Minu Tšehhi. Parajad Švejkid. Kristel Halman

kasutab mõni kohalik vahel üllatavalt ametlikul viisil. Näiteks lihtsal küla pulmapeol ja mitteametlikus situatsioonis, kui ümberringi tatsab-tuigub-jaurab kari juba üsna purjakil pidulisi, tervitab pruudi ema (keda ma isiklikult varem ei tundnud) mind tugeva käepigistusega ja tutvustab end vaid perekonnanimega: „Herrmannová“. Omavahel lähedasemates pere- või sõprussuhetes olevad tšehhid kasutavad suhtluses aga eesnimede hellitusvariante: käid õllel Kájaga (nimest Karel) või Kubaga (Jakub), kohvitamas jällegi Maruška (Marie) või Báraga (Barbora). Vahel pole välismaalasel aimugi, et Pepa on tegelikult Josef ja Honza on tegelikult Jan. Ja katoliiklikust traditsioonist on säilinud nimepäeva tähistamise komme – saab õnnitlusi ja kingitusi vaat et rohkemgi kui sünnipäevaks!

      Perekonnanimega tuleb siin tähelepanelik olla, sest naiste puhul lisatakse selle lõppu enamasti ová, samuti välismaisele perenimele. Kui oled naissoost välismaalane ja sul on ka Tšehhis esinev perekonnanimi, aga ilma ová’ta, võib ette tulla naljakaid seiku nagu minul, kui saan kirja, mille tervituseks on „Austatud härra Halman!“. Või siis avaneb arstikabineti uks ja õde hõikab ooteruumi: „Härra Halman!“ Tõusen häbelikult naeratades püsti, ümberkaudsed kümme ootajat vaatavad mind kahtlustavalt – nähtavasti juurdlevad, kas ma olen transvestiit või lihtsalt veidrik, ja õe suust vallandub naer, mis ei saa pidama enne, kui arst minuga juba tegelema hakkab. Edaspidiseid igapäevaseid toiminguid tehes tutvustan end nüüd kui Halmanová.

      Et kogu selles nime- ja tiitlitrallis mingi seisukoht võtta ja kohalikku ellu sulanduda, lisan mingi kliendikaardi taotlusele hiljuti Eestis omandatud BA-kraadi. Pole see nii uhke kui magister, aga kuskilt peab ju alustama.

      Minu tähelend jääb lühikeseks, sest kohe kõlab vastaspoole küsimus: „Kas te olete lasknud oma välismaise kraadi ametlikult Tšehhi süsteemi konverteerida?“

      „Ei, seda ma teinud ei ole.“

      „Siis me kahjuks seda BA-d teie nime ette lisada ei saa.“

      Löön formaalsustele käega. Las siis olla minu järgmised tehingud ja ostlemised tehtud lihtsalt Kristel Halmanina. Vajaduse korral ka Halmanována.

      Suur vesi

      Jalutan ühel suvisel augustikuisel pärastlõunal jõe ääres. Kui jõuan kohani, kus vesi langeb astme võrra madalamale tasemele, paistab mulle vool kuidagi kiire ja veerohke. Viimasel ajal on pidevalt sadanud, eks see mõjutabki, arvan.

      Kuri ei lase end kaua oodata. Päev hiljem jõuavad meieni uudiste vahendusel esimesed teated muret tekitavast olukorrast Lõuna-Tšehhis, kus maapind ei jõua enam vihmavett vastu võtta ja veekogud ähvardavad üle kallaste tulla. Põhiliselt on probleemiks Vltava jõgi, mis saab alguse Edela-Tšehhis Šumava mägedes, voolab Lõuna-Tšehhis läbi maaliliste väikelinnade, ühineb väiksemate jõgedega, suundub põhja, läbib Praha, ühineb seejärel Labe jõega ning suundub Saksamaa poole juba sellenimelisena, saades sinna jõudes nimeks Elbe.

      Olukord halveneb päevade, kui mitte tundidega. Juba on vesi tänavatel nii Český Krumlovis kui ka lähedal asuvas Budweiseri õlle sünnilinnas České Budějovices. Meil ei ole kodus televiisorit, on vaid raadio, aga ajalehepildid ja Milani edasi antud sündmuste kokkuvõte näitavad, et midagi head oodata pole. Algul räägitakse viiekümne aasta suurimast uputusest, siis saja aasta omast, lootes siiski, et Prahani suurvesi ei jõua. Viimane suurem veekatastroof oli Prahas 19. sajandi lõpul, kuid väiksemaid õnnetusi on olnud piisavalt ka enne ja pärast seda.

      On 2002. aasta sombune augustiõhtu ja ühtlasi minu sünnipäev. Oleme Milaniga restoranis ja hoolimata minu pidupäevast on meeleolu rõhuv. Akna taga kallab taevast alla lõppematu vihm. Kui eelmistel päevadel on sadu veidi vaibunud ja tekkinud lootus, et olukord normaliseerub, siis sel päeval hakkab vihmaladin uue hooga pihta.

