Must muld. Timothy Snyder

a T-le

      Võitluses iseenda ja maailma vahel

      ole maailma poolt.

– FRANZ KAFKA, 1917

      Ta on minu kodumaalt.

      Inimene on ta.

– ANTONI SŁONIMSKI, 1943

      Varahommiku musta piima joome õhtul

      joome päeval ja hommikul ja öösel

      muudkui joome ja joome

– PAUL CELAN, 1944

      Igal inimesel on nimi,

      mille andnud talle on tähed

      ja andnud tema naabrid.

– ZELDA MISHKOVSKY, 1974

      Proloog

      Viini nooblis kuuendas rajoonis on holokausti ajalugu sillutisele kantud. Hoonete ees, kus kunagi elasid ja töötasid juudid, on kõnniteedel, mida juudid kunagi pidid paljaste kätega nühkima, väikesed nelinurksed vasest mälestustahvlid nimede, deporteerimiskuupäevade ja surmapaikadega.

      Täiskasvanu peas ühendavad sõnad ja numbrid olevikku ja minevikku.

      Laps näeb seda teistmoodi. Laps alustab asjadest.

      Väike poiss, kes elab kuuendas rajoonis, jälgib päevast päeva, kuidas tööliste brigaad liigub tema kodutänava vastasküljel hoone hoone järel edasi. Ta vaatab, kuidas nad kaevavad kõnnitee üles, nagu hakkaksid toru parandama või kaablit maha panema. Ühel hommikul lasteaiabussi oodates näeb ta neid mehi, kes nüüd on otse teisel pool tänavat ning kühveldavad kuuma asfalti, seda maha pannes. Mälestustahvlid kinnastes kätes tunduvad salapärased ja peegeldavad pisut kahvatut päikest.

      „Was machen sie da, Papa?” „Mida nad seal teevad, issi?” Poisi isa on vait. Ta vaatab, kas buss juba ei tule. Kõheldes hakkab ta vastama: „Sie bauen…” „Nad ehitavad…” Ta ei lõpeta lauset. See pole lihtne. Siis tuleb buss ja varjab nende vaate, avades tossu- ja õhupahvakuga ukse tavalisse päeva.

      Seitsekümmend viis aastat enne seda, 1938. aasta märtsis kraapisid juudid kõikjal Viinis sillutistelt sõna „Austria”, kustutades nõnda maa, mis lakkas eksisteerimast, kui Hitler ja tema sõjavägi kohale jõudsid. Tänapäeval süüdistavad nendesamade juutide nimed nendelsamadel kõnniteesillutistel taastatud Austriat, mis nagu kogu muugi Euroopa ei tea, kuidas oma minevikku suhtuda.

      Mispärast Viini juute taga kiusati, kui Austria kadus kaardilt? Miks saadeti neid 1000 kilomeetri kaugusele Valgevenesse, et nad seal hukata, kui Austrias endaski oli tunda selget juudiviha? Kuidas ühes linnas (riigis, maailmajaos) ennast sisse seadnud rahva ajalugu sai äkki vägivaldselt lõppeda? Miks inimesed tapavad võõraid inimesi? Ja miks inimesed tapavad oma naabreid?

      Viinis nagu muudeski Lääne- ja Kesk-Euroopa suurtes linnades moodustasid juudid silmapaistva osa linnaühiskonnast. Viinist põhja, lõunasse ja itta jäävatel maadel, Ida-Euroopas, olid juudid elanud linnades ja külades järjepidevalt üle viie sajandi. Ja siis, vähem kui viie aastaga, mõrvati neid üle viie miljoni.

*

      Meie vaist petab meid. Me seostame holokausti küll õigustatult natsiideoloogiaga, kuid unustame, et paljud tapjad ei olnud natsid ja isegi sakslased mitte. Me mõtleme esmalt Saksamaa juutidele, ehkki peaaegu kõik holokaustis tapetud juudid elasid väljaspool Saksamaad. Me mõtleme koonduslaagritele, ehkki vähesed mõrvatud juudid nägid koonduslaagrit. Me süüdistame riiki, kuigi mõrvad olid võimalikud vaid seal, kus riiklikud institutsioonid olid likvideeritud. Me süüdistame teadust ja kiidame sellega heaks olulise elemendi Hitleri maailmavaatest. Me süüdistame rahvaid, laskudes lihtsustamisse, mida kasutasid natsid ise.

      Me meenutame ohvreid, aga kipume segamini ajama mälestamise ja mõistmise. Viini kuuenda rajooni memoriaal kannab nimetust „Mäleta tuleviku nimel”. Kas võime olla kindlad, et nüüd, kui holokaust on möödas, ootab meid äratuntav tulevik? Me jagame maailma nii unustatud pahategijatega kui ka mälestatud ohvritega. Maailm on nüüd hakanud muutuma, taas elustuvad hirmud, mis olid hästi teada juba Hitleri ajal ja millele Hitler reageeris. Holokausti ajalugu ei ole lõppenud. See pretsedent jääb igaveseks ja sellest pole veel õppust võetud.

