Viini vennaskond. Ingar Johnsrud

Читать онлайн.
Название Viini vennaskond
Автор произведения Ingar Johnsrud
Жанр Зарубежные детективы
Серия
Издательство Зарубежные детективы
Год выпуска 2015
isbn 9789985338469



Скачать книгу

laiadel kannikatel. Üks oli siiani punane. Sellest kindlast ümarast ankrust kasvas välja naise kauneim kehaosa. Anatoomiliselt perfektne puusakaar, mis piha keskele kokku tõmbus ja andis naisele tšello kuju. Aastad ja rasedused olid temaga oma töö teinud, muutnud ta ümaramaks ja andnud mõned venitusarmid. Nagu lained teritatud ränikivil. Küps vili, mõtles Fredrik ja kissitas naise poole.

      „Mida sa vaatad?”

      Naine viskas oma sassis hobusesaba üle õla ja saatis Fredrikule kahtlustava pilgu. „Millele te mõtlete, härra Beier?”

      Alice pööras ümber ja Fredrik muigas. Naine hoidis käes pannilabidat. Ja ta polnud täiesti alasti. Alice oli kaela ja vöökoha ümber sidunud Fredriku ainsa põlle. See oli valge, ja keskmise suurusega rindade kohale oli trükitud kollane tank. Selle all hall tursapea. Kas see oli sümboolika? Kui nii, siis Fredrik seda ei mõistnud.

      Hiljem einestasid nad rahulolevas vaikuses. Söödud toidust jäid taldrikule saiapuru, rasv, munakollased viirud ja tomatimahlalombid. Fredrik võttis lonksu leiget kohvi ja lehitses ajalehte Dagens Næringsliv, ilma et oleks seda lugenud.

      Elutoa muusikakeskuses ketras Diana Kralli esitusloend eilsest õhtust. Töö, mis ta selle kokkupanemisel tegi, oli end ära tasunud.

      „Elu peaks koosnema sellistest laupäevadest,” ütles Alice.

      Ta kummardus, kirjutas telefonis sõnumit ja jätkas: „Lennuk läheb mõne tunni pärast. Ma peaks minema hakkama.”

      Alice tõstis pea ja saatis talle pilkava muige. Fredrik vaatas teda. Eksnaisel oli seljas punane topp, mis tema juuksevärviga kokku sobis. Ta sõidab nüüd koju Eriku juurde. Oma uue mehe juurde. Peenikesed naerukortsud jooksid roheliste silmadeni. Fredrik nägi naise ninajuurel tedretähne.

      „Kas ta ei aimagi, et sa siin oled?”

      „Et ma sinuga magan? Ma arvan, et ta ei suudaks seda ka oma kõige haigemates fantaasiates ette kujutada.”

      „Sul pole kedagi teist?”

      Alice pilgutas talle ripsmeid. „No kuule, Fredrik.” Naine vaikis hetke. „Mingid piirid peavad ikkagi olema.”

      Alice uuris teda hetkeks pilguga. „Kuidas sul läheb … selle …”

      „Bettinaga. Temaga on kõik korras.”

      „Kas te kohtute endiselt?”

      „Kohtume küll.”

      „Magate?”

      „Check.”

      „Siis on ju hea! Kas temast on asja?” Alice’i hääl oli pooltooni võrra kõrgem.

      „Nii ja naa.”

      „Millega ta tegeleb? Kas ta teeb mingit politseitööd?”

      Fredrik naeratas talle. Ta teadis, et naine teadis. „Ta töötab politseiülema kontoris.”

      „Muidugi! Nii see oligi.”

      Fredrik lükkas puidust tooli tahapoole. Tõusis püsti ja haaras taldrikud. Tahtis millestki muust rääkida.

      „Kas sa teadsid muuseas, et selle koha nimi on Heineckegården? See on saanud nime arhitekti järgi, kes selle ehitas. Georges Heinecke.”

      Alice vaatas talle imestunult otsa. „Millal sind arhitektuur huvitama hakkas?”

      „Mulle on alati ilusad asjad meeldinud,” vastas Fredrik ja noogutas naise ülakeha suunas. Alice ei teinud seda märkamagi.

      „Psühholoog teadis rääkida.”

      Alice’i otsmikule ilmus murekorts, mis Fredrikule üldse ei meeldinud: miks ta polnud midagi öelnud? Kurat küll. Ta ütles ju nüüd.

      „See pole midagi tõsist. Mul on jälle mõned hood olnud. Tüüp arvas, et see on ärevus.”

      Fredrik naeratas lollakalt. „Ta arvab, et see on „stressist põhjustatud”. Mul kästi vähem töötada. See sobib ju puhkusega ideaalselt kokku. Mul oleks hea meel lapsi näha.”

