Suur koda. Nicole Krauss

või kujutlusvõimerikkamalt kasutanud või ehk võib öelda, et ta tundis survet igal pool käia, inimestega kohtuda, kogemusi saada, ja see on mind alati kadedaks teinud, kui ma sellega mõne inimese puhul kokku olen puutunud. Ta oli viimased neli aastat reisinud, elanud erinevates linnades, teel kohatud inimeste korterite põrandatel või mõnikord tema enda korterites, kui tal õnnestus veenda oma ema või hoopis vanaema talle raha saatma, kuid nüüd läks ta viimaks koju, et asuda oma kohale sõprade kõrval, kellega ta oli koos suureks kasvanud ning kes võitlesid Tšiilis maa vabastamise, revolutsiooni või vähemalt sotsialismi eest.

      Baklažaan oli valmis ja samal ajal, kui Daniel lauda kattis, soovitas ta mul mööblile pilk peale heita. Korter oli väike, kuid seal oli suur aken, mis avanes lõuna poole ja kust kogu see valgus sisse tulvas. Selle juures oli kõige rabavam sealne segadus – kogu põrand pabereid täis, kohviplekilised vahttopsid, märkmikud, kilekotid, odavad kummikingad, üksteisest lahutatud plaadid ja ümbrised. Iga teine inimene oleks tundnud vajadust öelda „Vabandust segaduse pärast” või visata nalja toast läbi tormanud metsloomade teemal, kuid Daniel ei maininud seda. Ainsad enam-vähem lagedad pinnad olid seinad, mis olid paljad, kui välja arvata mõne linna kaardid, mida ta oli külastanud – Jeruusalemm, Berliin, London, Barcelona – ning mõnele puiesteele, nurgale ja väljakule oli ta kritseldanud märkusi, millest ma kohe aru ei saanud, sest need olid hispaania keeles ning oleks olnud ebaviisakas lähemale astuda ja üritada neid dešifreerida, samal ajal kui minu võõrustaja ja heategija lauahõbedat lauale asetas. Nii suunasin tähelepanu mööblile või sellele, mida ma sodi alt nägin – diivan, suur puust kirjutuslaud paljude sahtlitega, millest osa olid suured ja osa väikesed, kaks raamaturiiulit, mis olid tuubitud täis hispaania-, prantsuse- ja inglisekeelseid köiteid, ning kõige ilusam asi – mingisugune rauast kinnitusklambritega kirst või kohver, mis nägi välja, nagu see oleks uppunud laevalt päästetud ja kohvilauana kasutusele võetud. Ta sai ilmselt kõik asjad pruugituna, ükski ese ei paistnud olevat uus, kuid kõik mööblitükid olid kuidagi sümpaatsed ning tõik, et need olid lämbumas paberite ja raamatute all, tegi need paeluvamaks, mitte vastupidi. Äkitselt pühkis minust üle tänutunde laine nende omaniku vastu, nagu ei annaks ta mulle edasi vaid natuke puitu ja polsterdust, vaid võimaluse uueks eluks, jättes olukorra kõrgusele tõusmise minu hooleks. Mul on piinlik öelda, et mulle lausa valgusid pisarad silmadesse, lugupeetud kohtunik, aga nagu nii sageli juhtub, purskasid pisarad vanemast, ähmasemast kahetsusest, millele mõtlemist ma olin edasi lükanud, kuid mille see võõra mööbli kingiks või laenuks saamine oli mingil moel ärevaks teinud.

      Me rääkisime kindlasti vähemalt seitse või kaheksa tundi. Võib-olla kauem. Tuli välja, et me mõlemad jumaldasime Rilket. Meile mõlemale meeldis ka Auden, kuigi minule meeldis ta rohkem, ning kumbki meist ei pidanud suurt Yeatsist, ent mõlemad tundsid end sisimas selle pärast süüdi võimaluse tõttu, et see võis viidata mingile isiklikule puudujäägile tasandil, kus luule elab ja midagi tähendab. Ainus lahkheli tekkis siis, kui ma võtsin jutuks Neruda, ainsa Tšiili luuletaja, keda ma teadsin, millele Daniel vastas vihasähvatusega: miks on nii, küsis ta, et ükskõik, millisesse kohta mõni tšiillane maailmas ka ei läheks, on Neruda ja tema kuradi merikarbid juba seal ees ja monopoli kehtestanud? Ta vaatas mulle vastulööki oodates üksisilmi otsa ning seejuures tekkis mul tunne, et seal, kust tema pärit on, oli tavaline vestelda, nagu meie vestlesime, ja koguni ägestumiseni vaielda luule üle, ja hetkeks tundsin, kuidas üksildus mind riivas. Aga ainult hetkeks ning siis tõttasin ma vabandust paluma ja kinnisilmi vanduma, et loen otsast lõpuni läbi suurte Tšiili luuletajate lühendatud nimekirja, mille ta paberkotile kirjutas (ja mille tipus troonis suurte tähtedega ja teisi varju jättes Nicanor Parra) ning samuti seda, et ma ei lausu eales ei tema ega kellegi teise juuresolekul Neruda nime.

      Me rääkisime poola luulest, vene luulest, türgi ja kreeka ja argentiina luulest, Sapphost ja Pasternaki kadunud märkmeraamatutest, Ungaretti surmast, Weldon Keesi enesetapust ja sellest, kuidas kadus Arthur Cravan, kes Danieli väitel oli endiselt elus ja México hoorade hoole all. Kuid mõnikord, kahe segase lause vahel tekkinud languses või lohus nihkus sünge pilv üle ta näo, kõhkles hetke, nagu võiks see sinna jääda, ja libises siis mööda, lagunedes laiali toa eri servadesse, ning neil hetkedel oli mul alati tunne, et ma peaksin pea ära pöörama, sest kuigi me vestlesime palju luulest, ei olnud me veel meist endist kuigi palju rääkinud.

