Painajalik leping. Lars Kepler

ei pea ometi närveldama, ega ju?”

      Pikal järsul eskalaatoril alla metrooplatvormile sõites hakkab Penelope süda ebamugavustundest puperdama ja ta suleb silmad. Eskalaator sõidab aina allapoole, aheneb, ning õhk muutub üha jahedamaks.

      Penelope Fernandez on pärit La Libertadist, El Salvadori ühest suurimast departemangust. Tema ema Claudia Fernandez langes kodusõja käigus vangi ja Penelope sündis kongis, kus viisteist interneeritud naist teda ilmale aidates endast parima andsid. Claudia oli arst ja näitas üles aktiivsust rahvavalgustusliku tegevuse alal. Valitseva kliki kurikuulsasse vanglasse viis teda asjaolu, et ta nõudis õigust moodustada põlisrahva esindajatele mõeldud ametiühinguid.

      Alles metrooplatvormile jõudes avab Penelope silmad. Lämmatav tunne on kadunud. Ta mõtleb taas Björnile, kes ootab Långholmeni mootorpaadiklubi juures. Penelopele meeldib Björni paadist alasti ujumas käia, sukelduda otse vette ning näha üksnes merd ja taevast.

      Metroorong sööstab kolinal edasi, päikesevalgus veikleb akendest, kui veerem tunnelist välja vanalinna vaksali juurde jõuab.

      Penelope Fernandez vihkab sõda, vägivalda ja relvade võimu. Põletav vastumeelsus on teda sundinud kaitsma Uppsala ülikoolis magistrikraadi poliitika alal ning õppima rahu- ja konfliktiteadust. Ta on töötanud Dārfūris asuvas Prantsuse abigrupis Action Contre la Faim koos Jane Oduyaga. Ta kirjutas Dagens Nyheteris palju tähelepanu pälvinud artikli põgenikelaagri naistest ja nende püüdeist iga rünnaku järel oma igapäevaelu taastada. Kahe aasta eest sai temast Frida Blomi mantlipärija Rootsi rahu- ja vahekohtu esinaisena.

      Penelope väljub Hornstullis ja tõuseb metroost välja päikese kätte. Millegipärast tunneb ta seletamatut ärevust ja jookseb Pålsundsbackenit mööda Söder Mälarstrandini, ruttab üle Långholmenisse viiva silla ja edasi mööda teed kuni vasakule jääva väikelaevade sadamani. Kruusateelt lendav tolm hõljub uduna paigalseisvas õhus.

      Björni kaater seisab varjus otse Läänesilla all, veevirvendused moodustavad valgusvõrgu, mis peegeldub õõtsudes ülal kõrguvatel terastaladel.

      Penelope näeb meest ahtritekil, kauboikaabu peas. Björn seisab liikumatult, käed enda ümber põimitud, õlad üles tõstetud.

      Penelope paneb kaks sõrme suhu ja toob kuuldavale pätivile. Björn võpatab, näoilme muutub kaitsetuks, nagu oleks ta korraga kohutavalt hirmul. Ta heidab pilgu tee poole ja märkab Penelopet. Mehe silmad on endiselt täis ängi, kui ta mööda trappi maale astub.

      “Mis on?” küsib Penelope trepist alla paatide juurde kõndides.

      “Ei midagi,” vastab Björn kauboikaabut kohendades ja püüab naeratada.

      Nad kallistavad ja Penelope tunneb, et mehe käed on jääkülmad ja särgiselg märg.

      “Sa oled üleni higine,” ütleb ta mehele.

      Björn pöörab pilgu ära.

      “Ma tahtsin juba kiiresti minema saada.”

      “Võtsid mu koti kaasa?”

      Mees noogutab ja teeb käeliigutuse kajuti suunas. Paat kõigub kergelt naise jalgade all, ta tunneb päikesesooja plasti ja lakitud puidu lõhna.

      “Kuku?” hüüab ta heleda häälega. “Kus sa oled?”

      Björni õlevärvi juuksed turritavad pisikeste kokkutuustitud rastapatsidena igas suunas. Helesinised silmad on lapsikud ja naerused.

      “Ma olen siin,” vastab ta pilku maha lüües.

      “Millest sa kogu aeg mõtled?”

      “Sellest, et me saame koos olla,” vastab mees ja paneb käed tema piha ümber. “Et me seksime keset loodust!”

      Björn riivab huultega ta juukseid.

      “Seda sa siis loodadki?” sosistab ta.

      “Jah,” vastab mees.

      Penelope naerab mehe otsekohesuse peale.

