Teisipäevanaiste pudru ja kapsad. Monika Peetz

heategevuslikul eesmärgil maha.

      Kiki kavatses edaspidi oma ja võõraste ressurssidega mõistlikumalt ümber käia.

      „Inimesel on eluks vaja 300 eset,” kuulutas ta. „Mul oli vähemalt 10 000. Enamikku neist ei kasutanud ma iial.” Kiki oli otsustanud elada lihtsamat, ausamat elu. „Looduses ja loodusega,” toonitas ta.

      Judith ei suutnud midagi süüa ega öelda. Nii nagu ta sõbrannadelgi, oli tal raske Kikit minna lasta. Kioskist ostetud Tai karri ja Prantsuse šampanja juures rääkisid teisipäevanaised kõik pisut valjemini ja kiiremini kui vaja, justkui tahaksid nad panna tühjad ruumid viimast korda kõlama.

      Eval olid pisarad silmis. „Liiga terav, see karri,” valetas ta.

      Nagu tavaliselt polnud Caroline nii tagasihoidlik. „Nii nagu vanasti, ei saa enam iial olema,” ohkas ta nukralt.

      „Jumal tänatud,” ütles Kiki rahulikult. „Ma ei igatse taga oma korratuid aastaid. Kes see ikka tahab jälle kakskümmend olla?”

      „Mina,” vastas Estelle kainelt. „Selle nimel loobun ma meeleldi vanaduse tarkusest.”

      Kiki iPad käis käest kätte. Kriitiliselt silmitses Judith uusimaid pilte väikese pere tulevasest kodust.

      „Me kolime pööningule õpetaja korterisse. Ja siis hakkame keskosast pihta,” selgitas Kiki ja osutas kõrgele tornikeste ja vana koolikellaga viilule, mis jagas kahekorruselise hoone kaheks võrdseks pooleks. „Hommikusöögiruum ja köök tulevad endisesse aulasse, kalurihütt ja klassitoad muudetakse järk-järgult ümber külalistetubadeks.”

      Plaan oli lihtne: kõrghooajal on hommikusööki pakkuv pansionaat reserveeritud üksikkülastajatele, teistel kuudel pidi see minema soodsama hinnaga Estelle sihtasutuse käsutusse. Kikit vaimustas mõte, et Sandkrugi koolist ei saa ainult paremini teenivate inimeste pärusmaa. Tema külalistemaja pidi uksed avama juba järgmisel suvel.

      Nii nagu armumiste puhul ikka, on silmale nähtamatut imet raske sõnadesse panna ja teistele vahendada. Keegi sõbrannadest ei söandanud lagedale tulla ühegi kriitilise märkusega. Ei pidanud olema ehitusekspert, saamaks aru, et hooned kuulusid kategooriasse „varisevad vanad ehitised”.

      Kiki mõistis niigi, mida jahmunud näod tähendavad. „See on kaheksa aastat tühjana seisnud,” lausus ta rõhutatult reipalt. „Üht-teist on vaja renoveerida.”

      „Mul ei oleks seda julgust,” tunnistas Eva ausalt. Neljakordse ema ja osalise koormusega töötava arstina laveeris ta iga päev oma võimete piiril. Ta ei suutnud parimagi tahtmise juures ette kujutada, kuidas mõtles Kiki sellega hakkama saada. Laps? Vabakutseline töö disainerina? Ja siis veel nagu muuseas renoveerida nullist 475 ruutmeetrit kasulikku pinda? Rääkimata isekasvatatud aedviljast, mis tingimata kuulus Kiki unistuse juurde elust maal.

      Estellele ei tundunud idee külalistemaja pidamisest sugugi nii võimatu.

      „Minuga on samuti: iga puhkuse ajal mõtlen, et peaksin avama hotelli lõunas. Palmid, päike, rand, igavene puhkus. Viis minutit pärast kodus maandumist olen selle jälle unustanud.”

      Kui teisipäevanaised väljendasid oma kahtlusi ettevaatlikult, siis Maxi isa oli hüvastijätul resoluutsem. Kui kolimisabilised ja lapsehoidjad kogunesid hilisel õhtupoolikul viimaseks kallistuseks täislastis veoauto juurde, ei suutnud ta keelt hammaste taga hoida.

      „Ma annan teile ühe aasta, siis olete Kölnis tagasi,” ennustas ta.

      Johannes Thalbergi hinnang oli hävitav. Disainipaavst pidas lolluseks suuremat osa sellest, mida ta esmasündinu Max tegi. Suhe oma endise töötaja Kikiga kuulus sinna hulka. Ja rämpskinnisvara Ida-Saksamaal nagunii.

      „Ma ei kujuta ette, mismoodi te mõtlete sellega hakkama saada,” ütles ta.

      Rahvusvaheliselt tuntud disainifirma juht oli piisavalt kogenud, et halba ideed ka halvaks ideeks nimetada.

      „Ratas, auto, esimene arvuti: ilma lollusteta oleksime ikka veel keskajas,” ütles Max muretult.

