Kui mind enam ei ole. Adam Haslett

tõrjuda seda imelikku tunnet, kui aeg meie endi silme all möödub, on tarretada see paigale, taandada see monumentideks ja potitaimedeks.

      Nagu ilmselt need minu varaõhtused sõidud pea tühjades rongides Surreyst tagasi, talviti juba pimedas, reisijad teisel pool vaguni vahekäiku aknaklaasilt vastu peegeldumas – fikseeritud mälupilt, mis tähistab nüüd minu jaoks märksa konkreetsemaid hetki, kui ma tahtsin nii väga Johni näha, kurameerimisega ühele poole saada, et võiksime koos elama hakata ja igal õhtul enesestmõistetavalt kohtuda.

      Või nagu asjaolu, et see kõik meenub mulle praegu autos, kui olen üllatuspakid välja jaganud ja teeninud hingetõmbehetke laste kärsitusest, autoaknad all ja soolane õhk meile peale tuhisemas. Ma mäletan, kuidas me olime Johni korterikaaslastega nende pool rahvarohkel ja lärmakal peol, kõigil ülikonnad ja kleidid seljas, tol õhtul, kui majas käivitus tuletõrjealarm ja pidime kogu seltskonnaga neli korrust trepist alla tõttama, jook klaasides loksumas, ning John jooksis veel üles tagasi, et haarata oma pintsak, juhuks kui ajakirjandus on saabunud iga hetk lahvatavat tulelõõma kajastama – nali, et lustakas meeleolu tänaval ei hajuks, ja see toimis, sest kõik lõkerdasid edasi, kuni meile anti märku, et õhk on puhas, ja me ukerdasime üles tagasi, et edasi pidutseda.

      See, kuidas ta mind alguses suudles, oli peaaegu et muljet avaldav. Ta oli nähtavalt pabinas, mida sõprade seltsis ei juhtunud kunagi; nendega oli kaalu vaid sõnadel. See kontrast kütkestas mind vaat et kõige enam. Ameerika poisid, kellega olin kolledžis ja vahetult pärast seda kohtamas käinud, võtsid oma sundimatu enesekindluse magamistuppa kaasa ja see mõjus seal samamoodi, pisut kohatult nagu vestluste ajal. Võib-olla tahtis John olla sama pingevaba, aga minuga see tal ei õnnestunud. Mida ma olen alati teadlikult võtnud kui komplimenti. Ja pärast seda, nagu oleks ta end pimedas alt vedanud, käitus ta järgmisel päeval seda härrasmehelikumalt, ilmus mu uksele piknikukorvi ja laenatud autoga ning sõidutas meid linnast välja, kus ta, ehkki seal polnud hingelistki, ikka ei söandanud mind puudutada, nagu tõestanuks see midagi tema loomuse kohta. Armusin temasse, vaadates teda sel viisil käitumas. Ma teadsin, et see silmatorkav erinevus tema savoir-faire’i ja sõnatu hingeldava puudutuse vahel tulenes kahekesi olles osaliselt teadmatusest, mida ma temast täpselt arvan, sest mind ei suutnud ta tõlgendada sama hõlpsalt kui inglannasid. Ja nii mõtlesin paratamatult ka mina, kas see, et ma tema maailmast väljapoole jään, ahvatlebki teda minu juures kõige enam. Mis võis mind tema suhtes skeptiliseks muuta, nii et noppisin ta sõnadest ja tegudest märke, et ta oli täheldanud ja hinnanud minu juures midagi muud kui võõrapärasust.

      See kõik oli osa sellest, mis alguses meievahelist salapära üleval hoidis. Pinget, mida tekitab teadmatus, samal ajal kui tahetakse teada. Võiks arvata, et pärast seitsetteistkümmet koos veedetud aastat ja kolme last ja Londonist Massachusettsi väikelinna kolimist on seda tüüpi salapära otsas ja kadunud, kuna praktilised mured uhavad noore armastuse tühja-tähja minema. Ja suuresti nii ongi. Ma pole temast enam võlutud. Ma näen, kuidas ta teisi võlub, kuidas siin maal piisab ainuüksi tema aktsendist, et tähelepanu võita ja kütkestada, kuid niisugune mõjusus abielus kestma ei jää. Ja kahtlemata pole mina tema jaoks enam pääsetee, vähemalt mitte ses lihtsas tuttavlikust pääsemise mõttes. Me tülitseme. Me oleme eri meelel. Ta annab lastele kõiges järele, et pälvida nende heakskiitu, tühistades ajutiselt minu keelud ühes või teises, nii et mina üksi jään kupjarolli. Mulle on vastumeelt, et ma ei tea, millal ja kas ta otsustab, et meil on aeg Inglismaale tagasi minna, ja mulle on vastumeelt, et see sõltub tema tööst. Mitte pidevalt ja mitte et ma selle tervenisti tema süüks paneksin, aga ma ei jäta seda enda teada, kui see mul närvi mustaks ajab. Näiteks kui tuulan ema garaažis vana mööbli seas, et leida sealt mõni kummut või väike laud, sest need, mis me pärast pulmi koos ostsime, kükitavad teisel pool ookeani laoruumis ja ta ei taha lasta neid siia transportida, sest võib-olla me sõidame varsti tagasi.

