Sai mis tahtis. Louise O'Neill

„Vaadake, kes seal on.”

      Pargi ühes nurgas on purskkaevu taha varjunud Sean Casey ja Jack Dineen. Nad on särgid seljast heitnud, paljastanud oma musklilised ülakehad, ja loobivad teineteisele ragbipalli.

      „Sean on jumalik,” ohkab Ali.

      „Seanil on päikesekreemi vaja,” ütlen mina.

      Sean vaatab meie poole, näeb mind ja tema nägu tõmbub veelgi punasemaks.

      „Tere, Emma!” ta viipab mulle ja ma liigutan vastuseks kergelt oma ühe käe sõrmi.

      „Sa ei tohiks Seani julgustada,” ütles Maggie mulle möödunud nädalal Skype’is. „Sa tead küll, kui armunud Ali temasse on.”

      „Ma ei julgusta teda,” vastasin ma ärritunult, „aga mis ma siis tegema pean? Teda ignoreerima? Ma ei taha teda solvata.”

      (Ma ei taha, et ta mind ülbeks mõrraks peaks.)

      „Ma regan meid Facebookis sisse,” ütleb Ali, kui me endale tühja pingi leiame. Istun pingiotsale ja Jamie litsub end kohe minu kõrvale, katsume mõlemad päikese eest meie selja taga kasvava pisikese tamme varju pugeda. Ali võtab kampsuni seljast ja laotab selle murule, Maggie laenab minu kampsunit ja teeb sedasama. Ta ulatab mulle lõhnavaba ja E-aineteta, õiglase kaubanduse märgisega päikesekreemipudeli, mida Hannah kasutab, ning ma pigistan sealt sortsu endale pihku ja hakkan kreemi jalgadele laiali hõõruma. Tõstan pilgu, et kontrollida, kas Jack Dineen seda näeb, aga ta maadleb parajasti Seaniga, püüab palli tema käest ära rebida.

      „No kuule, Emma, see peaks nüüd küll juba ammu imendunud olema.”

      „Misasja?”

      Jamie pigistab oma jalgadele ka sortsu kreemi ja hakkab seda naha sisse hõõruma. „Oo, jaa, oo, jaa,” nurrub ta. „See on nii mõnus.”

      „Ole vait,” ütlen ma. Sulgen silmad ja mind ümbritsevast maailmast jäävad alles vaid helid. Kuulen, kuidas autod mööda sõidavad, signaali lasevad. „Mis sa arvad, kas ma meeldin talle?” küsib Ali Maggie käest. „Oled sa Eli käest midagi kuulnud? Kas Sean on talle minu kohta midagi rääkinud?” Maggie vastab midagi rahustaval toonil ja jääb iga kord poole sõna pealt vait, kui tema telefon piiksatab; üks kärbes piniseb mu kõrva ääres, aga ma olen liiga laisk, et teda surnuks lüüa; üks ema hüüab: „Fionn, tule kohe siia, me peame koju minema.” Kuulen vaid poole kõrvaga, kuidas Ali jutustab lugu ühest USA tüdrukust, kelle veebikaamerasse häkiti sisse, kui ta parajasti masturbeeris, ja kes end selle peale ära tappa otsustas.

      „Uhh,” ütlen ma põlgusega. „See on nii jälk.”

      „Hannah’ sõnul on masturbeermine täiesti normaalne asi, nii meeste kui ka naiste puhul,” ütleb Maggie ja jääb taas oma telefoni ekraani vahtima.

      „Aa, ja sina teed seda siis ka, eks?” Pilgutan talle silma. „Kui ma sulle eile õhtul helistasin ja sa ütlesid, et sa oled „duši all”, siis sa tegelikult hoopis hõõrusid ennast, on nii, jah?”

      „Ei!” Maggie läheb näost punaseks. „Loomulikult mitte.”

      „Hmm-mmm.”

      „Mina ei tee seda,” ütleb Maggie. „Ei tee. Hallo, mul on ju Eli!”

      „Vahet pole, ma räägin edasi,” ütleb Ali. Ta vihkab, kui me tema jutule niimoodi vahele lõikame. „Häkker saatis selle video tüdrukule näha ja ütles talle, et kui ta, no ma ei tea, ei võta tal suhu või midagi, siis ta riputab selle Twitterisse üles ja saadab lingi kogu koolile näha. Ja siis tüdruk tappiski ennast ära.”

      „Kuidas ta seda tegi?” küsib Jamie ja kummardub ettepoole, nii et kõht reisi puudutab, aga Ali kehitab ainult õlgu.

      „Kahju, et see polnud Sarah Swallows.” Püüan oma ülestõstetud käsi selja taha painutada. „Selline ettepanek ainult rõõmustaks teda, ilge lits, nagu ta on.”

