Ma reisin üksinda. Самюэль Бьорк

sel aastal varakult Trøndelagi saabunud, aga Mia Krügeril oli külm ja ta ei tundnud kuigi palju seda väidetavat soojust.

      Kuus päeva on nüüd veel jäänud. Kuus tühja ruutu köögikalendris ja ta tundis rõõmu.

      Surm ei ole nii ohtlik.

      See oli viimastel päevadel istunud temasse veel tugevamalt. Rahu. Teadmine, et ta varsti vabaneb. Ta leidis anorakitaskust paar tabletti ja loputas need alla, lonksates peale vett pudelist, mille ta oli kaasa võtnud. Mia naeratas endamisi ja heitis pilgu üle mere. Üks kalapaat libises eemal silmapiiril mööda. Aprillipäike värvis pilvi ja vesi sillerdas kalju all. Viimastel päevadel oli ta palju mõelnud. Oma lähedastele või neile, kes olid olnud tema lähedased. Nüüd oli ta üksi järele jäänud ja peagi ei ole ka teda enam siin. Sellel planeedil. Selles tegelikkuses, nagu vanaema oleks öelnud. Mia naeratas ja võttis pudelist lonksu.

      Sigrid oli alati olnud kõigi silmatera. Pikkade heledate juustega Sigrid, kes oli koolis virk, mängis põikflööti ja käsipalli, oli kõigiga sõber. Mial ei olnud kunagi midagi tähelepanu vastu, mis Sigridile osaks sai. Sigrid ei kasutanud kunagi tähelepanu millekski negatiivseks, ei öelnud kunagi millegi kohta ühtki halba sõna. Sigrid oli lihtsalt fantastiline. Kuid väga tore oli olnud neil kordadel, kui vanaema tõmbas Mia kõrvale ja ütles, et tema on eriline.

      „Sina oled täiesti eriline, kas sa tead seda? Teised lapsed on ka kenad, aga sina tunned asju, Mia, on ju nii? Sa näed asju, millest teised päriselt aru ei saa.”

      Kuigi vanaema ei olnud tema pärisvanaema, oli ta alati tundnud, et nende vahel on midagi. Mingi side, sarnasus. Võib-olla sellest, et nad olid välimuselt ühtemoodi. Võib-olla sellepärast, et vanaema kohtles teda peaaegu nagu sõpra, omamoodi kaassüüdlast teistsugune olemises. Vanaema oli jutustanud Miale kõikvõimalikku oma elust ja ta ei olnud vahele jätnud ka seda, mis pani Mia punastama. Et tal oli olnud palju mehi ja et mehi ei maksa nii kangesti karta, tegelikult on nad ainult ohutud väikesed küülikud. Ja et ta oskab ennustada ja et on olemas rohkem tegelikkusi kui see, nii et surma ei maksa väga karta. See on see ristiusk, oli vanaema öelnud, mis seletas surma kui midagi negatiivset, nii et me peame kogu aeg kartma oma jumalat, surm on kas põrgu või taevas, öeldakse, et igal juhul kõige lõpp, aga tead mis, Mia, vanaema ei ole nii kindel, et surm on lõpp. Mina igatahes ei karda.

      Kodus Åsgårdstrandis olid kurjad keeled kutsunud teda nõiaks, aga ta ei hoolinud sellest eriti. Mial ei olnud raske aru saada, mida inimesed silmas peavad. Hallid sassis juuksed selgete peaaegu sinimustade silmade kohal. Vanaema ei olnud nagu kõik teised. Ta rääkis poes valju häälega väga imelikest asjadest ja istus sageli terve öö oma aias, vaatas kuud ja naeris endamisi. Ta oskas teha asju, mida inimesed keskajal oleksid kahtlemata nõiakunstiks pidanud, ja ta oli võtnud Mia enda juurde peaaegu nagu väikese õpilase.

      Mial oli tunne, et tal on vedanud. Ta oli üles kasvanud rahulikus ümbruses. Tal olid hea ema, fantastiline isa ja vanaema, kes elas kõigest paar maja edasi. Vanaema, kes oli näinud, kes ta on, oli öelnud, et ta on eriline.

      „Kergelt kikivarvul, Mia, pea seda meeles, kergelt kikivarvul.”

      Vanaema viimased sõnad surivoodil, pilgutades silma oma erilisele sõbrale. Mia tõstis pudeli pilvede poole.

      „Surm ei ole ohtlik.”

      Kuus päeva on veel jäänud.

      Anorakitaskust leitud tabletid tegid uniseks. Mia Krüger võttis paar tükki veel ja nõjatus tahapoole vastu kaljut.

      Sa oled täiesti eriline, Mia, kas sa tead seda?

      Võib-olla ta oligi valinud politseikooli sellepärast, et teha midagi täiesti muud. Ta oli ka viimastel päevadel mõelnud sellele, miks see valik. Ta ei suutnud enam puslemängu kilde kokku panna. Aeg läks. See ei oleks olnud nagu enam tema peas. Sigrid ei olnud enam see väike Sigrid, nüüd oli ta narkomaan, õudusunenägu. Ema ja isa olid hingeliselt surnud. Olid eraldunud maailmast, teineteisest, temast. Tema oli kolinud linna, oli püüdnud õppida paari eriala Oslo ülikoolis, kuid eksamiteks ei olnud entusiasmi jätkunud. Võib-olla oli politseikool valinud tema. Sest tema pidi puhastama maailma säärastest nagu Markus Skog.

