Midagi on valesti. Martina Haag

nii et auto peatub nõksatades. Suur tume järv. Lained. Ühe kuuri juures seisab sinine läikiv helikopter.

      „No nii, olemegi kohal. Õnn kaasa, eks ma tulen sulle siis jälle vastu, kui hooaeg läbi saab.”

      „Aitäh küüdi eest,” ütlen ma ja ronin autost välja.

      Bengt-Olof jääb rooli taha ootama, kuni ma oma kassipuuri, kasti ja kohvri välja tõstan. Seejärel sõidab ta kummide vingudes minema.

      RÁHNUKKA

      Esimene päev

      Helikopter lendab kiiresti üle järve. Kaugel teisel pool vett näen kõrgeid siniseid mägesid. Tundur. Jätkame lendu üle maismaa, meie all kasvavad tihedalt kollased väikesed jässakad puud. Piloot osutab silmapiiri poole ja ütleb inglise keeles:

      „National park.”

      Tõuseme üha kõrgemale ja jätame selja taha puudepiiri, all on vaid pruunikas maa mõne üksiku põõsaga, lõpuks vaid kõrged mäeseinad ja kruus. Tõuseme veelgi kõrgemale, lendame üle mäetippude ja jõuame rahvusparki. Oleme maal, kus pole teid. Kõlab väga kauboilikult. Kuskil pole ühtegi teed, ühtegi ehitist, mitte ühtegi jälge inimesest. Justkui poleks siin keegi kunagi varem käinud.

      Tuhandeid aastaid on see täpselt samasugune olnud, või millal see jääaeg täpsemalt oligi? Kas enne või pärast kiviaega? Ehkki tegelikult on aegade jooksul vist koguni mitu jääaega olnud. Jääaeg oli arvatavasti enne, kui inimesed siia ilmusid. Pealegi, kas see ei kestnud kümneid tuhandeid aastaid? Ma ei jaksa oma rumalust demonstreerida ning jääaegadest ja muinasjäänustest inglise keeles lobiseda. Eks ma kohale jõudes võin guugeldada. Ei, õigus küll, siin pole ju mingit internetti. Tere tulemast seitsmekümnendatesse. Pean mõnest vanast entsüklopeediast järele vaatama.

      Umbes veerand tunni pärast patsutab piloot mind õlale ja osutab millelegi. Meie all on must väike järv, peaaegu täiesti ümmargune. See pole kuigi suur, meenutab pigem lompi. Nagu läikiv must nööp keset kollast maastikku. Mees ütleb tõsiselt:

      „Stalojaure.”

      Ja teeb seejärel käega keelava liigutuse. Ma ei saa aru:

      „What do you mean?”

      „Don’t go there. Ever.”

      „Okay … Why?”

      Siis noogutab ta horisondi poole. Kaugel ees orus on üksik musta katusega majake, selle kõrval voolab oja. Nagu muinasjuturaamatus. Ümberringi pole mitte ühtegi puud, näha on vaid tohutuid mägesid. Kui maanduma hakkame, näen mustade nurkadega, ent värvimata seintega maja. Selle ees on neli tooli ja väike aialaud. Võib-olla võiks seal hommikust süüa. Mõnus.

      Helikopter puudutab kerge mütsatusega maad ja piloot paneb oma käe hoiatavalt minu käele. Nähtavasti ei tohi ma ise ust avada. Piloot ootab veel mõne minuti, kuni tiiviku pöörlemine aeglasemaks jääb, siis ronib ta välja, läheb ümber helikopteri ja avab mulle ukse. Sel ajal, kui ma oma turvavööga maadlen, laadib ta kopterist välja kassipuuri, toidukasti ja minu suure kohvri. Lõpuks õnnestub mul vöö lahti saada ja ma ronin välja. Õhk on teistsugune. See on palju rohkem kui kõigest õhk. Tundub, et aegade alguses oli õhk sellisena mõeldudki. Iga kord, kui ma hingan, täituvad mu kopsud ergutava hapnikuga. Seisan ja ahmin sügavate hingetõmmetega õhku, kuni tunnen endal piloodi imestavat pilku.

      Sinine välisuks avaneb ja majast astub välja umbes kuuekümneaastane sooniline onkel. Ta sirutab vasaku käe. Teine käsi on tugisidemes.

      „Tere-tere! Tere tulemast Ráhnukkasse!”

      Ta peatub ja jääb mind vahtima. Värv kaob tal näost.

      „Vabandust, ma arvasin hetkeks, et sa oled …”

      Ta uurib mind hoolikalt.

