Teisel pool seina. Shari Lapena

käivad oma beebidega kord nädalas koos kohvitamas ja klatšimas, mida ütleksid nemad tema kohta.

      Keegi on veel saabunud – tasakaalukas, hästiistuvas tumedas ülikonnas mees. Vormiriides politseinikud kohtlevad teda aupaklikult. Anne vaatab üles, kohtab mehe siniste silmade läbitungivat pilku ning mõtleb, kes see võiks olla.

      Mees istub toolile nende vastu ja tutvustab end uurija Rasbach’ina, kallutab end ette ja lausub: „Rääkige mulle, mis juhtus.”

      Anne unustab uurija nime peaaegu kohe, täpsemalt öeldes pole see üldse tema teadvusse jõudnudki. Ta kuulis vaid sõna „uurija”. Ta vaatab uurijat, mehe silmadest paistev aus tarkus on julgustav. See mees aitab neid. Ta aitab neil Cora tagasi saada. Anne püüab mõtelda. Kuid ta ei suuda mõelda. Ta on ühtaegu palavikuliselt ärev ja tuim. Ta lihtsalt vahib uurijat ja jätab rääkimise Marco hooleks.

      „Me olime kõrvalmajas,” alustab Marco närviliselt. „Naabrite juures.” Siis ta peatub.

      „Jah?” küsib uurija.

      Marco kõhkleb.

      „Kus beebi oli?” küsib uurija.

      Marco ei vasta. Ta ei taha seda öelda.

      Anne vastab tema eest, pisarad üle näo voolamas. „Me jätsime ta siia, võrevoodisse, ja jätsime monitori tööle.” Ta jälgib uurija reaktsiooni – millised jubedad vanemad –, kuid mehe ilme ei reeda midagi. „Külas olles meil monitor töötas kogu aeg ja me käisime teda pidevalt kontrollimas. Iga poole tunni tagant.” Ta vaatab Marco poole. „Meile ei tulnud pähegi …” kuid ta ei suuda lauset lõpetada. Tema käed liiguvad suu juurde, sõrmed on surutud vastu huuli.

      „Millal te beebit viimast korda kontrollimas käisite?” küsib uurija ja võtab pintsaku põuetaskust väikese märkmiku.

      „Mina käisin teda kontrollimas südaöösel,” ütleb Anne. „Ma mäletan kellaaega. Me käisime teda iga poole tunni tagant kontrollimas ja oli minu kord. Temaga oli kõik korras. Ta magas.”

      „Mina käisin teda uuesti kontrollimas pool üks,” lausub Marco.

      „Kas te olete kellaajas absoluutselt kindel?” küsib uurija. Marco noogutab, ta vahib oma jalgu. „Ja see oli viimane kord, kui beebit kontrollimas käidi, enne kui te koju tulite?”

      „Jah,” vastab Marco, vaadates uurijale otsa ja tõmmates närviliselt käega läbi oma tumedate juuste. „Mina läksin teda kontrollima pool üks. Siis oli minu kord. Me pidasime graafikust kinni.”

      Anne noogutab.

      „Kui palju te täna õhtul joonud olete?” küsib uurija Marcolt.

      Marco punastab. „Me naabritel oli seal väike pidu. Ma jõin paar klaasi,” möönab ta.

      Uurija pöördub Anne poole, „Kas teie olete täna õhtul midagi joonud, proua Conti?”

      Anne’i nägu lausa hõõgub. Imetavad emad ei peaks alkoholi pruukima. Ta ihkab valetada. „Ma jõin toidu kõrvale paar klaasi veini. Ma ei tea täpselt, kui palju,” ütleb ta. „See oli väike pidu.” Ta arutleb, kui purjus ta välja näeb, mida see uurija küll võiks temast arvata. Talle tundub, et uurija näeb temast läbi. Talle meenub okse üleval beebi toas. Kas uurija tunneb Anne juures sama tugevalt alkoholilõhna, nagu Anne tunneb seda Marcol? Anne’ile tuleb meelde ka ülakorruse vannitoas puruks löödud peegel, ta enda veritsev käsi, mis nüüd on seotud puhta käterätiga. Tal on häbi selle pildi pärast, mille nad ilmselt tollele uurijale jätavad: purjus vanemad, kes jätsid maha oma kuuekuuse tütre. Ta püüab arvata, kas neid võidakse milleski süüdistada.

      „Mismoodi see üldse oluline on?” küsib Marco uurijalt.

      „See võib mõjutada teie vastuste usaldusväärsust mu küsimustele,” lausub uurija lihtsalt. Ta ei ole hukkamõistev. Ta paistab lihtsalt tahtvat fakte teada saada. „Mis kell te peolt lahkusite?”

