Veripunane lumi. Saksa sõduri mälestusi idarindelt 1942–1945. Gunter K. Koschorrek

mongoliidset päritolu. Nende näod on habemessekasvanud ja hallid, silmad rahutud. Näen nende pilgus ebakindlust ja hirmu. Tõenäoliselt tunneksin sarnases olukorras end nõndasamuti.

      Joonistan kirkaga maa peale kemmergu piirjooned, annan kummalegi kätte kõpla ja labida ning kamandan: „Rabotai, davai, davai!“ Need sõnad õppisin koka käest, kui ta oma alluvaid tööle sundis. See tähendab: las käia, tööta!

      Mõlemad venelased, kes minu hinnangul on vanuselt kusagil kahekümne viie ja kolmekümne eluaasta vahel, on laisad sellid ja ma pean neid sagedasti tööle sundima. Oleme kaevetöödega valmis ja ma imetlen parasjagu meie meistriteost, kui korraga viskab minu kõrval seisev venelane labida käest ja hüppab valmiskaevatud süvendisse. Teine järgneb talle viivitamatult ja refleksi ajel hüppan samuti auku, esimesele venelasele otse selga.

      Lamame kõik kolmekesi vagusi ja kuuleme juba enda kohal pardarelvade tärinat. Tigedalt undav vari, mida ma juba tunnen, lendab meist küljelt mööda. Raudne Gustav lendas madallennul üle kolhoosi, kus me end sisse olime seadnud.

      Uus kemmerg jääb laagrist veidi eemale. Vaatan ettevaatlikult kraavist välja meist külje poole jäävate punkrite ja maasse kaevatud sõidukite poole. Raudne Gustav pöörab seal madalal ümber, tulistab kahest pardakahurist ja viskab mõned keskmise suurusega pommid. Siis ilmub ootamatult taevasse veel kaks lahingulennukit. Ka nemad tulistavad pardakahuritest ja viskavad pomme. Seal peavad asuma meie üksuse teised osad. Või tulistavad nad lahingharjutustel olevat seltskonda?

      Nüüd avatakse igast kandist nende pihta kuulipildujatuli, aeg-ajalt kuulen ka raskepäraselt mõjuvaid 20 mm õhutõrjesuurtüki laske. Näen õhusõiduki kõhu all sähvatusi nagu terase neetimisel. Tavalised kuulid põrkavad soomuselt lihtsalt tagasi… aga siis ilmub suitsusammas – pihtas! Raudne Gustav kaotab juhitavuse ja maandub, suitsusammas järel, steppi. Teised eemalduvad.

      Hüppan välja ja jooksen punkrite ja autode juurde. Peale staabikirjutajate on punkrite juures ainult mõned haiged ja paar autojuhti. Silman otse autode juures mõnesid pommilehtreid. Mõned autod on külgedelt tabamusi saanud ja ühest veoautost voolab välja kütust. Ka punkrite peal näen ma lehtreid, kuid need pole sügavad. Mullakiht on aidanud. Ka meie punker sai pisut pihta, sest ahjukorstnat ei ole enam näha. Sealsamas kõrval on lame lehter, mis paiskas toru ja mulla segamini.

      Sissepääsu juures on asi veelgi hullem. Pomm pidi tabama otse selle serva ja on sissepääsu kinni ajanud. Ka õhuauk on kinni. Otsin pilguga venelasi, kuid neid pole kusagil näha. Kas nad lasksid õhurünnaku ajal jalga? Kes teab? Ma pole neid pärastpoole enam näinud.

      Autojuht ja veebel näevad pihtasaanud punkrit. Nad tormavad kohale ja veebel ütleb hingetuna oma laias ida-preisi murrakus: „Oh sina armas taevas, Meinhard on ju seal sees!“ Õigus, Stalingradist tulnud kapral peaks punkris magama ja oma kõhulahtisust ravima.

      „Kuidas selle ahjuga lood on?“ küsib keegi.

      „Päeval ei ole tuld all,“ vastan. „Sealt ei tule mingit suitsu.“ – „Las käia, kaevame ukse lahti.“

      Müttame kolmekesi ja veebel teenib ära minu lugupidamise, sest ei karda ka ise käsi mullaseks teha…

      Saame kähku hakkama. Sees on kottpime ja me ei näe ega kuule midagi. Tõmban välgumihklist tuld – nüüd näeme naril kägarassetõmbunud kuju. Lähemal uurimisel märkame sügavaid hingetõmbeid – ta magab punkris õndsas rahus sellal, kui väljas on põrgu lahti.

      Veebel raputab teda. Sõdur ehmub ja hüppab püsti. Ta vahib meid silmi pilgutades. Siis tunneb ta veebli ära ja naeratab: „Pagan, küll sa alles ehmatasid mind, Rudi,“ on kõik, mida ta ütleb. Seejärel asub ta rahulikult piipu toppima. Ta sinatab veeblit ja ka too ütleb talle Heinz. Viskame veel tema sügava une üle nalja.

