Novellid II. Anton Hansen Tammsaare

naeris oma südames. Ta oli ju ise sellestsamast mõisast, mille parunist perenaine jutustas.

      “Ega teil ostetud koht ole?” küsis William.

      “Aah, ostetud! Ussimägi ostetud koht! Kust noorherra selle pääle tulevad? Vaata iga päev, et hambaid varna ei viska, millega sa siis seda kohta, kuulust Ussimäge, ostad. Kuusiksaare eit on mulle mitu korda ütelnud, et meie olla kui kärbsed sõnniku hunniku pääl, ja see on selge tõsi. Mis siin on? Kevadel on ta just paras mäeküngas, kuhu ussid vee seest endid päikese paistele võivad välja ajada ja soojendada. Aga ega siis armuline paruniherra ei usu seda, kui me oma häda talle kaebame, tahtis mineval aastal rentigi kõrgendada. Jaan sõitis uue vankriga mõisa, herra juhtunud nägema, kohe küsima, kust uue vankri oled saanud? Tähendab, koht toob hästi kasu. See aga ei olnudki meie oma vanker, oli koguni Mäossaare peremehe oma. Ehk mis paruniherral sest viga on, kuidas meie siin elame; kui meie siin ka nälga peaksime surema, see on ju herral ometi üks ta puhas: üks talutaat ees ehk taga. Meie peame aga ise selle eest muret kandma, et hästi oskame “kintsu kaapida”, ehk siis ikka ennemini kuidagimoodi paremuse lootust ole.”

      Perenaine mõtles natuke aega.

      “Ega noorherra ei karda üksipäini kambri jäädes?” küsis ta.

      “Ei karda,” vastas William.

      Selle pääle astus perenaine kambrist välja.

      Kui perenaine oli kambrist välja astunud, hakkas William nagu julgemalt ja uudishimulisemalt ringi vaatama.

      Tõesti, õigust ütelda, maja oli seestpoolt seda nägu nagu kaks-kolmkümmend aastat tagasi enamasti kõik talukambrid Eestimaal olid; nüüd aga näeb sarnaseid hooneid harvasti kusagil pimedas “kõrbenurgas”. Kambril savipõrand, ümmargustest palkidest lagi ja seinad, millede vahed lubjast valgendatud saviga on täis visatud, pahemat kätt ukse kõrval on soemüür, mille kõrval nöör on, kuhu pääle perenaine väikese lapse särgi ehk mehe kaelarätiku laupäeva õhtul kuivama paneb. Soojamüüri pääle on simps tehtud, kus mitmesuguseid väikseid asju hunnikusse on aetud: päähari poolkulunud harjastega, seebitükk, poolikud hobuserauad, roostetanud naelad, paar pussnuga ja palju muud, mille kõikide vahel prussakad jooksta vilavad. Seinade pääl on mitmes kohas nagid ülesse pandud, kuhu riideid võib riputada. Veel on seina ääres paar algupäralises karvas, “suitsupoleeris” sängi, kust seest õled tuimalt välja vahivad: neil on siin juba ammugi kõik tuttav ja nad ihaldavad vist ammugi siit lahkuda. Kaks, kolm harkis jalgega järgi seisavad tõsiselt, iseenese väärtust ära tundes, kesk põrandat; nendest natukene eemal seina ääres seisis üks hunditõlli lehtedest põhjaga tool, mis aga suutumaks lagunenud ja ripakil oli. William vaatas ka nüüd seda, mis pääl tema ise istub. Oma imestuseks nägi ta oma all uut tooli, valgetest hunditõlli lehtedest põhjaga.

      Korraga ärkasid tema sees nagu kahetsevad mõtted: ka see näruse põhjaga tool oli ükskord uus olnud, ka teda oli ükskord üksnes võõrastele antud, aga nüüd on tema aeg mööda, tema õnneajale on kell löönud; nõndasama saab ka see uus tool kõrvale jäetud ja seisab kord norus pääga kusagil seina ääres, ja tema aukoha võtab mõni teine, nüüd alles alustamata tool ära. Söögilaud oli kahest paksust kuuselauast – õigemini lõhust – kokku pandud, mis aga nagu vihavaenus teineteisest eemale pugesid, selle pääle vaatamata, et nad altpoolt küljest kahe põõnaga ja keskpaigast mitme salapulgaga üksteise külge olid kinnitatud. Toiduriistadele olid kärbsed oma jäljed külge jätnud, mis nagu mesilase pere siin ümber sumisesid; siiski maitses toit noorherrale väga hää. Kui ta oma isu otsas oli, lõikas ta ka koerale hää kamaka leiba, mida see ahnelt õgima hakkas. Natukese aja pärast läks ta välja.

      Perenaine istus jällegi väljas muru pääl ja õmbles särki. William andis temale toidu eest ühe rubla, mida ta esiteks sugugi vastu ei tahtnud võtta, pärast aga ometi päris rõõmuga peos hoidis.

