Põgenemine I osa. Alex Lepajõe

välja, auto keeras väärikalt ringi ja sõitis rahulikult, nagu midagi poleks juhtunud, tuldud teed tagasi.

      Selle meenutamine soojendas südant, aga kehale see seal kopitanud tares sooja ei andnud.

      “Kurat, teeme ära,” sundisin ennast ja teisi tagant, kuigi parema meelega oleksin samuti sealsamas tooli peal magama jäänud. Siis aga lausus kõige noorem midagi, mis asja ära otsustas.

      “Hommikul leitakse rannast auto ja varem või hiljem tullakse siia,” ütles Harry. Me kõik vaatasime tema poole. Tal oli õigus, just nii see saabki olema. Ja kui piirivalve just samal päeval sinna ei jõua, siis on terve põhjaranniku piiritsoon sellest hetkest, kui auto leitakse, häireolukorras. Oli valida, kas minna kohe jõe äärde ja lasta sealt paat vette või minna koju. Muid valikuid ei olnud. Polnud enam mõtet nutta, et sellest mereäärsest kohast, mis igas mõttes parim, ja kus radarite töö kõige nõrgem oli, sel ööl enam minna ei saanud. Siit otse mööda jõge minnes oleksime sisuliselt piirivalvurite külje alla pugenud. Ja ka jõgi oli siinkandis madal ja kivine, nii et isegi kummipaat jäänuks seal kivide peale kinni. Aga asi oli otsustatud. Sõnagi lausumata panime riidesse ja läksime välja. Pilkasesse pimedusse.

      Paat oli raske ega tahtnud kuidagi kolm korda väiksema käru peal püsida, libises iga männijuure taha jäädes küll ühele, küll teisele poole. Pilkases pimeduses oli võimatu neid vältida, taskulambi kasutamine ei tulnud kõne alla ja muud ei jäänud üle, kui lihtsalt arvata, kuhupoole tee pöörab. Ja ees oli veel vähemalt kilomeeter-poolteist, enne kui paadi sai vette libistada. Mehed olid terve tee vait, kui mitte arvestada uduses öös aeg-ajalt poolsosinal öeldud vandesõnu, kui käru tahtis vägisi kraavi sõita või männioks nägu kriipis.

      Jõesuudmest mõnisada meetrit eemal võis paadi nõlvast vette libistada. Kuigi sügavust oli juba piisavalt, ei õnnestunud meil suudmesse kuiva jalaga jõuda. Jäime ühe suurema kivi peale kinni ja pidime vastu tahtmist vette ronima. Olime vööni külmas vees ja sikutasime paati kivi pealt maha. Vesi polnud kindlasti rohkem kui neli-viis kraadi, aga meeste nägusid vaadates ei paistnud välja, et nad külma tunneksid. Juba tund aega oli ainus asi, mida ma tundsin, mu enda südamelöögid. Ärevuse ees taandus ka hirm. Adrenaliin mattis hirmu suurema vaevata enda alla ega lasknud seda järgmise kolme tunni jooksul välja. Mõne aja pärast saime paadi kivi pealt kätte ja veeretasime end paati. Olime jõesuudmesse jõudnud ning kuigi vesi oli ka seal suhteliselt madal, ei olnud põhi enam kivine. Raits haaras aerud ja hakkas rannikust eemale sõudma.

      Vesi oli peegelsile, ümberringi tihe tumehall udu. Jumalik vaikus, mida lõikasid vaid aerud vees. Kuigi udu oli liiga tihe, et näha kaugemale kui sada meetrit, oli kuuldavus seda parem. Hoidsime hinge kinni ja olime valmis, et iga hetk kuuleme piirivalvekoerte haukumist ja venekeelseid hääli rannas. Seejärel pimestab prožektor silmi ja kostavad hoiatuslasud, alguses õhku ja seejärel vette…

      Sõudnud rannast paarkümmend minutit, tundus, et olime piisavalt kaugel. Võtsime Harryga kaasavõetud vateeritud joped, sellised, mida ehituste öövalvurid ja sunnitöölaagrite vangid meie riigis kandsid, ja laotasime mootori peale. Igaks juhuks olime neid kaks tükki kaasa võtnud. Surusime endid jopede peale pikali, üks ühel ja teine teisel pool mootorit, ning andsime Raitsile märku, et oleme valmis. Raits ütles, et vara veel ja sõudis viis-kuus minutit. Seejärel vaatas korraks teiste poole, nagu küsides, kas nüüd või sõuaks veel kaugemale avamerele, aga otsustasime, et mis seal ikka, võib käima tõmmata.

      Läbi hommikuselt niiske udu käis korraga selline ragin ja möire, et oli võimatu uskuda, et seda ei ole kuulda mõned kilomeetrid eemal piirivalve kordonis. Olin kindel, et seda kuuldi ka kümne kilomeetri kaugusel Kundas. Oi, kuidas oleks soovinud, et see hääl oleks vaiksem, kuigi kaks jopet ja kaks keha seal peal vaigistasid müra päris korralikult. Kui mootor oli tuurid üles võtnud, müra mõnevõrra vaibus, tehes nüüd rohkem võrri häält.

