Veripunane lumi. Saksa sõduri mälestusi idarindelt 1942–1945. Gunter K. Koschorrek

eeskuju. Kõikjal hõljub kapsakeeduhais.

      Ka mina korjan juurikate küljest peotäie kollakasrohelisi lehti. Mul on katelokis veel veidi kolhoosist ettenägelikult kaasa võetud vett. Tihendame katelokkide kaasi jalarättidega. Käies on osa vett maha loksunud, kuid allesjäänud veest eine valmistamiseks piisab.

      Keedus maitseb vastikult. Kugistame ilma soolata keedetud pooltoored kapsalehed alla ja joome hinge kinni hoides vastiku maitsega sooja vett peale. Nüüdseks pole meie vaimustusest ja eufooriast enam midagi järel.

      Liigume edasi. Oleme küll endiselt näljased, kuid vähemalt veidi puhanud. Märkame enda ees ja kõrval sügavaid lõhanguid, mis on sageli nii suured, et sinna mahuks ära terve pataljon koos sõidukitega. Vanemad sõdurid kutsuvad neid lõhanguid mõnikord kurudeks. Mõnest neist tuleb meil ümbert ringi minna. Kui hämarduma hakkab, koguneme ühte lamedapõhjalisse kurusse, et selle kaitsvas varjus ööbida.

      „Kui kaugel Stalingrad veel on?“ küsib väike Grommel, kes end minu ja kapral Marzogi vahele mugavasti sisse seab.

      Marzog kehitab õlgu: „Pole aimugi, aga kuuldavasti peaksime homme kohale jõudma.“ Otsekui täienduseks vastusele kuuleme kaugusest tumedat müra ja kõuekõminat. Kuna on juba täiesti pime, siis näeme eespool taevas punast kuma.

      „See on Stalingrad!“ ütleb keegi.

      Warias osutab käega vasakule. „Mis tuled need on?“ küsib ta pimeduses.

      Vaatame osutatud suunas ja näeme taevas valgustäppide rida, otsekui üles riputatud laternaid. Siis kuuleme tumedad plahvatusi ja kohe seepeale ilmuvad taevasse pikad ülespoole suunduvad helendavad pärlikeed ja kaovad seejärel kohe uuesti.

      Keegi ütleb: „Lennukid on jälle liikvel.“

      Üks kogenum sõdur selgitab meile, et tegu on venelaste kergete biplaanidega, mis ründavad enamasti öösel ja et oma sihtmärki paremini näha, lasevad ka mõned langevarjuga valgusraketid. Seejärel heidavad nad mõned pommid või puistavad alla terve kotitäie kildpomme. Need lennukid võivad mootori välja lülitada ja nagu purilennukid läbi öö hõljuda. Kui neid märgatakse, on enamasti juba liiga hilja. Rindel kutsuvad sõdurid neid ka „õmblusmasinateks“, sest nende mootor teeb sarnast häält. Sõdur lisab veel: „Muide, need taevas nähtud valgusketid on 20 mm kahe- ja neljatoruliste õhutõrjekahurite süütelaengud, millega püütakse neid alla tulistada.“ Põnev vaatemäng meie jaoks. Ilmub muudkui uusi tulesid ja tumedasse öötaevasse tekib üha uusi valguspärlikeesid. Ent me ei kuule midagi, kõik toimub otsekui tummfilmis.

      29. oktoober. Koidab uus hommik ja meie tuju on nullis. Tunni aja eest hakkas sadama uduvihma ja mõned kurdavad niiskuse üle. Minu univorm tundub veel kuiv olevat. Saan teada, et Wilke kattis mind vahis olles telkmantliga kinni. Tore mees see Wilke. Seda ma juba tean, et tänamine talle ei meeldi. Seepärast otsin taskust välja tubakakoti ja keeran talle sigareti, mille ta sõbralikult muiates vastu võtab. Oleme näljased nagu hundid, aga ilma tubakata oleks veel märksa hullem.

      Vihm muutub üha tugevamaks ja nüüd hakkab veel tuul ka puhuma. Esimest korda on tõeline koerailm ja selline, mida me oodatagi ei osanud. Tuulepuhangud tugevnevad ja lagedal maal ei paku miski kaitset. Vihm peksab justkui nõeltega näkku ja trummeldab teraskiivritel, mis me vihma kaitseks pähe tõmbasime. Tuulepuhangud rebivad telkmantleid, mis meid vaid häda pärast kaitsevad. Tuuleiilid panevad märjad püksisääred lopendama ja tõukavad meid peaaegu pikali. Sumpame ja koperdame üha edasi, kuni edasiliikumine võimatuks muutub.

      Puhkame jälle ühes orus, mis hoiab kinni ka natuke tuult. Mäherdune jama! Heidame suurest väsimusest pehmele kleepjale savipinnasele. Kõik on märg ja kleepuv, olen aluspesuni läbi ligunenud ega tea, kas see on higi või vihmavesi. Kogume end aegamisi. Püsti! – Edasi, edasi! Eespoolt kostab ergutavaid hõikeid, kui mõni vahepeal seisma jääb ja maha heidab, et hetkeks puhata.

      Kui kaugel see veel on? – Me peame täna kohale jõudma.

