Midagi on valesti. Martina Haag

ohtudest. Küll on siin püünised ja karud ja „jokkenid” ja kärestikud. Väga palju asju, millega tuleb ettevaatlik olla. Ronime nõlvakust uuesti üles, Einar ajab selja sirgu ja osutab sinnapoole, kust me helikopteriga tulime. Maastik näib seal täiesti punane.

      „Ma nägin seal eelmisel aastal karu, seal on ka üks väike kosk.”

      „Karu on kõige parem püüda värskelt kooritud kasetüvedega. Need peavad olema täiesti oksavabad!” ütlen ma asjatundlikult.

      Einar heidab mulle üllatunud pilgu, ent teeb näo, nagu poleks mind kuulnudki.

      „Miks maa nii punane on?” küsin ma.

      „Mustikalehed lähevad septembris punaseks.”

      „See on ju tohutult ilus. Kuhu kanti jääb Alleluokta?”

      Ta pöörab ringi ja osutab otse selja taha.

      „Näed, seal kaugemal on rada, mis viib Alleluoktasse. Umbes kaks päeva üsnagi rasket matkamist, kas sul on tundruga kogemusi, Pernilla?”

      „Petra. Ei, mitte eriti. Aga ma kavatsen neid hankida. Mis seal pool on?” küsin ma ja osutan suhkrupeakujulise mäetipu poole.

      Einar vaatab silmi kissitades taevasse ja ohkab sügavalt.

      „Ida pool on ainult rist ja viletsus, sinna ei ole sul üldse vaja minna. Seal ma oma käele viga tegingi. See pole algajate jaoks. Ohtlik piirkond,” ütleb ta. „Luba mulle, et sa ei lähe ida poole, mitte mingil tingimusel!”

      „Ma luban, et ei lähe sinnapoole,” ütlen ma.

      Ta naeratab mulle.

      „Hästi.”

      „Ja samuti hoian eemale väikesest Stalojaure järvest.”

      Naeratus kaob hetkega tema näolt, siis väristab ta õlgu ja hakkab majakese poole tagasi minema. Kõnnin tema selja taga, ta küsib nõlvakust üles ronides nagu muuseas:

      „Või nii. Mida sa Stalojaurest oled kuulnud?”

      „Mitte midagi, keegi lihtsalt ütles mulle, et ma selle järve äärde ei läheks.”

      Ta aeglustab sammu.

      „Kes?”

      Ma ei taha vaest pilooti reeta, seepärast vastan ebamääraselt:

      „Ma ei mäleta, võib-olla keegi Rootsi Turismiliidust … Aga väikesed järved ei meeldigi mulle eriti. Oma kõige hullemas unenäos olen ma sattunud inimtühja metsa, keset põhjatut tumedat metsajärve. Ma istun üksi kitsukeses paadis, see lekib aina rohkem ja hakkab tasapisi uppuma. Ja siis kaldub paat ühele küljele, vesi voolab sisse ja mul pole mingit võimalust sealt pääseda. Võin iga hetk vette vajuda ja igaveseks sügavikku kaduda. Kui ma väike olin, läksin ükskord õhkmadratsiga ümber ja …”

      Vaatan Einari poole, ta on nähtavasti igasuguse huvi kaotanud, sest ta silmitseb hoolikalt mäekuru, pistab huule alla portsu tubakat ja paistab, et minu hirmuunenäod jätavad ta täiesti külmaks.

      „Ah nii. Kas vaatame ka maja üle, enne kui ma koju hakkan sõitma?”

*

      Eeskojas on seina ääres pikk pink, millel istudes saab matkasaapaid jalga panna, pingi kohal ripuvad metallkonksud üleriiete jaoks. Läheme edasi suurde kööki. Mulle lööb vastu pliidi all põlevate puude ja märgade villaste riiete lõhn. Majakeses on kõik alates seintest ja lõpetades mööbli, pinkide ning riiulitega tehtud värvimata puidust. Paremal on aken, kust avaneb vaade väikesele ojale. Akna all on söögilaud ja kuus tooli. Vasakul gaasipliit ja kraanikauss. Kraanikausi all riiulil on kaks plekkämbrit, ühel silt JOOGIVESI, teisel SOLK. Seal on ka suurem aken vaatega suhkrupeamäele.

