Veatu. Valelikud võrgutajad. 2. raamat. Sara Shepard

tõtt ega rääkinud kellelegi. See tähendas samuti, et ta räägiks sõpradele välja saladuse, mida ta üle aasta oli hoidnud. Niisiis ei öelnud Spencer midagi.

      Spencer süütas järjekordse Parliamenti sigareti ja pööras Rosewoodi kiriku parkimisplatsilt välja. Näed? A. ei saa mitte mingil juhul kõike teada, nagu sõnumis kirjas oli. Välja arvatud juhul, kui A. oleks Toby Cavanaugh … Kuid see poleks loogiline. A. teated Spencerile käisid saladuse kohta, mida teadis ainult Ali: seitsmendas klassis suudles Spencer Ianit, oma õe Melissa kallimat. Spencer tunnistas teo Alile üles – aga mitte kellelegi teisele. Ja A. teadis samuti Wreni, Spenceri õe nüüdseks endise poisi kohta, kellega Spencer oli eelmisel nädalal rohkematki teinud kui ainult suudelnud.

      Teisalt aga elavad Cavanaugh’d Spenceriga samal tänaval. Binokliga võis Toby ehk tema aknasse näha. Ja Toby on Rosewoodis, kuigi on september. Kas ta ei peaks internaatkoolis olema?

      Spencer sõitis Rosewoodi kooli telliskividega sillutatud sissesõiduteele. Sõbratarid olid juba kohal, kössitasid kobaras algkooli mängulinnaku juures. See oli ilus puidust loss, mida kaunistasid tornid, lipud ja lohekujuline liumägi. Parkla oli lage, tellistest kõnniteed inimtühjad ja spordiväljakud tummad; tervel koolil oli Ali mälestuseks vaba päev.

      „Niisiis me kõik saime sellelt A. – lt sõnumeid?” küsis Hanna, kui Spencer lähemale jõudis. Kõigil oli telefon käes ja nad jõllitasid „ma tean kõike”-sõnumit.

      „Ma sain veel kaks,” ütles Emily ettevaatlikult. „Arvasin, et Alilt.”

      „Mina ka!” hingeldas Hanna ja laksas käega vastu ronimiskuplit. Aria ja Spencer noogutasid samuti. Närviliselt vaatasid nad üksteist pärani silmi.

      „Mis sinu omas kirjas oli?” Spencer vaatas Emilyt.

      Emily lükkas salgu punakasblonde juukseid silmilt. „See on … isiklik.”

      Spencer oli nii üllatunud, et naeris valju häälega. „Sul ei ole ühtegi saladust, Em!” Emily oli maailma kõige puhtam ja armsam tüdruk.

      Emily paistis solvunud. „Jah, noh … on ikka.”

      „Ah nii.” Spencer potsatas liumäe trepiastmele istuma. Ta hingas sisse, eeldades, et haistab multši ja saepuru. Selle asemel tabas ta pahvaku põlevate juuste lõhna – just nagu Jenna õnnetuse ööl. „Aga sina, Hanna?”

      Hanna kortsutas oma väikest nöbinina. „Kui Emily enda sõnumitest ei räägi, ei taha mina enda omadest ka rääkida. Seal oli üks asi, millest teadis ainult Ali.”

      „Minu omades ka,” ütles Aria kiiresti vahele. Ta lõi pilgu maha. „Vabandust.”

      Spencer tundis, et kõhus hakkab keerama. „Seega on kõigil saladusi, mida teadis ainult Ali?”

      Kõik noogutasid. Spencer norsatas tigedalt. „Ma arvasin, et olime parimad sõbrannad.”

      Aria pööras pilgu Spencerile ja kortsutas kulmu. „Mis seal sinu sõnumis siis oli?”

      Spencerile ei tundunud Iani-saladus eriti mahlakas. Tühiasi, võrreldes sellega, mida ta lisaks Jenna-loo kohta teadis. Kuid nüüd oli ta liige uhke, et sellest rääkida. „See on saladus, millest teadis ainult Ali, nii nagu sinugi omast.” Ta lükkas oma pikad tuhkblondid juuksed kõrvade taha. „Aga see A. saatis mulle e-kirja ka ühe teise asja kohta, mis toimub praegu. On tunne, nagu luuraks keegi mu järel.”

      Aria jääsinised silmad läksid suureks. „Sama siin.”

      „Niisiis on keegi, kes meid jälgib,” ütles Emily. Ta õlal maandus õrnalt lepatriinu ja ta raputas selle maha, nagu oleks see midagi palju hirmuäratavamat.

      Spencer tõusis püsti. „Kas see võiks olla teie arvates … Toby?”

      Kõik näisid üllatunud. „Miks?” küsis Aria.

      „Tal on Jenna-loos oma osa,” ütles Spencer ettevaatlikult. „Mis siis, kui ta teab?”