      Ühel hetkel kargas Daniel püsti ja läks kõigi nende sahtlitega kirjutuslauda läbi tuhnima, avas mõne sahtli ja sulges teise, otsides enda kirjutatud luuletsüklit. Selle nimi oli „Unusta kõik, mida ma iial öelnud olen” või midagi sellist, ja ta oli selle ise ära tõlkinud. Ta köhatas ja hakkas seda valjusti ette lugema häälel, mis ükskõik kelle teise suus oleks tundunud edvistav või isegi koomiline, kuna selles kõlas õrnalt tremolo, kuid Danieli suust kostis see täiesti loomulikuna. Ta ei palunud vabandust ega pugenud lehekülgede taha peitu. Otse vastupidi. Ta ajas end sirgeks nagu tiku, otsekui oleks ta luuletusest energiat ammutanud, ning vaatas sageli üles, koguni nii sageli, et mul tekkis kahtlus, et tal on kirjutatu peas. Ühel sellisel hetkel, kui me teineteisele üle sõna otsa vaatasime, sain ma aru, et ta on tegelikult päris nägus. Tal oli suur nina, suur Tšiili juudi nina, suured kondiste sõrmedega käed ja suured jalad, kuid tema juures oli ka midagi peent, midagi, mis oli seotud pikkade ripsmete või tema luudega. Luuletus oli hea, mitte suurepärane, aga väga hea, või äkki see oli isegi parem kui väga hea, seda oli raske öelda, kui ma ise luuletust lugenud ei olnud. Tundus, et see rääkis tüdrukust, kes oli ta südame murdnud, kuigi see oleks võinud sama hästi rääkida koerast: poole peal kadus mul järg käest ning hakkasin mõtlema sellest, kuidas R. tavatses alati enne magamaminekut oma kitsaid jalgu pesta, sest meie korteri põrand oli räpane, ja kuigi ta ei käskinud minul iialgi jalgu pesta, oli see endastmõistetav, sest kui ma ei oleks pesnud, oleksid linad määrdunud ja tema jalgade pesemise mõttetuks teinud. Mulle ei meeldinud istuda vanni serval või kraanikausi ääres, üks põlv kõrva juures, ja vaadata, kuidas must kõnts valges portselanis keerleb, aga see oli üks nendest loendamatutest asjadest, mida tehakse tüli vältimiseks, ning nüüd tekitas sellele mõtlemine minus soovi naerda või siis ehk läkastada.

      Selleks ajaks oli Daniel Varsky korteris juba hämar ja sinna oli sugenenud otsekui veealune valgus, päike oli ühe hoone taha loojunud ning kõige taga peidus olnud varjud hakkasid välja tulvama. Ma mäletan, et tema riiulil olid mõned väga suured raamatud, uhked raamatud pikkade kangast selgadega. Ma ei mäleta ühegi pealkirja, võib-olla olid need mingi sari, kuid näis, nagu oleksid need hämarduva tunniga kuidagi kooskõlas. Tundus, nagu oleksid tema korteri seinad äkitselt kaetud vaibaga nagu kinosaali seinad, et heli välja ei pääseks või teised helid sisse ei pääseks, ning selles kongis, lugupeetud kohtunik, selles väheses valguses, mis seal oli, olime meie nii publik kui ka film. Või nagu oleksime vaid meie saare küljest lahti päästetud ja hulpisime nüüd kaardistamata vetes, tumedates vetes, mille sügavust me ei teadnud. Mind peeti toona kütkestavaks, mõni inimene nimetas mind isegi kauniks, kuigi mu nahk ei olnud kunagi eriti hea ja just seda märkasin ma peeglisse vaadates, seda ja kergelt häiritud ilmet, lauba kerget kibrutamist, millest ma endale arugi ei andnud. Aga enne seda, kui ma olin R. – iga, ja ka temaga oldud aja jooksul leidus palju mehi, kes andsid selgelt mõista, et sooviksid koos minuga koju minna, kas siis üheks ööks või kauemaks, ning kui Daniel ja mina püsti tõusime ja elutuppa läksime, arutlesin ma, mida ta minust arvab.

      Just siis ütles ta mulle, et seda kirjutuslauda oli lühikest aega kasutanud Lorca. Ma ei teadnud, kas ta tegi nalja või mitte, tundus erakordselt ebatõenäoline, et see Tšiili rändur, kes oli noorem kui mina, võis enda valdusse saada säärase väärtusliku eseme, kuid ma otsustasin eeldada, et tal oli tõsi taga, et mitte solvata inimest, kes oli minu vastu üksnes lahkust üles näidanud. Kui ma küsisin, kuidas tema laua endale saanud oli, kehitas ta õlgu ja ütles, et oli selle ostnud, kuid ei seletanud täpsemalt. Ma arvasin, et ta ütleb nüüd „Ja nüüd ma annan selle sulle”, aga ta ei öelnud, ta lihtsalt lõi ühte lauajalga jalaga, mitte ägedalt, vaid õrnalt, suure austusega, ning kõndis edasi.

      Kas siis või natuke hiljem me suudlesime.

      Ta pani teie tilgutisse uue morfiinidoosi ja kinnitas teie rinnale elektroodi, mis oli lahti tulnud. Akna taga laotus Jeruusalemma kohale koidik. Mina ja tema jälgisime hetkeks, kuidas teie EKG roheline jaaniuss tõusis