      „Kes on ilge lits?” küsib poisihääl. See on Eli, tema selja taga seisavad Conor ja Fitzy.

      „Tere, Eli.” Lükkan päikeseprillid juustesse ja naeratan talle. „Kuidas läheb?”

      „Hästi …” alustab ta, aga Maggie hakkab kohe kiljuma, nagu nad poleks teineteist juba mitu aastat näinud, hüppab talle sülle ja põimib jalad ümber tema keha. Elil õnnestub koos Maggiega maha istuda ja ta pomiseb talle nüüd läbi suudluste „tere”. Lause, mida ta mulle ütlema hakkas, jääbki lõpetamata. Loomulikult istub Conor minu kõrvale.

      „Tere, Emmie,” ütleb ta. Kortsutan kulmu. „See tähendab, Emma.”

      „Tere.” Tasandan oma häält, et keegi teine mind ei kuuleks. „Kuidas su emal läheb?”

      „Pole viga. Ta on väga väsinud, aga see on vist loomulik. Igatahes aitäh.”

      „Mille eest?”

      „Et sa huvi tunned.” Ta vaatab mulle pingsalt otsa, tema vasak õlg riivab kergelt minu oma.

      „Kuulge, võtke tuba,” ütleb Fitzy Maggiele ja Elile ning istub siis Jamie kõrvale maha. Maggie on lõputult rääkinud, kui hea suudleja Eli on.

      „Vabandust.” Maggie tõmbab oma pea Eli näost eemale, aga ainult pisut, ainult paari sentimeetri jagu. Ta sasib sõrmedega poisi lühikeseks pügatud afrolokke. „Ma ei suuda käsi temast eemal hoida.”

      Minu telefon piiksatab. Ali on meid uuesti sisse reganud, seekord koos poistega. Pööritan silmi, sirutan jalad välja, kuulan vaid poole kõrvaga nende juttu ja tunnen, kuidas kuumus minu konte sulatab.

      „Meeletu palavus, kas pole …”

      „Päikesekreem … viiekümnese faktoriga … õiglane kaubandus …”

      „Õiglane misasi?”

      Naerupahvakud. Üks päikeselaik on puuvõrast läbi tunginud, pilved taevas muudavad pidevalt kuju. Pinisev kärbes on tagasi, maandub mu jalale, kõditab mu nahka.

      „ … ja ma ei ole kuskilt seda õiget sinist leidnud. Ma tahan, et see näeks välja täpselt nagu …”

      „ … jah, mulle hullult meeldis see teos, ehkki Shanahani arvates ei tähenda Turneri preemia tänapäeval enam midagi.”

      „Shanahan on lihtsalt loll.”

      Fitzyst ja Maggiest said kohe suured sõbrad, kui Fitzyle anti eriluba St Brigidisse tulla, et ta saaks oma lõputunnistusele kunstiõpetuse eksami hinde. „Maggie on lahe,” ütles ta mulle oma viimasel sünnipäevapeol. „Ta pole ainult ilus, vaid ka tark ja vaimukas. Olgem ausad, Ballinatoomis pole just palju tüdrukuid, kelle kohta saaks niimoodi öelda.” Ma ei leidnud kohe vastust ja see rõõmustas teda silmanähtavalt. „Maggie on parim,” ütlesin ma viimaks. „Ehkki ma olen üllatunud, et sina teda ilusaks pead. Ma ei teadnud, et sulle meeldivad …” Ta tardus, hirm halvas tema näo, ja ma tundsin magusat kahjurõõmu. „Vahet pole.” Naeratasin ja võtsin veel ühe tüki sünnipäevatorti. „Ega sa ei pahanda, kui ma veel ühe tüki võtan?” Lasin pilgul mööda pooltühja tuba rännata. „Nagunii jääb seda vist kõvasti üle.”

      Kostab pidurikriginat, kummid vilisevad asfaldil. Õhku paiskub pahvakas heavy metal’it, millest karjub üle tüdrukuhääl: „Ma hoiatan sind, kui sa ei …” Uksepauk, signaal. „Käi persse, loll lehm,” karjub poisihääl, kui auto minema kihutab.

      „Dylan ja Julie?” küsib Ali ega vaevu isegi istuli tõusma, et selles ise veenduda.

      „Just nii.”

      „Jumal hoidku,” ohkab Maggie ja sirutab ennast, et Elit kaelale suudelda. „Nii hea, et meie sellised ei ole nagu nemad, eks ole, kallike?”

      „Tibukene, musirullikene.” Fitzy jäljendab perfektselt Maggie häält, kui järsku ragbipall temast mööda vihiseb, nii lähedalt, et see peaaegu riivab nägu. Ta viskub Conorile sülle, müksab selle käigus Jamiet ja saab noomida: „Kuule, vaata ikka ette.” Ta vabandab, lükkab tuka näo pealt ära, tõuseb püsti, klopib