemale põsele ja istus rooli taha.

*

      Muide, missugune naaber see oli? See vanamees kolmekümne teisest või? See sõidab iga talv Taisse libusid keppima. Jumala eest. Ja noorukesi, sihukseid, kes on napilt täisealiseks saanud. Sihukseid libusid, kellele ta maksab, et nad ütleksid talle, et nad on kaksteist, ainult nii läheb tema masendav penskarimunn üldse kõvaks. Iga talv on ta seal, keerab maja lukku, paneb lampidele releed peale ja kaob kaheks-kolmeks kuuks, ja siis tuleb koju, uued hoorafotod kaasas, nendest, keda ta keppinud on, ta prindib need välja ja kinnitab oma töötoas tahvli külge, nagu oleks need postkaardid. Ausõna, me aknast nägime. „Tema wall of shame” ütles Samuel selle kohta ikka. Mina kahtlustan, et naaber panigi majale tule otsa. Ta vihkas kõiki, kes seal elasid. Ja üllatust ta näol küll ei paistnud, kui tuletõrje välja ilmus.

*

      Guppe ütleb, et auto läks käima ja sõitis edasi-tagasi, edasi-tagasi. Nii umbes viiendal katsel õnnestus Samuelil parkimiskastist välja saada ja parkimisplatsilt silla poole keerata. Siis andis ta gaasi ja kihutas mäest alla. Üle mõistuse liiga kiiresti. Kas see oleks mul meeles, kui ma poleks järgmisel päeval kuulnud, mis juhtus? Ma ei tea. Ma ei usu. See oli viimane kord, kui ma teda nägin (Guppe paistab olevat kummaliselt löödud, kui mõelda sellele, et ta Samueli vaevu tundis). Kui sa Samueli vanaemaga rääkida tahad, pead tagasi tulema, kui ta terveks on saanud. Aga ma kardan küll, et temal ei ole kuigi palju lisada. Tema triivib üha sügavamale uttu.

      Kirjavahetus

      Oma esimeses meilis palub ema vabandust, et vastamine tal nii kaua aega on võtnud. Olen asja põhjalikult kaalunud ja lõpuks, pärast mitmeid kahtlusi ja kõhklusi, siiski otsustanud, et ei soovi osaleda. Ma ei ole avaliku elu tegelane. Ma ei ole intervjuudega harjunud. Mulle pole kunagi meeldinud, kui mind jäädvustatakse, tunnen ennast ebamugavalt ka siis, kui mu tütar võtab välja mobiiltelefoni, et mind koos lapselastega filmida. Seepärast loodan ma, et Te austate meie otsust mitte osaleda. Ja „meie” kirjutan ma sellepärast, et see otsus käib nii minu kui ka Samueli õe kohta, ma tean, et olete ka temaga kontakti otsinud. Me püüame eluga edasi minna. Tahame selle kõik seljataha jätta. Edu raamatu kirjutamisel. Hüvasti.

*

      Siis läks kolm kuud, enne kui ma Samueli jälle kohtasin. Hamzaga olin lõpu teinud. Või mitte lõpu teinud, ma lihtsalt ei käinud temaga enam otsi tegemas. Ei vastanud kõnedele. Leiutasin põhjusi, miks ma kaasa tulla ei saa. Selle asemel panin mobiilile äratuse peale ja sõitsin argipäevahommikutel varakult Blombergi kontorisse, et mind mõne meeskonnakaaslasega paari pandaks, ning pühendasin päeva kummutite, öökappide ja köögisohvade kolimisele. Kõigepealt kolukastid, seejärel koorma kindlustamiseks kaheinimesevoodid ja siis lillepotid, vaibad ja tekkidesse mässitud telekad.

*

      Oma teises meilis kirjutab ema, et ta hindab minu visadust. Visadus viib sihile. Nii oli meil minu lapsepõlves kombeks öelda. Kõigil peale mu ema, kes visalt väitis, et visadust pole temas küll põrmugi. Kuid ma kordan oma soovi, et mind ei intervjueeritaks. Ärge võtke seda isiklikult. Asi pole selles, nagu oleksin ma „mures selle pärast, missuguseid mälestusi see võib ellu äratada”. Ja küsimus pole ka Teie kui kirjaniku omadustes. Kuigi Teie kirjutatu jääb kaugele kirjandusest, mida hindan mina, pole mitte see põhjuseks, et ma (veel kord) vastan äraütlevalt. Pole tähtis, et mind ei hakata filmima. Piisab teadmisest, et keegi mu häält salvestab – see häirib mind ja ma löön kõhklema. Ma olen alati suutnud palju paremini kõnelda, kui keegi ei kuula. Või kui kuulab keegi, kes mind tunneb. Seepärast ma tänan ja keeldun. Veel kord. Kui Te soovite kontrollida konkreetseid faktilisi andmeid, siis saan ehk meili teel abiks olla. Kõike head.