      Mitme tunni pärast näeme ühte küla. Vihm on lakanud. Heidame kergendusega pikali tühja, vaid mõnest seinalauast ja katusest koosnevasse maisiküüni. Kui oleme veidi puhanud, harutame seljakotid lahti. Viimaseid tuleb oma pool tundi oodata.

      Kas see ongi meie sihtpunkt? Keegi ei tea. Pime ei näe ja seepärast ei saa ta öelda kus ta asub. Meie küll näeme, aga meile ei öelda midagi, tammume ringi otsekui pimedad ja kurdid – selline on kord reamehe, kes pole küünemustagi väärt, saatus.

      Külas käib tihe sagimine, madalama auastmega sõdurid tormavad ringi. Nad löövad kannad kokku ja tervitavad, kui ülemus mööda läheb. Mõtlen, et huvitav, kas me oleme juba rindepiirkonnas? Arvukate siltide järgi saame teada, et siin asuvad komandatuur ja mõnede rügementide staabid. Need on pigem organisatoorsed kirjatsurade staabid, nagu ütleb Marzog. Järelikult kavatseb transpordijuht meile söögikraami organiseerida.

      See õnnestub ja me saame suure laari kruubisuppi lihaga. Siin pole elul häda midagi. Pärast kruubisuppi tunneme end juba paremini. Mis edasi saab? Muudkui ootame ja ootame… siis tuleb teade: sihtkohani on veel kaheksa kuni kümme kilomeetrit. Kuigi meie kondid ikka veel tuikavad ja villis jalad tulitavad, katame selle vahemaa napi poolteise tunniga. Säärase koormaga on see supertulemus.

      Lubati, et edasi viiakse meid juba autodega. Ent need pole veel kohal. Jälle ootame! Autod jõuavad pimedas kohale. Sõidame üle pika silla koos paljude teiste sõidukitega pimedusse.

      „See on Don,“ ütleb keegi minu taga.

      Nüüd suundume lennurajale. Pommitamisohu tõttu on kõik pimendatud. Praegu näeme nende laternaid päris lähedalt ja kuuleme päris selgelt pommiplahvatusi.

      Mõne tunni pärast peatume kusagil talumajade lähedal. Ööbime talumajades. Kuuleme kaugusest tüminat ja taevas on helepunane – see ongi Stalingrad! Kuidas on lood meie mõne nädala taguse vaimustusega? See on kurnava kiirmarsi käigus tublisti kahanenud ja aimame, et vaimustusel ja eufoorial ei ole siin kohta. Tegelikkus on teistsugune – see ei hooli meeleolust ega tunnetest. Oleme oma esimese eesmärgi peaaegu saavutanud, eks ole näha, kuidas edasi läheb. Kõigepealt tuleb magada ja mitte millelegi mõelda.

      Stalingradi võitluspiirkond

      30. oktoober. Kell kuus on äratus, õues on veel pime. Antakse kuuma kohvi ja süüa. Keegi ei tea midagi kindlat, kuid käivad igasugused kuulujutud. Ühed räägivad, et me pole ikka veel sihtkohas, vaid divisjoni juhtimiskeskuses. Siit suundume lõpuks oma Stalingradis asuva üksuse juurde.

      Kaotused on suured ja seepärast peame meie täitma tekkinud tühimikud. Räägitakse, et tervel rügemendil ei ole isegi kahe kompanii jagu võimsust. Säherdused „sitamajakuulujutud“ on sageli sõdurite ainsaks infoallikaks. Kuigi need ei pea alati päriselt paika, leidub neis enamasti ikka terake tõtt.

      Tunnen puudust kapral Marzogist ja teistest Insterburgi haavatasaanute kompanii meestest. Neil tuleb nüüd tagasi minna. Siis algab tuttav rituaal: rivistus ja paarideks lugemine. Sätime end nii, et saame kõik number kahtedeks. See õnnestub – oleme kõik peale Malzahni jälle koos. Meie grupp koosneb üheksakümnest mehest. „Esimene pataljon, 21. rügement,“ ütleb noor leitnant.

      Meile tullakse alles keskpäevapaiku veoautode ja nelja Mercedese maastikumasinaga järele. Kõik sõidukid kannavad divisjoni taktikalist sümbolit: ringi, mille sees on kujutatud hüppavat ratsanikku. Mul õnnestub istuda ühe kaheksakohalise maastikumasina juhi kõrval olevale istmele. Sõidame piki lennuraja serva kulgevat laia teed, mille arvukate sõidukite rattad on kõvaks tampinud. Tee pind on küll laineline, kuid sile ja läikiv nagu rasvakiht. Tee kulgeb peaaegu nöörsirgelt läbi stepi. Mõnel pool on arvukate viitadega, millel seisavad kohanimed ja üksuste taktikalised sümbolid, varustatud mahapöörded.

      Kõmin muutub valjemaks, nähtavasti pole Stalingradini enam palju maad. Küsin autojuhi käest, kes on samuti kapral. Ta ütleb, et me ei lähe mitte Stalingradi, vaid niinimetatud talvepositsioonile. Seal paiknevad üksused nende sõidukitega, mida ei õnnestunud Stalingradi sisse toimetada. Nendelt punkripositsioonidelt varustatakse Stalingradis võitlevaid üksusi toidu- ja laskemoonaga.

      31. oktoober.