      Õpetlikku käsitlust juutide massimõrvast Euroopas peab teadma kogu maailm, sest Hitleri idee oli rajatud ökoloogiale, ta käsitas juute kui haava looduse kehas. See ajalooline käsitlus peab silmas pidama kolonialismi, sest Hitler tahtis hävitavaid sõdasid naaberriikides, kus juudid elasid. See peab hõlmama rahvusvahelisi suhteid, sest sakslased ja teised ei mõrvanud juute Saksamaal, vaid teistes riikides. See peab arvestama kronoloogiat, kuna Hitleri võimuletulekule Saksamaal, mis on ainult üks osa kogu loost, järgnes Austria, Tšehhoslovakkia ja Poola anastamine, järgnesid sammud, mis sõnastasid ümber juudi küsimuse lõpplahenduse. See käsitlus peab olema kitsas mõttes poliitiline, sest Saksmaa poolt hävitatud naaberriikides, eriti just okupeeritud Nõukogude Liidus, tekkisid tsoonid, kus sai välja mõelda massihävitusviise. See peab olema mitme fookusega, et pakkuda muidki seletusi peale natside omade, kes kasutasid tapatsoonides ohvriallikana kõiki inimrühmi, nii juute kui mittejuute. Küsimus pole ainult õigluses, vaid ka mõistmises. See käsitlus peab ühtlasi olema inimkeskne, kirjeldades ellujäämispüüdlusi ja mõrvakatseid, juute, kes tahtsid elada, ja neid väheseid mittejuute, kes püüdsid neid aidata, ning sellisena peab see käsitlus möönma indiviidide ja inimsuhete loomupärast ja paratamatut keerulisust.

      Holokausti ajalugu peab olema tänapäevane, et saaksime kogeda, mida on Hitleri ajastu jätnud meie teadvusse ja ellu. Hitleri maailmavaade ei kutsunud holokausti esile otseselt, vaid selle varjatud sidusus tegi võimalikuks uut laadi hävituspoliitika ja uued teadmised inimese suutlikkusest massimõrvu toime panna. Ideoloogia ja 1941. aastal valitsenud asjaolude täpne kombinatsioon uuesti ei kordu, kuid midagi sarnast võib ometi jälle aset leida. Mineviku mõistmine aitab seega kaasa meie enesemõistmisele. Holokaust ei ole üksnes ajalugu, see on ka hoiatus.

      Sissejuhatus: Hitleri maailm

      Tuleviku kohta ei või me teada midagi peale oma planeedi piiride, mõtles Hitler: see on „täpselt mõõdetud ruumi pindala”. Ökoloogilises mõttes valitseb ressursipuudus ja olemasolu tähendab võitlust maa pärast. Elu struktuur on muutumatu: loomad jagunevad liikideks, nad on määratud „sisemisse eraldatusesse” ning käib lõputu võitlus elu ja surma peale. Inimrassid on samuti nagu liigid, oli Hitler veendunud. Kõrgemad rassid alles arenevad madalamatest, mis tähendab, et segaverelisus on võimalik, kuid taunitav. Rassid peaksid käituma nagu liigid, sarnased peaksid paarituma sarnastega ja püüdma teistsuguseid tappa. See oli Hitleri jaoks seadus, rassivõitluse seadus, mis kehtis sama kindlalt nagu gravitatsioon. See võitlus ei saa kunagi lõppeda ja sellel pole etteaimatavat resultaati. Iga rass võis triumfeerida ja õitseda või olla näljas ja hävida.

      Hitleri maailmas olid džungliseadused ainukesed seadused. Inimesed pidid endas maha suruma igasuguse halastuslikkuse ning olema nii saagihimulised kui võimalik. Nõnda ütles Hitler lahti traditsioonilisest poliitilisest mõtlemisest, mis käsitles inimest tänu tema kujutlusvõimele ja oskusele uusi seoseid luua muust loodusest lahus. Sellest eeldusest lähtuvalt püüdsid poliitilised mõtlejad üldiselt kirjeldada ühiskondlikke vorme, mis poleks üksnes võimalikud, vaid ka võimalikult õiglased. Hitleri jaoks oli aga loodus ainuline, brutaalne ja kõikehõlmav õigsus ning kogu ajaloos ilmnenud püüdlused teisiti mõelda üksnes illusioon. Natside juhtiv õigusteoreetik Carl Schmitt selgitas, et poliitika ei ole võrsunud ajaloost ega kontseptsioonidest, vaid inimeste vihavaenust. Loodus on välja valinud meie rassivaenlased ning meie ülesanne on võidelda ja tappa või surra.

      „Loodus ei tunne poliitilisi piire,” kirjutas Hitler. „Ta asetab eluvormid siia maailma ja laseb siis võimumänguks valla.” Kuna poliitika võrdus loodusega ja loodus võrdus võitlusega, siis poliitiline mõte ei olnud võimalik. Selles järelduses väljendus äärmuslikul kujul 19. sajandi tavaarusaam, et inimtegevust võib käsitada kui bioloogiat. 1880. ja 1890. aastatel olid nii tõsised mõtlejad kui ka populaarteaduse esindajad Charles Darwini loodusliku valiku idee mõjul seisukohal, et iidsed poliitilise mõtte küsimused on selle zooloogiale tugineva läbimurdega lahendatud. Kui Hitler oli noor, mõjutas kõiki tähtsamaid poliitikavoole Darwini tõlgendus, mille järgi võistlust, konkurentsi mõisteti kui ühiskondlikku hüve. Britt Herbert Spencer, kapitalismi kaitsja, leidis, et turg on otsekui