Viini vennaskond. Ingar Johnsrud

vastas Fredrik ja vaatas talle otsa. „Ei.”

      3

      Jernbanetorgeti kohal rippus hall juunitaevas. Autoaknast paistsid vihmavarjude ja tuulejakkidega ringi sagivad Oslo elanikud. Fredrik tõmbas päikesesirmi alla, vaatas peeglisse ja libistas käega läbi lühikeste juuste. Võttis seejärel taskust välja oma uued prillid. Raamid olid metallist. Klaasid suured, peaaegu nelinurksed. Ta meenutas endale Ida-Saksa politseiagenti. See meeldis talle. Komissar tõmbas huuled pingule, silus sõrmega vuntse ja vaatas oma paarimehe poole.

      „Kari Lise Wetre,” kordas üleminspektor Andreas Figueras, seekord pisut valjemini, trummeldades samal ajal pöialdega vastu rooli. „Kas me mitte ei turvanud teda mingil ajal?”

      Fredrik toetas pea vastu kaelatoe puukuule. „Nii kaugele see asi ei läinud.”

      Kui nad Kongensi tänavale pöörasid, laksutas partner keelega, näitamaks, et tal hakkas koitma. Nad sõitsid elutu keskuse poole, mis koosnes kontoritest ja administratiivhoonetest, kuhu sattusid vaid eksinud turistid, teisejärgulised kontoritöötajad ning kodutud. Seda troostitut linnaosa kutsuti Kvadratureniks.

      „Milles asi oligi?” küsis Andreas. „Mingid homovärgid?”

      „Tjah. Ta oli tunnistajaks, kui üks geipaar Colosseumi kino ees peksa sai. Mõni päev enne kohut helistas keegi mees ja ähvardas ta suguelundid lõhki lõigata, kui ta tunnistama läheb. Ähvardati ka teisi, aga kuna Wetre on nii kõrgel kohal, hakkasid häirekellad lööma.”

      „Jah, loomulikult koheldi teda eriliselt. Kuradi poliitikud,” lõrises Andreas, tõmbas prillid oma hõbehallidest lokkidest välja ja pani need ninale. Andreas oli Fredrikust mõni aasta vanem, aga sellegipoolest oli too tema ülemus. „Kas neil kahel juhtumil on midagi ühist?” jätkas Andreas, kui Fredrik ei võtnud vastu kutset riigivalitsejate kohta sappi pritsida.

      „Ei, miski ei viita sellele.”

      „Aga nüüd oma tema tütar kadunud?”

      „Tütar ja lapselaps. Nad kuuluvad vist mingisse imelikku kogudusse.”

      „Tähendab, uus mõttetu juhtum,” oigas Andreas ja lükkas oma jõulise lõua veel ühe nõksu ettepoole. Neil vähestel hetkedel, mil ta ärritunud polnud, oli Andreas oma sügavate silmade, helepruuni naha ja kandilise näoga arvatavasti linna kõige kenam politseinik.

      Fredrik sulges silmad ja mõtles naisele, kellega nad peatselt kohtuvad. Too oli maitsekas, peaaegu ebanorralik. Meedias oli kirjeldatud tema valimist Kristliku Rahvapartei aseesimeheks kui avatud lahingut parteijuhi koha pärast. Ta oli üks väheseid poliitikuid, kes valdas ekraanil esinedes kunsti, kuidas mõjuda ausalt, olemata samas silmakirjalik.

      Nad parkisid Oslo Sõjandusühingu elegantse hoone ette, mis asus Akershusi kindlusega sein seina vastas. Fredrik kohendas oma velvetpintsakut ja toppis valge T-särgi teksadesse. Ta heitis paarimehele pilgu. Andrea kolm kollakasvalget triiksärki, kolm paari halle pükse ja kaks hästi istuvat pintsakut. Need riided sobisid talle ja Fredrik nägi ta seljas harva midagi muud.

      „See on sõjaveteranide tseremoonia,” selgitas Fredrik, kui nad möödusid sissepääsu ehtivast kahest tömbist kahurist. Sees lõhnas sidrunite ja krevettide järele. Suures peosaalis istus sadakond tahumatute näojoontega meest ja mõni naine. Natsikütid, islamistikütid ja rahuvalvajatest sõdurid. Kaitseväe juhataja ja mõned kuulsamad veteranid olid saanud aukoha kuningapaari portreede all. Kari Lise Wetre istus saali teises otsas, mille lae alla oli kuldselt maalitud kuninglik deviis „Kõik Norra eest”. Ta vestles tuliselt oma kahe lauakaaslasega. Üks neist oli punetav ja punapäine viiekümnendates mees, kelle vuntsid meenutasid karvast vakla. Teine oli hädine vanamees. Ta pidi olema kunagi ammu rängalt viga saanud. Armid meenutasid põletushaavu. Koljut kattev nahk oli suures osas pingul ja luitunud nagu ligunenud papp, mis taas ära on kuivanud. Kriitvalged käed puhkasid musta jalutuskepi ümaral käepidemel.