      Mia tõusis ja tuigerdas kai poole. Ta tühjendas pudeli ja pani selle anorakitaskusse, leidis veel paar tabletti, näris need katki, alla loputamata. Kajakad olid ta maha jätnud. Eelistades kaluripaati. Ainus hääl oli nüüd lainete loksumine vastu kaljut.

      Ta oli tulistanud teda.

      Markus Skogi.

      Kaks korda. Otse rindu.

      See kõik oli olnud juhus. Nad olid olnud väljas ühel teisel ülesandel, üks tüdruk oli kadunud ja eriuurimisüksus oli kohale kutsutud, ainult selleks, et ringi vaadata ja asjadele pilku heita, nagu Holger oli seda öelnud: „Meil ei ole praegu nii palju tegemist, Mia, ma arvan, et me võiksime seda uurida.”

      Holger Munch. Mia Krüger meenutas vana kolleegi sooja tundega ja istus kaiservale, saabastes jalad alla kõlkumas. See kõik oli nii imelik. Ta oli tapnud inimese, aga ei tunne südametunnistuse piina. Ta tundis südametunnistuse piina kõige selle pärast, mis pärast oli juhtunud. Kõik need artiklid ajalehtedes ja kära Grønlandis. Holger Munch, kes oli üksust juhtinud, kes oli ta politseikoolist välja noppinud, oli üle viidud. Eriuurimisüksus oli laiali saadetud. Ta tundis kusagil sügaval oma sisimas valu, kuna Holger pidi maksma selle eest, mida hoopis tema oli teinud, aga tapmise pärast, imelik küll, ei tundnud ta valu. Nad olid ajanud jälgi Tryvanni suunas, mõni süstiv narkomaan või hipi, inimestel oli alati probleeme nende kahe eristamisel, kui nad helistasid politseisse oma kaebustega. Keegi oli igal juhul parkinud haagissuvila sinna üles ja käratsenud ja pidutsenud. Holger oli arvanud, et see võiks olla koht, kust otsida tüdrukut, kes oli kadunud. Tegelikult oligi seal ebahügieenilises haagissuvilas olnud üks noor tüdruk, aga mitte see, keda taga otsiti, üks teine, kahvatute silmadega, käsivarrel nõelatorked. Ja seal koos temaga ei tea kust tulnud Markus Skog. Ja Mia oli, nagu politsei siseuurimise raport oli õigesti kindlaks teinud:

      käitunud hoolimatult, kasutanud tarbetult vägivalda.

      Mia raputas pead omaenese moraalituse üle. Holger Munch oli teda toetanud, öelnud, et Skog ründas esimesena – kuriteopaigast oli ju ikkagi leitud nuga ja kirves –, aga Mia oleks pidanud olukorda paremini hindama. Ta oli piisavalt treenitud, et kaitsta end tuigerdava narkomaani noa või kirverünnaku vastu. Ta oleks võinud talle jalga tulistada või käsivarde. Ta ei olnud seda teinud, ta oli mehe tapnud. Hetkelises vihahoos, mil ülejäänud maailm oli lihtsalt kadunud.

      Kui ei oleks olnud Holger Munchi, oleks ta kinni läinud. Mia võttis anorakitaskust tühja pudeli, imes viimased tilgad suhu ja tõstis selle veel kord pilvede poole. See ei mänginud enam mingit rolli. Kõik oli juba läbi.

      Lõpuks.

      Kuus päeva on veel jäänud.

      Ta tõmbas jalad enda alla, pani põse karedate kailaudade vastu ning sulges silmad.

      8

      Tobias Iversen hoidis käsi väikevenna kõrvadel, et too ei kuuleks altkorruselt kostvat kära. Tavaliselt see algas sel kellaajal, kui ema tuli töölt koju ja avastas, et kasuisa ei olnud teinud seda, mida oleks pidanud. Poistele süüa andma. Koristama natuke majas. Otsima endale töökoha. Tobias tahtis, et vend ei kuuleks seda, ja oli välja mõelnud ühe mängu.

      „Ma hoian su kõrvu kinni, siis ütle, mida sa näed oma peas, okei?”

      „Punast veoautot, millel on peal leegid,” naeratas vend ja Tobias noogutas ja naeratas veel kord vastu.

      „Rüütlit, kes võitleb draakoni seljas,” irvitas vend ja Tobias noogutas uuesti.

      Kära alumisel korrusel valjenes. Maruvihased hääled, mis ronisid mööda seinu üles ja pugesid talle naha vahele. Tobias teadis, et ei suuda enam kontrollida seda, mis peagi tuleb, – et asju loobitakse vastu seinu, et hõiked lähevad valjemaks, võib-olla hullemaid asju –, nii et ta otsustas venna õue viia. Ta pani oma käega varjatud suu väikevenna kõrva äärde ja küsis:

      „Kas läheme välja ja laseme