      Alice saatis talle mõistva pilgu, mida ta kasutas mehe relvituks tegemisel. Ma tunnen sind, tähendas see. Ma tunnen sind paremini kui enamik inimesi. Kõikidest paremini. Ma tean, mis sinus elab.

      „Kas ta on hea psühholoog?”

      „Pole aimugi. Ma olin seal lihtsalt templit saamas.”

      Alice raputas murelikult pead.

      „Üks ülemustest esitas minu kohta teate. Mul oli templit vaja, et tagasi välitööle pääseda.”

      Alice tõmbas oma kalli läbipaistva vihmakeebi selga. Fredrik saatis ta esikusse.

      „Sa ju mõistad, miks ma matusele ei tule? See oleks minu ja laste jaoks liiga pikk reis. Jacob ja Sofia peaaegu ei tundnudki teda.”

      „Ega ma arvanudki. Küll ma ema ise maetud saan.”

      Alice puudutas käega tema põske. „Kas Bettina tuleb?”

      Fredrik noogutas.

      „Siis on hästi. Võibolla ta polegi nii hull.”

      Alice naeratas võltsilt ja nad kallistasid kiiresti. „Hoia ennast, Fredrik. Lapsed rõõmustavad. Nad igatsevad oma isa, tead küll. Vaata, et neil tore oleks.”

      „Saab tehtud,” vastas Fredrik ja laksas naisele vastu tagumikku.

      Ta oli just Carlsbergi kasti avanud, kui telefon helises. Ta lasi automaatvastajal töö ära teha. Tühjendas mõõdukas tempos õlle, enne kui teise tuppa lonkis ja öökapilt mobiili haaras.

      See oli Synne Jørgensen. Tema ülemus, üks Oslo politsei vägivalla- ja seksuaalkuritegude osakonna juhatajatest. „Fredrik. Helista mulle. Meil on massimõrv. Solro koguduses. Ma saadan sulle auto järele.”

      6

      Rasked vihmapiisad pladisesid vastu esiklaasi. Kojamehed peksid galeeripiitsadena ja ajasid vett minema. Fredrik silmas hetkeks Maridaleni põlde, enne kui nad edasi kihutasid. Maridaleni järve põhjakaldal Margareta kiriku varemete juures lülitas noor politseinik vilkurid välja ja alandas kiirust. Jaanipäevast oli möödas ainult kaks nädalat, aga õues valitses juba pimedus. Isegi halliseguste juustega jalgratturid olid täna õhtul koju jäänud.

      Nad keerasid peateelt maha. Künkal lõppesid heinamaad ja algas tihe kuusik. Läbi metsa lookles kruusatee. Mõne hetke pärast värvisid vilkuvad tuled puud sinise-punase kirjuks. Nad peatusid pika politsei- ja kiirabiautode rivi lõpus. „Tänu küüdi eest,” ütles Fredrik ja haaras tagaistmelt vihmamantli. Õhk oli külm ja vihm summutas märja maapinna ja sambla lõhna.

      Lühikest kasvu, heledate geelist jäikade juustega naine viipas Fredriku tiheda kuuse alla. See oli politseinõunik Synne Jørgensen.

      „Kena õhtut,” ütles Synne sisse hingates. Välgumihkel lahvatas, naine sättis end selle kohale ja tõmbas sügava mahvi. Sigaret süttis. Väikese lameda nina ja meikimata silmadega ümarasse näkku kerkis hetkeks sügav rahulolu. Naine otsis kobamisi jopitaskut, kuhu suitsupakk panna.

      „Jah, on see siis nii kena õhtu?” küsis Fredrik.

      Synne kirtsutas nina.

      „Siin on päris verine värk, Fredrik. Meil on viis surnukeha. Tulistatud lähedalt, mitme lasuga, üks on hukatud pidžaamas oma magamistoas. Ei ühtki haavatut ega ellujäänut.” Naine leidis tasku üles.

      „Kas Annette Wetre on …” alustas Fredrik.

      Synne katkestas teda. „Ei. Kõik on mehed. Me pole veel isikuid tuvastanud.”

      Fredrik vaatas talle küsivalt otsa. „Ja sa oled kindel, et see siin on Solro? Kus on ülejäänud koguduseliikmed?”

      Synne surus keele vastu armi, mis alahuulel olnud needist maha oli jäänud. „Peamaja sissepääsu kohal seisab suurte tähtedega „Solro”, seega ma olen üpris kindel, et see on õige koht. Aga siin pole ühtki elavat hinge. Kogudus on kui õhku haihtunud.”

      Kolme tõmbega oli ta sisse hinganud