      Fredrik tegi endale laudade vahel teed ja kohtas Wetre pilku. „Mina olen komissar Beier. Me rääkisime telefonis …”

      Poliitik naeratas lühidalt.

      „Mu härrad, siinkohal pean ma kahjuks lõpetama. Beier, see on Stein Brønner, sõjaajaloolane,” lausus naine ja naeratas vaglavuntsile. „Ja tema on Kolbein Ihme Monsen. Härra Monsen on üks meie kangelasi Teisest maailmasõjast.”

      Veteran vaatas Fredrikule oma tumedate selgete silmadega otsa. „Beier …” pomises ta. Nad surusid kätt. Seepeale tõmbas vanamees rinnataskust välja mingi graveeringutega luust asjakese. Sellele oli ilutähtedega kirjutatud „KIM”. Kokkuvolditav kamm. Väriseva käega silus ta kuklas kasvavad juuksetutid paika.

      Andreas ootas neid kõrvalsalongis. Seintel rippusid käsitsi joonistatud kaardid ja tõsiste nägudega ohvitseride portreed.

      Poliitik hüppas viisakusavaldustest üle. „Ma olen pettunud, et teil nii kaua aega läks. Ma võtsin politseiga juba üle kuu aja tagasi ühendust.”

      Kommentaar pani Andrease silmad rahutuks tegevalt välkuma. „Su tütar on ju täiskasvanud naine,” alustas ta. „Senikaua, kuni me kindlalt ei tea, et juhtunud on midagi kriminaalset, võib asi olla selles, et ta ei soovi suhelda …” Andreas vaatas naist üle prillide. „Oma vanematega?”

      Wetre hingas sisse. Fredrik jõudis naisest ette. „Mu kolleeg tahab lihtsalt öelda, et me oleme pidanud otsima võimalusi vaikimiskohustusest ja muust taolisest mööda pääseda.” Ta jätkas kiiresti. „Nii meie kui ka lastekaitse tunneme muret teie lapselapse olukorra pärast. Ta nimi on William?”

      „William David Wetre Andersen,” kinnitas naine. „Ta saab peagi nelja-aastaseks.”

      „Õige küll. Jah, lastekaitsel on ka varem olnud probleeme kogudusega, kuhu su tütar kuulub. Seepärast oleme algatanud uurimise, lähtudes asjaloost, et tegemist võib olla kadumisjuhtumiga.”

      „Kena,” vastas Wetre ja saatis Andreasele läbitungiva pilgu.

      Nad võtsid istet.

      4

      Kui Fredrik oleks pidanud pakkuma, siis oleks ta öelnud nelikümmend viis, aga ta teadis, et naine on vanem. Üle viiekümne. Tema vanust kasutati tema vastu, kui ta kõigest partei aseesimeheks valiti. Tumedad juuksed olid seatud kuklasse ja tal oli seljas kitsas hall kostüüm. Kaela ümber kandis naine väikest hõberisti.

      „Ma pole juba pool aastat Annettet näinud ega temaga rääkinud,” alustas Wetre.

      Hääletoon oli madalam kui seistes. Wetre tahtis ilmselt näidata, et oskab oma tundeid valitseda. See polnud just ebatavaline tunnus nende juures, kes olid lugupidamisega harjunud. Nad põlgasid nõrkust. Eriti enda oma.

      „Vanemad on ju tavaliselt meeleheitel, sest nende lapsed mässavad. Joovad end purju, katsetavad narkootikume, seksivad ja mida kõike veel. Meil pole kunagi niimoodi olnud. Mu tütar on minu peale pahane, sest ma olen tema meelest liiga liberaalne. Ja mina tema peale, sest ta on minu lapselapsega kadunud. Ja kuna ta on üks konservatiivne toriseja.” Wetre naeratas tuhmilt. „Sest Annette …”

      Tool krigises, kui naine seljatoele naaldus ja pilgu lakke kinnitas, justkui oleksid sõnad, mida ta taga otsis, kusagil seal laekaunistuste keskel. „Annette elab vaid Jumalale.”

      Wetre juuksed olid läikivad ja hoolitsetud. Iga juuksekarv taltsutatud, läbi tuka jooksev kindel käsi peatas väiksemagi ülestõusuhakatuse. See oli alanud teismelisena. Annette ei tahtnud enam kirikusse kuuluda, sest ta ei sallinud naispreestreid. Ega geipreestreid. Või muudatusi liturgias. Tema arust pilkas kirik oma jumalat.

      Wetre naeris lühidalt ja raputas pead. Jooned silmade ümber olid võibolla veidi tugevamad, kui läbi kaamera näha oli, aga Fredrik taipas, kui hämmastavalt sarnane oli poliitik oma teleekraanilt paistvale alter ego’le. Naise diskreetne meik oli perfektne ja punaseks värvitud huuled andsid märku usaldusväärsusest ja soojusest. Fredrik avastas, et midagi oli seal veel. Värvitoon oli täpselt nii sügav, et see muutus sensuaalseks. Nii elegantseks. See, mis esmapilgul huulepulgana tundus, oli tegelikult üleskutse mõistusele,