Veatu. Valelikud võrgutajad. 2. raamat. Sara Shepard

nagu vägistatud tunne.” Aria judistas oma sünnipäraselt kõhna keha, justkui oleks nahk nüüd kolibakteritega kaetud. Nad olid bioloogiatunnis just kolibakterit õppinud. „Kuidas ta julgeb meid hirmutada?”

      Ali nägu lahvatas raevust punaseks. „Peame talle tagasi tegema.”

      „Kuidas?” Hanna helepruunid silmad läksid pärani.

      Ali mõtles hetke. „Teeme talle midagi samasugust vastu.”

      Ta seletas, et Tobyt tuleb hirmutada. Kui Toby parasjagu ümbruskonnas inimeste järel luurates ringi ei hiili, on ta eranditult oma puuonnis. Ta veedab seal poole ärkvelolekuajast, mängib Game Boy konsoolil mänge või, kes teab, ehitab ehk hiiglaslikku robotit, et Rosewoodi kool maatasa teha. Kuid kuna puuonn on endastki mõista puu otsas – ja sellepärast, et Toby tõmbab köisredeli üles, et keegi ei saaks talle järgneda –, ei ole võimalik lihtsalt sisse piiluda ja pöhhöö! möriseda. „Seega on meil rakette vaja. Õnneks on meil täpselt teada, kus need on.” Ali naeratas laialt.

      Toby jaoks oli pürotehnika kinnisidee; ta hoidis puu all ilutulestikurakettide tagavara ja läkitas neid tihti läbi puuonni katuseakna taevasse. „Me hiilime sinna, varastame ühe raketi ära ja paneme selle ta akna all põlema. See ajab ta täiesti pöördesse.”

      Tüdrukud vaatasid Cavanaugh’de maja teisel pool tänavat. Kuigi enamik aknaid olid pimedad, polnud kell kuigi palju – kõigest pool üksteist. „Ei tea,” kahtles Spencer.

      „Jah,” nõustus Aria. „Mis siis, kui midagi viltu läheb?”

      Ali ohkas teatraalselt. „Olge nüüd, pliksid.”

      Kõik vaikisid. Siis köhatas Hanna kurgu puhtaks. „Mina olen käpp.”

      „Hea küll.” Spencer andis järele. Emily ja Aria kehitasid nõusoleku märgiks õlgu.

      Ali plaksutas käsi ja osutas aknaalusele diivanile. „Ma lähen ise. Teie võite siit pealt vaadata.”

      Tüdrukud ronisid rüsinal suure toa laia eendakna juurde ja vaatasid, kuidas Ali üle tänava lipsas. Toby maja asetses DiLaurentiste majast diagonaalis üle tänava ning oli ehitatud samasuguses muljet avaldavas viktoriaanlikus stiilis, kuid kumbki maja polnud nii suur kui Spenceri perekonna talu, mis piirnes Ali tagahooviga. Hastingsite valduste hulka kuulusid isiklik tuuleveski, kaheksa magamistuba, eraldiseisev viit autot mahutav garaaž, kivirahnudega ääristatud bassein ja kunagisest küünist ümber ehitatud külalismaja.

      Ali jooksis Cavanaugh’de aeda ja otsejoones selle puu juurde, mille otsas oli Toby onn. Osaliselt varjasid selle küll kõrged jalakad ja männid, kuid tänavalatern andis veidi valgust, nii et onni ähmased piirjooned olid näha. Minut hiljem olid tüdrukud üpris veendunud, et näevad, kuidas Ali koonusekujulist ilutulestikuraketti käes hoides paarkümmend jalga eemale astub, piisavalt kaugele, et puuonni siniselt virvendav aken selgelt kätte paistaks.

      „Mis te arvate, kas ta teebki ära? Päriselt?” sosistas Emily. Auto libises mööda, heites Toby majale valgusvihu.

      „Ei,” ütles Spencer ja kruttis närviliselt teemantkõrvarõngaid, mille vanemad olid ostnud selle eest, et ta viimasel hinnetelehel olid ainult puhtad viied. „Ta blufib.”

      Aria pani musta värvi punupatsi otsa suhu. „Täiega.”

      „Kust me teame, et Toby üldse seal sees on?” küsis Hanna.

      Tüdrukud vaikisid närviliselt. Nad olid piisavalt Ali tempudes osalenud, kuid need olid olnud süütud – Fermata spaas soolavee mullivanni hiilimine, kui neil polnud aega kinni pandud, Spenceri õe šampooni sisse piisakese musta juuksevärvi lisamine, nohkarlikule klassiõele Mona Vanderwaalile koolidirektor Appletoni nimel armastuskirjade saatmine. Kuid praeguse nalja juures muutis miski kõiki natuke … rahutuks.

      Põmaki!

      Emily ja Aria võpatasid eemale. Spencer ja Hanna surusid näod vastu aknaklaasi. Teisel pool tänavat oli ikka veel pime. Puuonni aknast loitis heledam valgus, kuid see oli kõik.