      „Kurat, kui sarnane!” Siis kogub ta ennast ja naeratab sõbralikult. „Nagu öeldud: tere tulemast Ráhnukkasse, minu nimi on Einar. See oli küll hea, et sa said nii lühikese etteteatamise peale tulla.”

      „Tere! Suur tänu, minu nimi on Petra.”

      „Sa ei ole varem majavalvurina töötanud?”

      „Ei, seda nõuet mulle ei esitatud, sest tuli kiiresti leida keegi, kes kohe saaks tulla.”

      „Teeme ehk väikese tiiru, enne kui ma koju sõidan?”

      „Jah, meelsasti.”

      „Give me five minutes, Jeff,” ütleb ta piloodile ja kaob kiiresti maja nurga taha.

      Ruttan talle järele. Pehme maa otsekui vetrub jalge all. Väikesed kollased taimed ja muld.

      Einar näitab puust kasti poole, mis jääb majakesest umbes kümne meetri kaugusele.

      „Siin on kompostikast, kuhu visatakse toidujäänused, sa pead selle labidaga mõnikord läbi kaevama.”

      Ta osutab kasti najale toetatud pirakale labidale, läheb mõni meeter edasi ja peatub väikese majakese juures, mille ukse sisse on lõigatud süda.

      „Välikempsuga ei pea sa suurt midagi tegema, see tühjendatakse pärast hooaja lõppu. Sa pead ainult aeg-ajalt kontrollima, et seal ikka paberit oleks.”

      „Kust ma paberit saan?”

      „Tule!”

      Ta astub õuekempsu taha ja ma lähen talle järele. Suures metallkastis on üksteise peale laotud pikad hallid gaasiballoonid. Võib-olla säilitatakse neid igaks juhuks majast natuke eemal, juhuks, kui nad plahvatama peaksid? Kas need võivad lihtsalt heast peast plahvatada? Näiteks kuuma päikese käes? Loodetavasti ei tule mul hakata gaasiballooni vahetama, see paistab keeruline. Äärmise häda korral pean ehk mõnelt matkajalt abi paluma. Einar otsekui loeks mu mõtteid:

      „Vahetasin pliidi gaasiballooni alles hiljuti, nii et see peaks hooaja lõpuni vastu pidama. WC-paber on siin kõrval kastis. Pane ainult kaas korralikult kinni, et paber märjaks ei saaks.”

      Ta läheb metallkasti juurest edasi, peatub mõne sammu pärast ja kohendab tugisidet.

      „Mis su käega juhtus?”

      „Libisesin mäe peal. Ole ettevaatlik, kui pärast suurt vihmasadu idapoolsetesse mägedesse lähed, Pernilla.”

      „Petra.”

      „Mis?”

      „Minu nimi on Petra.”

      „Ah jah, muidugi. Minu nimi on Einar. Näed, siin on oja või teise nimega „jokken”.”

      Ta läheb laugest kaldast alla, peatub veepiiril ja osutab risti üle oja. Kaugel eemal kõrgub mägi, poolel teel selle tippu on astang. Täpselt selline, kus „Lõvikuninga” filmis väikest Simbat teistele loomadele esitleti. Seda oleks tore Nissele ja Siggele näidata. Ai. Peletan mõtte lastest kiiresti eemale.

      „Kui sul mõni päev vaba aega on, siis sealt ülevalt on väga ilus vaade,” ütleb Einar. „Pagan, kogu Sarek on nagu peopesa peal.”

      „Hästi.”

      „Kui veab, võid seal üleval rebaseid näha, seal on ka ilves, aga seda näed ainult pikksilmaga. Ta magab mäetipus teeraja peal nagu kass, käpad sirgu.”

      „Kui armas! Seda tahaksin küll näha.”

      „Aga kaljukassi sa arvatavasti ei näe, ta märkab sind tükk aega enne kui sina teda, ja polaarrebast samuti mitte, neid siin enam ei ole. Viimati nähti polaarrebast üheksakümne seitsmenda aasta sügisel, punarebased on nad siit välja tõrjunud. Aga loomulikult on siin karvasjalg-kakke ja lapi kakke ja kotkaid ja pistrikke.”

      „Oi, kui palju loomi!”

      „Ja rabakanad hakkavad juba värvi vahetama. Kui kuskil on vaid mõni väike põõsas, vähe varjulisem koht, on seal ka rabakanad. Nojah. Hetkel on meil siin kaks sakslast, aga nad on päevasel matkal ja tulevad tagasi alles õhtuks. Nad on maksnud veel ühe öö eest ja lähevad homme varahommikul ära. Pärast neid polegi meil hooaja lõpuni ühtegi broneeringut. Aga alati tuleb ju juhuslikke külastajaid. Kas sul binokkel