      „Kell oli peaaegu pool kaks,” vastab Anne. „Ma tean, sest ma vaatasin kogu aeg oma mobiiltelefoni kella. Ma tahtsin ära minna. Ma – ma oleksin pidanud kell üks minema teda kontrollima, oli minu kord, aga ma mõtlesin, et me lahkume niikuinii kohe, ja ma püüdsin Marcot tagant kiirustada.” Ta tunneb end kohutavalt süüdlaslikult. Kui ta oleks käinud kell üks öösel oma tütart kontrollimas, kas ta oleks siis praegu kadunud? Aga oli nii palju teisi viise, kuidas seda oleks saanud ära hoida.

      „Te helistasite hädaabinumbrile kell üks kakskümmend seitse,” lausub uurija.

      „Eesuks oli lahti,” sõnab Anne meenutades.

      „Eesuks oli lahti?” kordab uurija.

      „Uks oli kolm või neli tolli lahti. Ma olen kindel, et lukustasin ukse eelmine kord, kui käisin teda südaöösel kontrollimas,” ütleb Anne.

      „Kui kindel?”

      Anne mõtleb selle üle. Kas ta oli kindel? Kui ta oli näinud avatud eesust, oli ta olnud täiesti kindel, et oli selle enne lukku keeranud. Aga nüüd, pärast seda, mis oli toimunud, kuidas sai ta veel milleski kindel olla? Ta pöördub abikaasa poole. „Kas sa oled kindel, et ei jätnud eesust lahti?”

      „Olen küll kindel,” vastab mees lühidalt. „Ma ei kasutanud eesust. Kui ma teda kontrollimas käisin, läksin tagauksest, mäletad?”

      „Te kasutasite tagaust,” kordab uurija.

      „Võib-olla ma ei pannud seda iga kord lukku,” möönab Marco ning peidab näo käte taha.

      Uurija Rasbach uurib abielupaari tähelepanelikult. Beebi on kadunud. Ära viidud oma võrevoodist – kui uskuda tema vanemaid, Marco ja Anne Contit – umbes poole ühe ja poole kahe vahel öösel tundmatu isiku või isikute poolt, sellal kui vanemad olid naabrite juures peol. Eesuks oli leitud avatuna. Isa oli võinud jätta tagaukse lukustamata – kui politsei saabus, oli see õigupoolest leitud suletuna, kuid lukustamata. Ema ahastust ei saanud eitada. Ega ka isa oma, kes tundub väga läbiraputatuna. Kuid kogu see olukord ei tundu kuidagi õige. Rasbach tahaks teada, mis siin õige tegelikult toimub.

      Uurija Jennings viipab ta vaikides enda juurde. „Vabandage mind,” lausub Rasbach, lahkudes vapustatud vanemate juurest hetkeks.

      „Mis on?” küsib Rasbach tasa.

      Jennings hoiab käes väikest pudelikest tablettidega. „Leidsin selle vannitoa kapist,” ütleb ta.

      Rasbach võtab temalt väikese läbipaistva plastpudeli ja uurib selle silti. Anne Conti, Sertraline, 50 mg. Sertraline on tugev antidepressant, teab Rasbach.

      „Vannitoa peegel on puruks löödud,” ütleb talle Jennings.

      Rasbach noogutab. Ta ei ole veel ülakorrusel käinud. „Kas on veel midagi?”

      Jennings raputab pead. „Siiamaani ei midagi. Maja paistab puhas olevat. Tundub, et midagi muud pole võetud. Saame mõne tunni pärast kohtuekspertidelt rohkem teada.”

      „Okei,” ütleb Rasbach ja ulatab pudelikese tablettidega Jenningsile tagasi.

      Ta naaseb sohval istuva abielupaari juurde ning jätkab küsitlemist. Ta vaatab otsa mehele. „Marco – ega teil pole midagi selle vastu, kui ma teid Marcoks kutsun? –, mida te tegite pärast seda, kui te olite pool üks beebit kontrollinud?”

      „Läksin tagasi naabrite juurde peole. Ma suitsetasin naabrite tagaaias.”

      „Kas te olite suitsetades üksi?”

      „Ei. Cynthia tuli koos minuga välja.” Marco punastab; Rasbach märkab seda. „Tema on see naaber, kes meid peole kutsus.”

      Nüüd suunab Rasbach oma tähelepanu naisele. Ta on veetlev naine peente näojoonte ja läikivate pruunide juustega, ent praegusel hetkel paistab ta täiesti tuhm. „Kas teie ei suitseta, proua Conti?”

      „Ei, ei suitseta. Kuid Cynthia suitsetab,” sõnab Anne. „Mina istusin söögitoa laua ääres koos Grahamiga, tema abikaasaga. Ta ei salli sigaretisuitsu ja see oli tema sünnipäevapidu ja ma siis mõtlesin, et oleks ebaviisakas jätta