      Korraga hüüdis üks: “Uuh!”

      William tõstis silmad sinnapoole, kust hääl kostis; kõrge nõgeste ja odra vahelt, mis siin toa juures kaunis lopsakas näis olema, paistis valge sasis pää välja, mis ennast, nagu näha, varjata püüdis. Perenaine vaatas naeratades sinnapoole. Natukese aja pärast kerkis pää kõrgemale ja kaks suurt halli pärani lahti aetud silma vahtisid uudishimulikult otsaesise pääl olevate juuksesalkade alt välja Williami pääle.

      “Kusti, tule siia!” hüüdis perenaine, kui William oli käskinud poissi oma juurde kutsuda.

      Poiss tuli häbelikult, kahte, kolme odrapääd peos hoides ja nende pääle vahtides, ligemale. Tema riideks oli ainult pikk määrdinud särk.

      “Ah sa kuri vaenlane, kuhu sa oma püksid oled pannud, palja särgiga tuleb noorherra juurde? Kas sul häbi ei ole ka? Kus püksid on?” rääkis Maidi – nõnda on Ussimäe perenaise nimi – pool naerdes.

      “Ma viskasin püksid aia otsa, mis tühje palavaga kanda,” ütles poiss nagu täiemeheliselt, ise aga oma tarkuse pärast punastades.

      William kuulas tähelpandlikult poisi sõnu, mida see nii tõsiselt ütles. Kusti silmnägu, kael, käed ja jalad, mis millegagi päikese eest varjatud ei olnud, olid tõmmuks põlenud. Jalgade ja käte pääl oli nahk hirmsasti ära lõhkenud, mis küll kevadise vilu tuule süü oli ehk, nagu Maidi oma kalli Kustile ütles:

      “Jookse sa, jookse palja jalu muda ja pori sees välja mööda, küll kured külvavad naerid sulle jalgade pääle.”

      Paari päeva pärast tundis “kallis Kusti” tõesti, et õhtul magama minnes jalad kipitsesid. Kusti kaebas virisedes oma häda emale ja tegi sääljuures nii vingus näo ja mokad. Ema vastas aga:

      “Paras, paras! Eks ma keelanud sind jooksmast, aga kas poiss kuulab.” Siiski võttis ta tüki searasva ja võidis õhtul poisi jalad üle. Kusti käis hommikul oma rasvaga võitud jalgadega nii hää meelega ja talle ei tulnud meeldegi, et ta jalad eila õhtu olid kipitanud.

      Ehk küll Kusti nägu päikesest tõmmuks oli kõrvetatud, siiski meeldis ta Williamile. Kõige enam tähelpanemist noorherra südames äratasid poisi suured silmad ja lai kõrge otsaesine.

      “Kas tõesti niisugusel suurte silmadega poisil mitte midagi kõrgemaid loomuandeid ei ole, nagu minu võõrasisa kinnitab? Seda ei taha ma mitte uskuda, enne kui ma oma silmadega olen näinud,” mõtles William iseeneses.

      “Kui vana sa oled?” küsis ta selle järele Kusti käest.

      “Seitsme aastane, kaheksama pääl,” vastas poiss ja viskas silmapilguks oma suured tungivad silmad Williami pääle; pärast laskis ta aga nad jällegi oma sõrmede pääle vajuda, mis odrapäid nokitsesid.

      “Kas sa lugeda oskad?” küsis noorherra. Poisil oli häbi, et ta mõned tähed tundis, ja ei vastanud mitte kohe. Ema ruttas temale abiks.

      “Talvel voki taga istudes ma ikka õpetasin teda, tähed sai juba tundma, aga kokku ei oska suurt veel ühtigi veerida. Aga “Isa meie palve” õpetasin ma temale juba ammugi selgeks ja ka ühe söögipalve.”

      Ema sõnu kuuldes langes Kusti pää arglikult allapoole ja häbipuna värvis tema päivitanud paled veel punasemaks.

      “Ära häbene ühtigi, ega see häbiasi ole “Isa meie palvet” mõista. Kas sa oskad mulle selle palve pääst ära lugeda?” kõneles William lahkelt “kallile” Kustile.

      Kusti pää langes veel madalamale ja paled läksid punaseks nagu keedetud vähk.

      “Noh, mis sa ootad, pane käed risti ja hakka lugema, kui noorherra käsib,” sundis ema.

      Poiss ei hakanud aga veelgi pääle.

      “Loe aga pääle, mis sa kardad, ega ma sulle kurja ei tee. Kui sa ilusasti palve ära loed, siis nõutan ma sulle aabitsa, kust sa lugema võid õppida,” seletas William poisile.

      Poiss nokkis kärsitumalt odrapäid oma peos, aga ei hakanud mitte lugema.

      “Oh sa sõge, mis sa ennast sundida lased. Viska odrapääd maha ja hakka lugema,” käskis ema omalt poolt.

      Poiss aga ei visanud mitte odrapäid maha,