      Hilisel pärastlõunal tulevad teised lahingharjutustelt tagasi. Õhurünnakust ei tea nad midagi, nad olid liiga kaugel. Nagu Warias ütleb, Karpovka lähedal, Kalatši-Stalingradi raudtee ääres. Punkrite kahjustused on peagi kõrvaldatud. Vastu õhtut tuleb kapral Meinhard meie juurde tagasi. Ta oli staabis veebli juures. Minu tundlik nina haistab alkoholi, nad on kindla peale mõned tropid teinud. Silmitseme teda lugupidavalt ja märkame tema rinnas Raudristi kõrval hõbedast Haavatumärki, mis antakse pärast kolmandat haavatasaamist.

      Pakun talle tubakat ja topin ka endale ühe piibu. Ta käristab tüki paberit minu viimasest väliposti pakist pärit ajalehest, hoiab seda tattnina leegi kohal ja süütab piibu. Naudiskledes tõmbab ta suitsu kopsudesse ja puhub punkrisse jämeda suitsujoa. Otsekui valjusti mõeldes küsib ta meilt: „Kes teist täna öösel minu kõrval magas?“

      Warias ja väike Grommel annavad endast märku.

      Meinhard muigab: „Te elasite mul päris korralikult seljas. Küllap märkasite minu poolt mõningaid ülejooksikuid.“

      Warias teeb meist kõige rumalama näo. „Ülejooksikuid?“ küsib ta üllatunult.

      „Jah, need on minu väikesed kenad loomaksed, kes mul alati särgi all vägede manöövreid mängivad. Panin küll uue pesu selga, aga tunnen, et nad on jälle kohal.“

      „Kas sa mõtled täisid?“ küsib väike Grommel.

      „Keda siis veel, noormees,“ muigab Meinhard veelgi laiemalt. „Aga ära muretse, sa teed neil hõlpsasti vahet, minu omadel on punane lehv kõhu ümber.“

      Meinhardil tuli see nali hästi välja. Üllataval kombel tunnen korraga üle kogu keha sügelust. Veebel oli meid korduvalt rivistuse ajal täide eest hoiatanud ja soovitanud otsekohe sanitari käest täipulbrit küsida. Seni polnud veel keegi täidest rääkinud, kuigi märkasin, et nii mõnigi sügab selga vastu tugiposti. Mulle meenus, et olin ka ise end öösiti vahis olles sagedasti vastu sissepääsu külgseina süganud. Arvasin seni, et põhjuseks väikesed kriimustused, mida me ikka ja jälle saime.

      Aga täid? Ei – kuskohast oleksid need tulema pidanud? Ja kuidas need üldse välja näevad? Seda ma Meinhardi käest küsingi, kes soovitab mul särgi seljast võtta ja järele vaadata. Minu nahal olevate ära kraabitud kohtade järgi ütleb ta kohe, et mul on täid. Pärast lühikest otsimist leiabki ta särgiõmbluse vahelt mõned täid ja torkab mulle nina alla. Kui ta need küünte vahel puruks pigistab, kostab vastik krõpsatus ja järele jääb verine plekk.

      Nüüd alustavad ka teised täijahti ja varem või hiljem leiab igaüks mõne. „Kuskohast need paganad tulevad?“ küsime.

      „Neid on Venemaal kõikjal ja neist pole pääsu. Isegi siis, kui neid püüda ja pesu keeta. Paari päeva pärast on nad jälle platsis. Olen juba ammu loobunud selle vastu midagi ette võtmast. Olen nendega harjunud nagu venelased.“

      On vast suurepärane väljavaade, mõtlen.

      Otsustame, et küsime hommikul vara sanitarilt pulbrit ja puuderdame end sellega korralikult üle, et täidest lahti saada. Kõik teavad, et täid levitavad tüüfust ja Stalingradis on seda juba esinenud. Sel ööl põleb meie punkris tuli kauem. Õhuaugust võib isegi õrna kuma näha.

      Meinhard jutustab meile suvekuude märkimisväärsest edust, lahingutest Voroneži pärast ja Doonau-käänaku kotist, kus võeti palju venelastest sõjavange, kuni augusti lõpus – septembri alguses jõuti Stalingradi alla. Ta jutustab ootamatult tugevast vastupanust Volga ääres ja sellele järgnenud lahingutest linnas, mis muutus põrguks ja mille varemetes seni võidukad Saksa väed suudavad vaid vastupanu osutada. Kuulame hinge kinni hoides ja ma märkan tema jutus rahulolematust ja kriitilist alatooni. Siis katkestatakse teda ootamatult.

      „Tuli surnuks, õmblusmasin on meie kohal!“ röögatab Wilke punkrisse. Ta on jälle väljas, sest peab ülal vahis seisma. Puhume tuled ära ja kuulame pinevalt. Midagi pole kuulda. Hiilin ukse juurde ja torkan pea välja. Wilke näitab ülespoole. Ma ei näe midagi, kuid kuulen nüüd õhus valju müra. Mulle meenuvad purilennutunnid Hitlerjugendi päevil Sensburgis Ida-Preisimaal. Sellist häält teevad purilennuki vandid. – Nüüd lülitatakse mootor ootamatult sisse, selle hääl on vali ja ragisev nagu vanal õmblusmasinal.

      „Ivan otsib meid,“ ütleb Meinhard minu selja taga. „Lahingulennukid