      Järgmisel päeval saabubki katastroof, uputuse uus faas on hullem kui eelmine ning paljudes Tšehhi linnades ja maakondades kuulutatakse välja hädaolukord. Linnad ja külad on vee all, inimesi evakueeritakse, keemiatehaste töö seisatakse. Ma olen üsna ärevil, samas ka pisut põnevil, sest pole midagi sellist veel läbi elanud.

      Veel hilisõhtul otsustame koos Milaniga olukorda oma silmaga kaema minna. Võtame kõigepealt suuna jõe ääres kõrgel kivisel künkal asuvale ajaloolisele Vyšehradile. Legendi kohaselt algas tuhatkond aastat tagasi selles paigas Praha ajalugu, kui tšehhide esivanemate soost pärit müütiline printsess Libuše Vyšehradil asuvatelt valdustelt üle jõe vaatas ja nägi nägemust, et sinna kerkib kunagi suursugune ja võimas linn, mille kuulsus ulatub taevatähtedeni. Nüüd asub seal, teisel pool jõge, Praha kindlus ja püha Viituse katedraal. Teise legendi kohaselt palus Libuše oma nõunikel rajada linn koha peale, „kus mõni mees kasutaks hambaid keskpäevasel ajal kõige tulutoovamal moel“. Kui kõik teised mehed sõid sel ajal lõunat, märkasid nõunikud üht meest hoopis puutükki saagimas. Mees sõnas, et teeb sellest puutükist lävepaku. Praha nimi tulenebki tšehhikeelsest sõnast práh (lävi).

      Vyšehradil olles trotsime vihma ja vaatame üle jõe nagu kunagi Libuše, kuid midagi head me ei näe. Taevas ja jõgi on ühtmoodi süsimustad. Kui kaugemal ja kõrgemal paistab tuledes Praha kindlus, siis paljude jõeäärsete majade akendes valitseb vaid pimedus.

      „Päris hirmus ikka. Mis küll saab,“ mõtlen valjult. „Vaata, mis seal jões on!“ hüüatan siis Milanile.

      „Paistab nagu mingi uks,“ püüab Milan ära arvata tumedas vees hulpiva heleda kandilise eseme otstarvet.

      Seejärel silmame veevooluga saabuvaid ebamääraseid asju, puutüvesid ja prahti ning see kõik tekitab minus muret ja kõhedust. Uudishimust siiski veel haaratud, otsustame minna vaatama alla vanalinna. Jõuame Karli sillast järgmisele, Leegioni sillale. Poole silla pealt suunduvad trepid ühele väikesele jõesaarekesele, kus inimesed aeg-ajalt jalutamas käivad. Sinna me enam ei lähe, sest juba eemalt näeme saare maapinnalt vastu helkivat vett. On selge, et Prahagi ei jää uputusest puutumata.

      Teisel kaldal sammume mööda kõrgemat jõeäärset tänavat. Kõikjal toimuvad ettevalmistused linna saabuvaks suurveeks. Restoranid on suletud ja barrikadeeritud kõrgete liivakotivirnadega. Jõuame Karli silla juures paiknevale madalamale Kampa kandile, kus asub ka Eesti saatkond. Liivakottidest tõkkeid on kõikjal, aga vett pole maapinnal veel õnneks näha. Suundume sillale, kus hoolimata hilisest tunnist on liikvel palju inimesi – kõik tulevad uudistama.

      Täielik maailmalõpu meeleolu tekib aga silda ületades. Näeme seal omamoodi performance’it: vihma käes seisab kaks noorukit, üks neist üritab mängida kitarri, teine loeb kõva häälega luuletusi. Nende selja taga kõrguvad süngelt Karli silla baroksed pühakukujud ja taustal mühiseb valjult Vltava tume ja vihane vesi. See hetk jätab õõnsa ja kustumatu mälestuse. Ümberkaudsed kodud paistavad olevat tühjad, inimesed evakueeritud, elekter välja lülitatud ja õhus hõljub korraks imelik lõhn. „Kas see võib olla gaas?“ juurdlen.

      Päästeteenistus on hakanud jõe kallastele tulvavee takistamiseks metallseina ehitama.

      „Lähme koju,“ ütleb Milan nukralt. „Meil pole siin enam midagi teha. See on Tšehhile ikka kohutav õnnetus.“

      Ka minul hakkab esialgne uudishimu taanduma ja asemele poeb süvenev kurbus. Praha ja Tšehhi on saanud mulle armsaks koduks. Kui eestlasena ja sooneutraalse eesti keele kõnelejana pole ma siiani kunagi kohtadele või asjadele sugu juurde mõelnud, siis nüüd slaavi keele keskel viibides tunnen, kuidas ka elutud asjad või mõisted omandavad soo. Nii on Praha muidugi naissoost. Kui tavaliselt pean Prahat suursuguseks ja veidi müstiliseks daamiks, siis praegu tundub ta mulle kui õrnuke ja habras neiu, keda tahaks kõige halva eest kaitsta. Aga kuidas?

      Järgmisel päeval räägin Luciega, kes ei ole enam oma uut Praha korterit remontimas, vaid koos Davidiga hoopis maal vanemate juures redus.

      „Meid kästi kodust lahkuda. Kuigi me elame jõest kaugel, voolab meie maja eest läbi pisike ojake, mis muidu on täiesti ohutu,