*

      Elu veeres. Ma muutsin mõningaid vanu harjumusi. Hakkasin elama nii, nagu mu uue palga juures elada sai. Selle asemel et linna sõita, avastasin ma Spicy House’i. Selle asemel et uusi riideid osta, hoolitsesin nende eest, mis mul olemas olid. Ükspäev saadeti meid Nackasse, kus meil tuli terve elamine kolida ühest eramajast teise, mis asus umbes viiekümne meetri kaugusel.

      „Miks te kolite?” küsis Luciano.

      „Jah, maksudega pole sel küll kõige vähematki pistmist,” vastas mees, kes meie lepingule alla kirjutas, ja naeratas, nagu oleks see nali.

      Tühjendasime kellegi surnu majapidamist Lilla Essingenil. Aitasime ühel tüübil, kes oli naisest lahku läinud, kogu tema maise vara kokku pakkida ning kolida kitsukesse ühetoalisse Thorildsplanil.

*

      Kolmandas meilis kirjutab ema, et on otsustanud vastata minu küsimustele punkthaaval.

      1. Kakskümmend kuus. Just oleks kakskümmend seitse saanud.

      2. Päris tihti. Nii umbes kord või kaks päevas. Enamasti helistasin mina, aga mõnikord tema.

      3. Ei, ma ei saa öelda, et oleksin Vandadi tundnud. Aga ma teadsin temast. Me kohtusime paar korda. Näha oli, et elu pole teda just hellitanud.

      4. Jah, muidugi oli teisi sõpru ka. Aga need olid pigem pealiskaudsed tuttavad. Samuelil oli kalduvus lävida väga intensiivselt mitte rohkem kui ühe-kahe inimesega korraga. Ja see muutis ta haavatavaks.

*

      Üks vanamutt tahtis Östermalmilt Södermalmile kolida, ja tema korter oli küll suur nagu muuseum. Tema oli sedasorti kunde, kes tahab iga asja ümber topelttekke ja mullikilet. Tema tolmused peeglid olid antiiksed ja kulunud kummutiga tuli ümber käia nii, nagu oleks see kullakang. Algul me tegimegi, nagu ta ütles, aga pikapeale muutus see võimatuks, kui me tahtsime tööga ühele poole saada, enne kui tundidest saavad nädalad, nii et meil tuli protseduuri takka kiirustada. Seda me ka tegime, pakkisime kõik kastidesse, aga püüdsime seda samas teha nii kiiresti kui võimalik, sest aeg läks, ja kui me uuele aadressile jõudsime, selgus, et lift, mida meile oli tellimuses kirjeldatud kui „suurt”, oli põrandapinnalt umbes üks ruutmeeter ning ettetõmmatava võrega, ja sinna ei mahutanud kuidagi ei vitriinidega kappi ega voodit ega vanaaegset diivanit, mille käetugesid kaunistasid lilledega puunikerdised.

*

      Ema jätkab:

      5. Laide oli Samueli esimene tüdruk, keda ta ka minule esitles. Nad olid koos umbes aasta. See oli tormiline suhe. Nad tülitsesid tihti. Laide otsis Samueli juures vigu. Samuel tundis, et on lämbumas. Ma usun, et mõlemad tundsid päris suurt kergendust, kui see lõppes.

      6. Ei, ma ei kirjeldaks teda kui „salapäratsejat”. Kõigil on ju saladusi? Keegi ei räägi kõigile kõike, ega ju? Ma kirjeldaksin teda pigem kui uudishimulikku. Innukat. Ka võib-olla pisut rahutut.

      7. Jah. Kahtlemata. Kas keegi on midagi muud väitnud?

      8. Ei, see algas tal juba väikesena. Kui ta seitsmene oli, võis ta mõnelt peolt koju jõudes olla täiesti vapustatud sellest, et ta ei suuda esile manada mälestust jäätise maitsest, mida ta oli selsamal pärastlõunal söönud. Tema jaoks oli see jäätis siis justkui vähem väärt. Kui ma seda praegu kirjutan, kõlab see ehk varaküpsemalt ja filosoofilisemalt,