      “Enamik… vähemalt enamik naisi peab seda küll terake ülehinnatuks,” märgib ta. “Lamada palja maa peal sipelgate ja kivide ja…”

      “See on nagu alasti ujumas käia,” jääb mees kindlaks.

      “Eks ürita mind veenda,” lausub naine väljakutsuvalt.

      “Seda ma kavatsengi teha.”

      “Kuidas?” naerab Penelope. Samal hetkel hakkab tema riidest kotis helisema telefon.

      Björn tundub kangestuvat. Tema põskedelt kaob jume. Penelope heidab pilgu telefoni numbrinäidikule ja näeb, et kõne tuleb nooremalt õelt.

      “Viola,” selgitab ta Björnile ja vastab siis: “Holà, õeraas!”

      Kuuldub auto tuututamist, õde karjub midagi telefonist mööda.

      “Kuradi napakas,” pobiseb ta.

      “Mis toimub?”

      “Kogu lugu,” vastab õde. “Ma jätsin Sergei maha!”

      “Jälle!” tähendab Penelope.

      “Jah,” kostab Viola tasa.

      “Anna andeks,” ütleb Penelope. “Ma saan aru küll, et sa oled õnnetu.”

      “Väga hull ei olegi, aga… Ema rääkis, et te lähete kaatriga merele ja ma mõtlesin… ma hängiksin hea meelega koos teiega, kui tohib.”

      Tekib täielik vaikus.

      “Hängiksid koos meiega,” kordab Penelope, tajudes innu puudumist omaenda hääles. “Meil Björniga oleks vaja natuke aega omaette olla, aga…”

      2. Jälitaja

      Penelope seisab roolisillal, sinine õhuline sarong puusade ümber, seljas valge napp rinnahoidja, paremal rinnal rahu ja anarhia märk. Läbi tuuleklaasi virvleb tema peale suvine valgus. Ettevaatlikult sõidab ta ümber Kungshamni majaka ning manööverdab siis suure mootorpaadi kitsasse väinasuudmesse.

      Tema noorem õde Viola tõuseb ahtritekil laiutavast roosast lamamistoolist. Viimase tunni on ta istunud, Björni kauboikaabu peas, hiiglaslikud peegelklaasidega päikeseprillid ees, suitsetades unelevate liigutustega kanepipläru.

      Viola teeb viis lõtva katset varvastega põrandalt tikutoosi haarata, kuid loobub siis. Penelope naeratab tahtmatult. Viola siseneb klaasuksest salongi ja küsib, kas peaks roolimise üle võtma.

      “Muidu ma lähen alla ja segan ühe Margarita,” lausub ta, ise edasi trepist alla sammudes.

      Vööritekil lamab rannalinal Björn, Ovidiuse “Metamorfooside” taskuväljaanne padjaks pea all.

      Penelope märkab, et võre mehe jalgade juures on kinnituskohtadest roostes. Björn on saanud paadi kahekümnendaks sünnipäevaks oma isalt, kuid tal pole vahendeid selle korrashoidmiseks. Suur lõbusõidukaater on peale ühe reisi ainus kingitus, mille Björn on oma isalt saanud. Oma viiekümnenda sünnipäeva puhul kutsus too Björni ja Penelope ühte oma peenesse tipphotelli, Kenya idakaldal asetsevasse Kamaya Resorti. Penelope pidas hotellis vastu vaid paar päeva, siis aga sõitis Lõuna-Sudaani Kubbumi põgenikelaagrisse Dārfūri, kus asus Prantsuse abigrupp Action Contre la Faim.

      Skurusundi sillale lähenedes alandab Penelope sõidukiirust kaheksalt viiele sõlmele. Kõrgel ülal sagivast vilkast liiklusest ei kosta alla ühtki heli. Samal silmapilgul, kui kaater varjulisse vette jõuab, silmab Penelope silla betoonist vundamendi ääres musta kummipaati. See on sama tüüpi nagu kasutavad piirivalve rannakaitsjad, sportlik hübriidalus (RIB) klaasfiibrist sõukruvi ja ülivõimsate mootoritega.

      Penelope on juba silla alt läbi jõudmas, kui avastab, et keegi istub paadis. Mees kükitab hämaras, selg tema poole. Penelope ei taipa, miks tema pulss meest märgates kiireneb. Paadisolija kuklajoones ja mustas riietuses on midagi kahtlast, Penelope tunneb, et teda jälgitakse, ehkki mees istub seljaga.

      Tagasi päikese kätte jõudes vappub ta kogu kehast, käsivartel püsib veel tükk aega kananahk.

      Duvnäsist