      Aria osutas sõnumile oma Treo ekraanil. „Sa arvad tõesti, et see puudutab … Jenna-lugu?”

      Spencer tõmbas keelega üle huulte. Räägi teistele ära. „Me ei tea ikka veel, miks Toby süü enda peale võttis,” sõnas ta katseks, et näha, mida teised ütlevad.

      Hanna mõtles hetke. „Toby võiks ainult sel juhul teada, mida me tegime, kui keegi meist talle välja rääkis.” Ta vaatas teisi kahtlustavalt. „Mina ei rääkinud.”

      „Mina ka mitte,” pistsid Aria ja Emily kiiresti vahele.

      „Mis siis, kui Toby sai asjast mingil muul moel teada?” küsis Spencer.

      „Sa pead silmas seda, et keegi teine nägi tol ööl Alit ja rääkis Tobyle?” küsis Aria. „Või et Toby nägi Alit?”

      „Ei … ma mõtlen … ma ei tea,” ütles Spencer. „Tõin lihtsalt sellise näite.”

      Räägi teistele ära, mõtles Spencer uuesti, kuid ta ei suutnud. Kõik tundusid üksteist pelgavat, just nagu oli olnud vahetult pärast seda, kui Ali kadunuks jäi ja kui nende sõprus koost lagunes. Kui Spencer neile Toby kohta tõtt räägiks, vihkaksid nad teda selle eest, et ta politseile ei rääkinud, kui Ali kadus. Võib-olla süüdistaksid nad teda isegi Ali surmas. Võib-olla peaksidki. Mis siis, kui Toby oli tõepoolest … seda teinud? „See oli ainult suvaline mõte,” kuulis ta end ütlemas. „Tõenäoliselt ma eksin.”

      „Ali ütles, et mitte keegi peale meie ei tea.” Emily silmad paistsid veekalkvel. „Ta vandus meile. Mäletate?”

      „Pealegi,” lisas Hanna, „kuidas saaks Toby meie kohta nii palju teada? Võin ette kujutada, et see on üks Ali endistest hokisõpradest või ta vend või kes tahes, kellega ta ikka rääkis ka. Aga ta vihkas Tobyt kirglikult. Me kõik vihkasime.”

      Spencer kehitas õlgu. „Sul on arvatavasti õigus.” Seda öelnud, rahunes ta kohe maha. Ta kinnisidee oli alusetu.

      Kõik seisis paigal. Ehk liigagi paigal. Ligiduses praksatas puuoks, ja Spencer keeras järsult ringi. Kiiged õõtsusid edasi-tagasi, justkui oleks keegi hetk tagasi maha hüpanud. Pruun lind, kes Rosewoodi algkooli katusel istus, jõllitas neid, nagu teaks ka tema nii mõndagi.

      „Ma arvan, et keegi püüab meid lihtsalt lollitada,” sosistas Aria.

      „Jah,” nõustus Emily, kuid tema hääl kõlas sama ebakindlalt.

      „Mis siis, kui me järgmise teate saame?” Hanna sikutas oma lühikest musta kleiti üle saledate reite. „Peaksime vähemalt selgusele jõudma, kellega on tegu.”

      „Teeks nii, et kui veel mõne teate saame, siis helistame üksteisele,” tegi Spencer ettepaneku. „Siis võiks proovida tükid kokku panna. Aga minu meelest ei peaks me midagi, nagu … üle võlli tegema. Üritaks mitte muretseda.”

      „Ma ei muretse,” ütles Hanna kiiresti.

      „Ma ka mitte,” ütlesid Aria ja Emily korraga. Ent kui peateelt kostis autosignaal, võpatasid kõik.

      „Hanna!” Kollase Hummer H3-e aknast pistis oma kahvatublondi pea välja Mona Vanderwaal, Hanna parim sõbranna. Ta kandis suuri roosaks toonitud klaasidega lenduriprillide stiilis päikeseprille.

      Hanna vaatas teistele otsa. „Pean minema,” pomises ta ja jooksis mäest üles.

      Paari viimase aastaga oli Hanna end Rosewoodi kooli üheks populaarsemaks tüdrukuks ümber kujundanud. Ta oli kaalus alla võtnud, juuksed seksikat tumedat punakaspruuni tooni värvinud ja terve uue disainergarderoobi soetanud, ja nüüd keksisid nad koos Mona Vanderwaaliga – kes oli samuti ümbertöödeldud nohik – mööda kooli ringi, olles kõigi teiste jaoks liiga head. Spencer tundis huvi, mis võiks olla Hanna suur saladus.

      „Ma peaksin ka minema.” Aria lükkas oma lotaka lilla käekoti rihma õlal kõrgemale. „Nii et … ma helistan teile.” Ta suundus oma Subaru juurde.

      Spencer viivles kiikede juures. Niisamuti ka Emily, kelle tavaliselt lõbus nägu oli