      Einar läheb köögist läbi ja osutab kahele uksele. Ühel neist on rõõmsa koera pilt, teise ukse pildil on koerale suur rist peale tõmmatud.

      „Allergikutele,” ütleb ta selgituseks.

      Mõtlen, et seda ust pean korralikult kinni hoidma, muidu võib Kapten Nina tuppa hiilida ja sinna oma karvu ajada. Heidan mõlemasse tuppa pilgu. Need on täpselt ühesugused, mõlemas on seina külge kinnitatud kaks tugevat kolmekorruselist narivoodit, mida katavad Rootsi Turismiliidu logodega sinised pleekinud tekid.

      „Sul on kummaski toas ruumi kuuele inimesele, kokku kaheteistkümnele, aga minu kahekümneaastase majavalvuristaaži juures pole seda kordagi juhtunud. Mitte ükski öö ei ole korraga nii palju inimesi olnud.”

      Ta kohendab kolmnurkset sidet ja paneb magamistubade uksed kinni.

      „Tead, me oleme ju Kungsledeni kõige kaugemas otsas, lähima matkamajani on peaaegu viiskümmend kilomeetrit. Aga ega me sellepärast siin ei ole, et igatseme suure rahvamassi järele, ega ju, Pernilla?”

      Ta ütleb kogu aeg vale nime, aga ma ei paranda teda, sel pole ju mingit tähtsust, kuidas ta mind kutsub, ta sõidab siit nagunii varsti minema.

      „Kus mina elama hakkan?”

      „Tule siiapoole.”

      Ta läheb välisuksest välja. Piloot seisab helikopteri juures ja ootab. Einar suundub ümber nurga maja taha. Sinisel uksel on silt MAJAVALVUR.

      „Sul on siin eraldi sissekäik, mõnus lahendus, kui on vaja mõnikord omaette olla. Enamasti tahavad ju külalised jagada enam-vähem ühesuguseid kogemusi ja kui oled ühe päeva jooksul juba mitu korda kuulnud, et matkabrošüüris on leheküljel 32 koske puudutav info vigane ja raba oli täna väga märg, siis on mõnus, kui pääsed sellest kõigest eemale. Siin see ongi.”

      Ta avab ukse. Väikese akna all, kust paistab oja, seisab kitsas voodi. Voodi kõrval on taburet, kapp ja riiul. See on kõik. Akna kõrval seinal ripub mingisugune mõõteriist.

      „Kuule, see on sel aastal uus riistapuu. Mõnikord on ju voolu vaja, näiteks arvuti jaoks. Siin saad seda laadida, väljaspool on seina küljes päikesepaneel. Paneel on ühendatud akuga, aga kui displei vilkuma hakkab, pead sa selle kohe kinni panema, muidu tõmbab see aku täiesti tühjaks ja see ei lae ennast enam täis. Jepp, nüüd seljakotid selga.”

      Ta võtab põrandalt suure seljakoti, riputab selle oma tervele õlale ja hakkab helikopteri poole minema.

      „Jah, see ongi vist kõik,” ütleb Einar ja sirutab mulle hüvastijätuks vasaku käe. Siis ta peatub. „Ei, pagan küll! Kõige tähtsama oleksin hoopis ära unustanud!”

      Ta paneb seljakoti põntsuga maha ja läheb kiiresti ümber teise majanurga. Massiivne puust uks, millel on punane rist.

      „See on turvaruum. Seda ei tohi kunagi lukku panna.”

      Ta tõmbab ukse järsult lahti. Seina külge kinnitatud nariga tuba, täpselt sama väike nagu minu oma. Tuba on pime, akent siin ei ole. Einar astub sisse ja avab nari vastas seinal ühe kapi. Kapis on imelik telefon. Vanaaegne must telefonitoru lebab autoakut meenutava kitsa kasti peal.

      „Siin on turvatelefon, see läheb otse päästeteenistusse. Telefoni tohib kasutada ainult eluohtliku olukorra puhul. Tuleb vaid toru tõsta, siis oled liinil, sul on otsekontakt.”