Irdabielu. Erik Tohvri

niites küllalt madalal, päris maadligi hoida, kogunes ka peenem rohi niidukaarele. Niidetud ala jäi küll inetult triibuline, aga andis tunnistust, et keegi on siin püüdnud korda luua.

      „Midagi sul ikka õnnestus ära teha …“ nentis Ester, seekord peaaegu tunnustavalt. „Tule, niida parem auto juures üks platsike paljaks, ma panen riide maha ja hakkame sööma! Pool päeva juba sõidetud, kõhud on tühjad.“

      Nii tehtigi – pärast einestamist jagunes kogu seltskond kolmeks – Ester pani toidunõud kokku ja leidis endale jõe ääres künkajalamil mõnusa koha, kus ennast tekil välja sirutada, Andres sukeldus hoonetesse, et neid põhjalikumalt uurida, ja tüdrukud avastasid piki jõeäärt kulgeva teeraja ning otsustasid minna ümbrust uurima.

      Ilm oli kevadine, päikeseline ja parajalt soe. Ester sirutas end tekil välja, kohendas peaalust ja kääris seeliku kõrgemale. Tema ei olnud päikesekummardaja, ammugi mitte rannafanaatik, et juba kevadel end päikeses pruuniks praadida, aga mõõdukalt päikesesooja nautida meeldis tallegi. Naine murdis näo varjamiseks mingi kaharama taimelehe, sulges silmad ja tundis end mõnusalt, lastes mõtetel rändama minna.