      Ja ometi on salapära meie vahel säilinud. Ma tahan öelda seda, et me endiselt ei tunne teineteist, me endiselt alles avastame teineteist, ja kuna me pole enam alguses, siis pole loomulikult ajend alati või isegi enamasti romantiline – see teadmatus, soov teada –, aga soov on olemas. Muidugi mõtlen aeg-ajalt, et äkki on see ühepoolne, et tema teab minust nii paljut, kui teda üldse huvitab, ja mina üksi üritan veel midagi lahti muukida, mis omakorda võib olla kibestumise allikaks.

      Igal juhul pole asi enam rahvuses või siis tema või minu perekonnas. Asi on selles, mida kõike see algusaegadel maskeeris, ilma et oleksin seda taibanud. Vähemalt mitte enne tema haigusjuhtu vahetult enne meie pulmi.

      Tol 1963. aasta sügisel pärast meie kihlust tajusin küll, et miski tööl painab teda, sest iga kord, kui me kokku saime, oli ta tavapärasest enam hajevil ja sõnaahtram. John oli kõige tempokam kõneleja, keda ma olin kohanud, vähemalt enne seda, kui Michael rääkima hakkas, ja õige tuju korral võisin end lihtsalt mugavalt istuma sättida ja kuulata, kuidas ta vatrab Harold Macmillani kohatust enesega rahulolust või hiljutistest arengutest Profumo afääris, kui tema ja ta sõbrad üksteisele vahele segasid ja üksteisest üle rääkisid, bravuurikad ja särava mõistusega ja alkoholist hoogu saanud. Mõtlesin siis oma sõbrannadele, kes olid abiellunud ülikooli kolmandal või neljandal aastal samasuguste meestega nagu need, kellega nad olid üles kasvanud ja kes suundusid nüüd Wall Streetile või juurakooli, mõnel juba kolme- või nelja-aastased lapsed, ja ma mõtlesin, jumal tänatud, et mina pole üks neist nukkudest oma ema unistuste majas. Ma pääsesin minema. Ja kaugele.

      Kuid tol oktoobrikuul hakkas Johni kell käima aeglasemalt. Alguses polnud selles midagi traagilist. Ta ei rääkinud palju oma tööst, aga ma kujutasin ette, et teda kurnab mõni sealne pinge, mistõttu pole ta nii aldis veetma õhtuid sõprade seltsis. Ta näis lihtsalt pettunud, muud midagi. Harold Macmillani tagasiastumine peaministri kohalt oli sedasorti uudis, millest ta muidu oleks innukalt lugenud ja rääkinud, aga ta näitas vaevu huvi üles. Just tol Kennedy tulistamise õhtul – Inglismaal oli siis õhtu – mõtlesin endamisi, et Johniga on midagi lahti, sest kui ma pisarates tema korterisse ilmusin, ta küll embas mind, pani mu diivanile istuma ja üritas mind rahustada, kuid ikkagi oli tunne, et see kõik pole temani üldse jõudnud. Ma ei oodanud, et ta nutma hakkaks – see polnud tema president –, aga ta käitus, nagu oleksin talle teatavaks teinud mõne kauge onu lahkumise, mis kohustaks teda mulle õlale patsutama. See ei olnud loomulik.

      Kolm nädalat hiljem seilasin jõuludeks New Yorki. Jäin vaevu kuuks. Kirjutasime mitu korda nädalas. Igapäevasest tühjast-tähjast, aga palju ka tundelisemaid asju. Temalt olid mõned eriti tulihingelised kirjad – kunagi varem polnud ta nii tungivalt rääkinud ega kirjutanud sellest, kuidas ta mind armastab.

      Kui ma Johnile Londonisse naasmise päeval helistasin, ei saanud ma aru, mida tema korterikaaslane öelda tahab, kui teatas, et John on haiglasse viidud.

      „Kas ta sattus õnnetusse?” küsisin mina.

      „Ei,” vastas ta. „Aga võib-olla oleks parem, kui helistad tema vanematele.”

      Helistasingi jalamaid. Tema ema ulatas toru pea sõnatult abikaasale. „Jah,” ütles too. „Me lootsime tegelikult, et sellega on asjad ühel pool. Tema ema arvates on see kõik äärmiselt ebameeldiv.”

      Miski polnud mind selleks ette valmistanud. John istus tohutu suures ooteruumi meenutavas saalis, kus oli hunnik toole ja kohvilaudu, kõik ootajad olid mehed, enamik luges ajalehte või mängis kaarte või vahtis niisama ähmasest aknast välja. Johni nägu oli igasugusest südikusest sedavõrd tühi, et tundsin ta vaevu ära. Kui ta poleks silmi liigutanud, oleksin teda surnuks pidanud.

      Ruumi pääses vaid põhjapoolne valgus ja aknakatted olid poolenisti ette tõmmatud. Mulle tundus niivõrd jabur jääda sellesse kõledasse räämas õhustikku, et ma pakkusin: „Äkki lähme jalutama?” Ma pidin sealt lahkuma, et end taas kindlal pinnal tunda, ja ma pidin tema kaasa võtma.

      Loomulikult polnud see nii lihtne. Selgus, et ta ei viibinud haiglas esimest korda. Teisel Oxfordi-aastal oli ta pidanud lahkuma terveks semestriks. Pärast seda – peaaegu kümme aastat – oli ta end üldiselt hästi tundnud. Ta oli olnud mees, kellega ma olin tuttavaks saanud. Nüüd, täiesti teise inimesena, sai ta vaevu sõna suust. Ta hoidis mul lihtsalt käest kinni, kui me läbi Hyde Parki jalutasime, Johni vaim Johni keres.

      Ta