      Peast käis läbi, et nüüd on see tehtud. Tagasiteed, härrased, enam ei ole. Enam ei saa piirivalvurite kätte sattumisel lolli kalamehejuttu ajada, nagu Hilda oli päeval välja pakkunud, seda ei oleks keegi kuulama hakanud. Siinkandi kalamehed olid kõik punasesse raamatusse kantud, nägu- ja nimepidi teada. Meist oleks võidud piirivalve kaatriga üle sõita ja kaatrijuht poleks tihedas udus seda tähelegi pannud. Või oleks helikopter pähe istunud ja ükski koer poleks selle peale haukunud, nagu öeldakse. Piiriala oli rindejoon, kus kehtisid mitte rahuaja, vaid sõjaaja seadused.

      Vajutasime Harryga kogu keharaskusega mootori peale ja tundus, et ka paat liigub kiiremini. Olin elus paatide, kaatrite ja laevadega palju sõitnud, enamasti lapsena Krimmis ema sugulaste juures suvesid veetes. Seal kuumas kliimas räsis soe meretuul õrnalt juukseid, päike paitas pead ja merevee soolakad pritsmed kõditasid ninasõõrmeid. Siin Põhja-Euroopa rannikuvees kell kolm hommikul lõikas aga külm tuul lihast ja luust läbi ning pritsmed lõid näkku sellise hooga, nagu oleks nägu imepeenikestest okstest põimitud kimbuga viheldud. Nüüd oli ka ülakeha, mis jõest tulles oli kuivaks jäänud, mõnekümne minutiga läbimärg. Ajataju hakkas kaduma. Sekunditest said minutid ja minutitest pikemad minutid. Ei olnud aimugi, kas olime vee peal kihutanud viis või viisteist minutit, peas vasardas ainult, et jõuaks rannikust võimalikult kaugele. Pool tundi hiljem kadus Kunda majaka õrn kuma, mis oli meid selle hetkeni saatnud, ja nüüd kihutasime edasi ühtlase niiske vati sees.

      Kordonis viskas nooremseersant Martsjuk laisa pilgu ekraanile ja märkas helendavat täppi. See liikus kuidagi kaootiliselt, kuid piisavalt suure kiirusega, et mitte pidada seda juhuslikult vees hulpivaks palgiks või hülgeks. Martsjuk liikus tooliga ekraanile lähemale ja kummardus ettepoole. Ei, see ei ole hüljes ega palk… Ta võttis ühendust rannapatrulli, helikopteri salgaga Rakveres, ja vajutas häirenuppu. Viis minutit hiljem oli kolmemeheline patrull kahe koeraga kasarmust väljas ja helikopter Rakvere külje all angaarist välja veeretatud. Kolmemeheline kopterirühm käivitas mootori ja jäi täies lahinguvalmiduses edasisi juhtnööre ootama.

      Hoidsin kahe käega vatijopega mootorist kinni, võitlesin näkku paiskuvate lainetega ega märganud, et Raits oli juba tükk aega tagasi roolis närviliseks muutunud.

      “Kurat, liiga paremale kisub,” karjus ta üle mootorimüra ja käskis kompassi vaadata. Andsin käega märku, et kõik on korras ja proovisin teda maha rahustada.

      “Nii ta näitab,” karjusin vastu, pühkides vett nii näolt kui kompassilt. Samas tundus ka mulle, et kaldume kuidagi liiga palju paremale. Aga kompass näitas niimoodi, ja oli pealegi päris uus, alles ostetud.

      Martsjuk hoidis pilgu ekraanil ega pannud kohe tähelegi, et kapten oli sisse astunud.

      “Mis toimub, seersant?” küsis ta magamast tõusnu pahural häälel.

      “Seltsimees kapten, objekt tsoonis 71 liigub põhja poole.” Kapten viskas pilgu radarile, kohendas pükse, mis olid diivanil lösutamisest kortsus ja ühmas irooniat eriliselt varjamata:

      “Ei liigu ju põhja poole, itta liigub, seersant.”

      Martsjuk ei saanud kapteni sõnadest kohe aru ja vastas talle aastaga pähetaotud lausega:

      “Just nii, seltsimees kap…” aga ei jõudnud lauset lõpetada, kui kapten juba pahuralt, rohkem nagu iseendaga rääkides jätkas:

      “Keegi ei liigu siin põhja poole. Objekt liigub ida suunas.”

      Nähes seersandi süüdlaslikku olekut, ühmas tema suunas, mõmisedes veel midagi arusaamatut. Selge see, et mingite tahmas kalurite jahtimine pole päris see, mis piiriületajaid püüda. Kapten teatas, et hoidku seersant silma peal, aga enne kui pole selge, millega tegu, ta helikopteril õhku tõusta ei lase ja Tallinnaga ühendust ei võta. Uksest välja minnes tegi naljagi:

      “Kaluritel sai vist viin otsa, põrutavad Leningradi uue järele.”

      “Käsite patrullil objekti suunas edasi liikuda või häire maha võtta?” jõudis seersant veel küsida, enne kui kapten kõrvalasuvasse suitsuruumi läks. Kapten oli aga juba välja läinud, suitsu ette pannud ja teatas peale esimest mahvi kõva häälega läbi ukse:

      “Mitte mingit mahavõtmist, jutt jätta, Martšenko! Kätte saada ja kordonisse tuua! Kinni paneme raisad. Magada ei lase!” Seersant võttis