Painajalik leping. Lars Kepler

ema,” võtab Penelope kõne vastu.

      “Aeh,” sosistab ema hääl.

      “Mis toimub?”

      “Selg… ma pean kiropraktiku juurde minema,” kostab Claudia, saatjaks heli, nagu täidaks ta klaasi kraaniveega. “Aga ma tahtsin lihtsalt küsida, kas Viola on sinuga rääkinud.”

      “Ta on meiega koos kaatris,” vastab Penelope ja kuuleb, kuidas ema joob.

      “Ta on kaasas, kui tore, ma mõtlesingi, et see teeks talle head.”

      “See teeb talle kindlasti head,” lausub Penelope summutatult.

      “Mis te sööte?”

      “Täna õhtul marineeritud heeringat, kartuleid, muna…”

      “Heeringas talle ei maitse.”

      “Ema, Viola helistas sellepärast, et…”

      “Ma tean, sa ei teadnud arvestada, et ta kaasa tuleb,” katkestab Claudia. “Sellepärast ma küsingi.”

      “Ma tegin natuke lihapalle,” kostab Penelope kannatlikult.

      “Nii et ikka kõigile jätkub?” küsib ema.

      “Jätkub? Oleneb…”

      Ta vakatab, põrnitsedes helkivasse vette.

      “Ma võin oma portsust loobuda,” lausub Penelope vaoshoitult.

      “Juhul kui ei jätku,” ütleb ema. “Ma tahan ainult seda öelda.”

      “Ma saan aru,” kostab Penelope tasa.

      “Kas sind peaks nüüd haletsema?” küsib ema tagasihoitud ärritusega.

      “Seda et… Viola on tegelikult täiskasvanud inimene…”

      “Nüüd olen ma sinus pettunud.”

      “Kahju küll.”

      “Sina sööd minu tehtud lihapalle küll jõuluaegu, küll jaanipäeval…”

      “Ma ei pruugi,” lausub Penelope kiiresti.

      “Hüva,” vastab ema järsult. “Oleme siis kokku leppinud.”

      “Ma tahan lihtsalt öelda, et…”

      “Jaanipäevaks sa siia ei tule,” lõikab ema vihasel toonil.

      “Aga ema, miks sa pead…”

      Kostab klõps – ema on toru ära pannud. Penelope vakatab korrapealt, tundes sisimas värelevat ängi, silmitseb telefoni ja lülitab selle siis välja.

      Paat liugleb aeglaselt üle haljendavate künkanõlvade rohelise peegelduse. Köögitrepp nagiseb ja hetke pärast ilmub tuigerdades nähtavale Viola, Margarita-klaas käes.

      “Ema või?”

      “Jah.”

      “Kas ta pelgab, et te mulle süüa ei anna?” küsib Viola naeratades.

      “Toitu on piisavalt,” vastab Penelope.

      “Ema meelest ei saa ma iseseisvalt hakkama.”

      “Ta lihtsalt muretseb,” vastab Penelope.

      “Sinu pärast ei muretse ta kunagi,” märgib Viola.

      “Mina saan omadega hakkama.”

      Viola mekib drinki ja heidab pilgu aknast välja.

      “Ma nägin seda teledebatti,” ütleb ta.

      “Tänahommikust? Kus ma Pontus Salmaniga kohtusin?”

      “Ei, see oli… eelmisel nädalal,” vastab Viola. “Sa rääkisid mingi ülbe mehega… tal oli mingi peen nimi…”

      “Palmcrona,” ütleb Penelope.

      “Täpipealt, Palmcrona.”

      “Ma vihastasin, läksin näost punaseks ja pisarad tulid silma, mul oli isu tsiteerida Bob Dylani “Masters of Wari” või lihtsalt minema joosta ja uks enda järel kinni lüüa.”

      Viola jälgib, kuidas Penelope ülespoole küünitades katuseakent avab.