      „See ei anna veel põhjust end sinna tagasi katapulteerida,” vastas Thalberg. Maxi vanemad ei suutnud kuidagi ette kujutada, et nende diplomeeritud poeg tahab pärast nelja aastat disainiõpinguid Londonis mängida mingil pisikesel Ida-Saksamaa põllulapil hobitalunikku, poole kohaga isemajandajat ja pansionaadi peremeest.

      „Isegi Michelle Obama kasvatab Valges Majas porgandeid,” tuli Caroline noorele paarile appi. „See tähendab ometi midagi.”

      Max käivitas mootori. „Suvel on kõik valmis,” hüüdis ta läbi akna, „siis tulete kõik meile külla.”

      Kiki pistis sõbrannadele veel kiiresti pihku oma uhiuued visiitkaardid.

      „Mitte segi ajada Bierkowoga,” hoiatas Kiki. „See asub Taga-Pommeris.”

      „Birkow, Hirtenweg 4,” luges Judith. See kõlas eraldatuse ja tühermaa järele.

      „Taga-Pommeri pole sealt ilmselt enam kaugel,” arvas Estelle.

      Greta hakkas naerma. Ta troonis Kiki süles ja kilkas rõõmsalt värviliste paberiribade peale, mille paar karnevaliklouni olid talle kaela visanud.

      Kikil oli raske lahkuda. „Maal saame palju paremini Greta eest hoolitseda,” rõhutas ta. „Külalistemaja annab Maxile ja mulle sõltumatuse tellimustest.”

      Ta hääl värises. Mitu nädalat oli Kiki tulise agarusega oma plaani ette valmistanud. Nüüd, kui asi tõsiseks läks, nägi ta välja nii, nagu hakkaks kohe nutma.

      „Üksnes see, et Kiki ei tule enam iga kuu Le Jardini, ei tähenda kaugeltki veel, et teisipäevanaised laiali lähevad,” rõhutas Caroline.

      „Nüüd on lihtsalt teisiti,” lohutas Kiki oma sõbratare. Mismoodi see välja peaks nägema, ei osanud keegi neist õieti ette kujutada.

      Viimane kallistus, viimane käeviibe, ja siis oli kõik möödas. Valjusti signaali andes pööras veoauto Eigelsteinist Hansaringi poole. Kiki kadus nende elust, vastu tundmatule eesmärgile. Köln tundus kohe tükk maad hallim.

      „Üks hea asi on,” sõnas Estelle ja neelatas raskelt. „Tänavu jäävad ära vaidlused selle üle, kuhu viib teisipäevanaiste järgmise aasta väljasõit.”

      3

      Tavaliselt vaidlesid teisipäevanaised terve õhtu, et jõuda kokkuleppele oma iga-aastase puhkuse sihtkohas. Koht ei olnud seekord probleem, kuid neil kulus tervelt pool aastat, et leida kõigile sobiv aeg.

      „Teised saavad selle ajaga lapse,” liialdas Judith. Fakt oli see, et tema oli möödunud kuudel sageli ainus, kellel oli kuu esimesel teisipäeval aega. „Kõik jääb vanaviisi,” olid teisipäevanaised kolimispäeval lubanud. Ja siis oli kõik muutunud. Peaaegu märkamatult oli seltskond koost lagunenud. Caroline oli määratud kaitsjaks ühes palju kõneainet pakkuvas inimröövikaasuses, Estelle oli hommikust õhtuni hõivatud oma mehe eest hoolitsemisega, kes pidi pärast nõrkusehoogu töökoormust vähendama, ja Eva tegutses igal rindel. Kiki saadetud SMS andis lõpuks tõuke, et asi ära otsustada: „Kui teil juhtub aega olema, siis mul oleks paari abikätt vaja. Kiiresti.” Eva tundis Kikit kaheksateistkümnendast eluaastast peale. Kikil oli hindamatu anne näha kõigis ja kõiges alati vaid head. Selline SMS tähendas: vesi ahjus. Ja täitsa tõsiselt.

      Järsku käis kõik hästi kiiresti. Reisiajaks määrati suvistepühade eelne nädal, teele plaaniti asuda reedel. Eval oli hea meel, et reis lõpuks algab. Tal oli kõik sedavõrd kontrolli all, et ta võis rahuliku südamega teisipäevanaiste väljasõidule minna. Tema vanemad lapsed, David ja Lena, olid juba seitseteist ja kuusteist, Frido juunior neliteist ja noorim, Anna, ka juba kaksteist. Lapsi oli ette hoiatatud, abikaasa Frido tühjendas juba supermarketit, et koguda tagavarasid nädalaks ilma Evata, ja tema ema Regine, kes Evat meelsasti ära kasutas, õppis Lanzarotel ühe India guru juures šamaani näpistusmassaaži. Pärast tööpäeva lõppu tahtis Eva koos Estelle ja Judithiga osta aiandusärist paar rohelist kingitust kaasavõtmiseks. Siis oli kõik korraldatud. Enam ei saanud midagi vahele tulla. Mitte midagi peale telefonikõne peapiiskoplikust