      Hanna vidutas silmi. „Äkki polnudki see ilutulestikurakett.”

      „Mis see siis veel oleks võinud olla?” küsis Spencer sarkastiliselt. „Püss?”

      Siis hakkas Cavanaugh’de saksa lambakoer haukuma. Tüdrukud haarasid üksteisel käsivartest. Kõrvalterrassi tuli plõksatas põlema. Kuuldus valjusid hääli, ja kõrvaluksest tormas välja härra Cavanaugh. Äkitselt lahvatasid puuonni aknast tulekeelekesed. Tuli hakkas levima. Just nagu ühes videos, mida Emily vanemad teda jõulude ajal iga kord vaatama sundisid. Siis hakkasid kostma sireenid.

      Aria vaatas teistele otsa. „Mis toimub?”

      „Kas te arvate …?” sosistas Spencer.

      „Mis siis, kui Ali …” alustas Hanna.

      „Pliksid.” Hääl kostus nende selja tagant. Ali seisis suure toa ukseavas. Käed rippu ja nägu kahvatu – kahvatum kui kunagi varem.

      „Mis juhtus?” küsisid kõik korraga.

      Ali paistis murelik. „Ei tea. Aga see ei olnud minu süü.”

      Sireenid aina lähenesid ja lähenesid … kuni üks kiirabiauto Cavanaugh’de sissesõiduteel ulgudes peatus. Kiirabibrigaad valgus välja ja kiirustas puuonni juurde. Köisredel oli alla lastud.

      „Mis juhtus, Ali?” Spencer pööras ringi ja sammus uksest välja. „Sa pead meile rääkima, mis juhtus.”

      Ali hakkas talle järele minema. „Spence, ei.”

      Hanna ja Aria vaatasid teineteisele otsa; nad olid liiga hirmul, et kaasa minna. Keegi võis neid näha.

      Spencer küürutas põõsa taha ja vaatas teisele poole tänavat. Siis nägigi ta koledat sakilist auku Toby puuonni aknas. Ta tajus, et keegi hiilib talle selja taha. „See olen mina,” ütles Ali.

      „Mida …” alustas Specer, kuid enne kui ta lõpetada jõudis, hakkas üks meesmeedik puuonnist alla ronima, kandes kedagi kätel. Kas Toby oli vigastatud? Kas ta oli … surnud?

      Kõik tüdrukud, nii sees kui ka väljas, ajasid kaela õieli, et paremini näha. Süda hakkas kiiremini taguma. Siis, vaid sekundiks, nende südamelöögid katkesid.

      See ei olnud Toby. See oli Jenna.

      Mitu minutit hiljem naasid Ali ja Spencer majja. Ali rääkis peaaegu kõhedust tekitava rahuga kõigile, mis oli juhtunud: ilutulestikurakett oli aknast sisse lennanud ja Jennat tabanud. Keegi polnud teda seda süütamas näinud, niisiis ollakse väljaspool ohtu, kui kõik suu kinni peavad. Lõppude lõpuks oli see ju Toby enda ilutulestikurakett. Kui võmmid kedagi süüdistaksid, oleks see tema.

      Nad nutsid ja kallistasid terve öö ning kõikusid une ning ärkveloleku vahel. Spencer oli nii traumeeritud, et klõpsis kerratõmbunult ja sõnatuna tundide kaupa kanaleid, aina E!, Cartoon Networki ja Animal Planeti vahet. Kui nad järgmisel päeval ärkasid, oli uudis üle kogu naabruskonna levinud: keegi oli teo üles tunnistanud.

      Toby.

      Tüdrukud arvasid, et tegemist on naljaga, kuid kohalik ajaleht kinnitas, et Toby oli oma puuonnis süüdatud ilutulestikuraketiga mänginud ja selle kogemata õele näkku lasknud … ja rakett oli Jenna pimedaks teinud. Ali luges selle valju häälega ette, kui tüdrukud üksteisel kätest kinni hoides tema köögilaua äärde kogunesid. Nad teadsid, et peaksid kergendust tundma, välja arvatud asjaolu, et … nad teadsid tõtt.

      Need mõned päevad, mil Jenna haiglas oli, oli ta hüsteeriline – ja segaduses. Küsiti, mis juhtus, kuid ta ei paistnud mäletavat. Ta ütles, et ei mäleta ka sellest, mis vahetult enne õnnetust juhtus, mitte midagi. Arstid ütlesid, et arvatavasti on tegemist traumajärgse stressiseisundiga.

      Rosewoodi kool pidas Jenna auks ära-mängi-ilutulestikuga kogunemise, millele järgnesid heategevuslik tantsupidu ja koogimüük. Tüdrukud, eriti Spencer, osalesid liialdatud innukusega, kuigi nad loomulikult teesklesid, et ei tea juhtunust vähimatki. Kui keegi küsis, vastasid nad, et Jenna on armas tüdruk ja üks nende lähedasemaid sõpru.