      “Ma ei osanud arvatagi, et sa kaenlaaluseid raseerid,” märgib ta kergel toonil.

      “Seda küll, aga ma olen nii palju meedias esinenud, et…”

      “Edevus tõstis pead,” naljatab Viola.

      “Ma ei tahtnud, et mind mingiks tüütuseks või riigikukutajaks peetaks ainult sellepärast, et mul on kaenla all mõned karvad.”

      “Kuidas sul bikiinijoonega lood on?”

      “Nii ja naa.”

      Penelope tõstab sarongi serva ja Viola naerab laginal.

      “Björnile see meeldib,” muigab Penelope.

      “Temal oma rastadega ei tohikski mingit ütlemist olla.”

      “Aga sina raseerid ennast igalt poolt nagu ette nähtud,” torkab Penelope teravusega hääles. “Oma abielumeeste ja musklis idiootide jaoks.”

      “Ma tean küll, et mul on halb maitse,” katkestab Viola.

      “Muus suhtes ju ei ole.”

      “Aga ma pole kunagi millegagi korralikult hakkama saanud.”

      “Sa peaksid ainult natuke oma hindeid parandama.”

      Viola kehitab õlgu:

      “Ma tegin tegelikult ülikooli sisseastumiseksami ära.”

      Nad liuglevad pehmelt üle läbipaistva vee, kajakad kõrgel õhus paadile järele lendamas.

      “Ja kuidas läks?” pärib Penelope viimaks.

      “Minu meelest oli lihtne,” vastab Viola klaasi servalt soola limpsides.

      “Nii et hästi läks,” naeratab Penelope.

      Viola noogutab ja paneb klaasi käest.

      “Kui hästi?” küsib Penelope õele külge müksates.

      “Maksimumpunktid,” sõnab Viola langetatud laugudega.

      Penelope karjatab rõõmust ja kallistab õde kõvasti.

      “Saad sa aru, mida see tähendab?” hüüab ta erutatult. “Sa võid omandada mis tahes hariduse, minna ükskõik mis ülikooli, ainult võta ja vali, kaubanduskõrgkool, arstiteaduskond, ajakirjandus!”

      Õde naerab, puna palgel, ja Penelope kallistab teda jälle, nii et kauboikaabu kukub peast. Ta paitab Viola pead, korrastab ta juukseid nagu siis, kui nad väikesed olid, võtab oma juustest rahutuviga klambri ja kinnitab selle õe juustesse, seejärel silmitseb teda ning naeratab rahulolevalt.

      3. Kaater jääb Jungfrufjärdenile triivima

      Kleepjalt pahiseva heli saatel lõhestab paadivöör siledat veepinda. Käik on väga kiire. Suur järellainetus laksub vastu kallast. Nad pööravad risti üle murdlainete, paat hüpleb pladinal, vett pritsib nende ümber. Penelope võtab mootorite möirates suuna väina keskele. Vöör kerkib üles ja valge vahutav vesi pahiseb ahtri taga kahte lehte.

      “Madlike, sa oled arust ära” hõikab Viola klambrit juustest välja kiskudes, täpselt nagu kunagi lapsena, kui soeng valmis sai.

      Björn ärkab, kui nad Gåsö saare juures peatuvad. Nad ostavad jäätist ja võtavad tassi kohvi. Viola tahab väikese raja juures minigolfi mängida ja kui nad edasi sõidavad, on juba hiline pärastlõuna.

      Vasakparda taga laiub kogu laht justkui üüratusuur kivipõrand.

      Neil on plaanis randuda Kastskäri, pika, kitsa keskkohaga asustamata saare juures. Lõuna pool on rohetavate kallastega laht, kus ankrusse jääda ja ujumas käia, grillida ja ööbida.

      “Ma lähen alla ja heidan veidikeseks pikali,” ütleb Viola haigutades.

      “Mine aga,” naeratab Penelope.

      Viola