Tähetund. Betti Alver

on jahe, –

      kui sind ründab lainte rivi,

      peksab maru, raiub rahe,

      ja sa vaikseks jääd kui kivi:

      siis on igavik su sees!

      Jänes muretult mu ees

      võttis hüppeks hoogu rohus.

      Varem kui ta maast ent viskus,

      kotkas tükkideks ta kiskus.

      Hüüdsin: Kas siis ülekohus

      õigusest ei erine?

      Kotkas, nokk veel verine,

      lausus: Kõrgena võib mägi

      paista ainuüksi maast.

      Aga väikene kui laast

      on ta sellele, kes nägi

      enda jalus taevalaotust.

      Vaim, kes madalas vaid lendas,

      vajab hea ja kurja jaotust –

      tugev kannab iseendas

      vabastavaid vahemaid.

      Kuid veel kartlikumaks said

      nüüd mu mõtted: tormilõõsas

      kõikus raagus roosipõõsas.

      Meenus, raskeist pungist kaet,

      minagi kord suuri-sõõmu

      valgusest jõin õitsmisrõõmu.

      Nüüd ent vilets, tagaaet,

      kustun teades, et mis lahus,

      iial taas ei ühine.

      Põõsas ütles: Tühine

      on, mis surmana sul näis:

      eluallikad on täis.

      Kui sa nagu mina rahus

      närbund lehed maha poetad,

      juured pimedusse toetad –

      siis, kas õnnistad või nead,

      jälle haljendama pead.

1936

      TULI

      Kuis on seal tuli kollane ja puhas,

      kus lapsed küpsetavad õunu tuhas,

      kilk laulda sirtsub ahjulõhes

      ja taigen kerkima lööb leivamõhes.

      Nii hubased on kolded enne jõule,

      kui käpad nõgisele keedunõule

      leek laisalt sirutab ja limpsab keelt!

      Ta uriseb, jääb nukraks laste nutust,

      teab kõike majas, võtab osa jutust

      ja pika hännaga lööb tuuli leelt.

      Ent rahutu ja tume sära täidab

      siis tuld, kui armastaja lambi läidab.

      Ja kuidas leegis tuksub valus raev,

      kui lammutuseks randatoodud laev

      jääb, mastis latern, konutama kaile!

      Siis tuli lendab mõttes lõunamaile

      ja nähes und, kuis kõrgele käib vaht,

      veest kerkib avarduvaid ilmakaari,

      delfiine, palmipuid, korallisaari,

      ta kustub, ümberringi doki praht.

      Ning hulluksläinud lõõmast kostab kõrva:

      Kõik paiska põrmu! Lõhu, murra, mõrva!

      Kui aga elukangas käriseb,

      lein valges vaevaleegis väriseb,

      öölaotused on mullased ja mornid –

      siis tähed rõõmsalt pilgutavad maale

      ja küünaldele saadavad signaale

      need kauged, igavesed tuletornid.

1938

      PALJU VIST SEE SÜDA KÜLL EI VÄÄRI

      Loobu kahtlusest, et kaunilt hoiduks

      kõik, mis esimeses usus omati!

      Mina lindudele heidan toiduks

      oma südame kui halva tomati.

      Palju vist see süda küll ei vääri –

      kuigi sooja päikesesse paigutet,

      katab jäine hallitus ta ääri

      ning ta koed on mürgilaigused.

      Mõte, nälgind vares! jälle priiska:

      näe, mis aknast heitis helde kokk!

      Raiskamata ühtki punast piiska

      suru sügavale vilja terav nokk!

      Neela, noki, jultund kerjus, kuni

      purjus väsimus saab viimaks jagu sust,

      ning su kähe laul ja sügav uni

      täis on mõistmatut ja rasket magusust!

1936

      TÕRKUJA

      ANTS ABLAS

      Ants Ablas kallas klaasid täis.

      “Viin pole, kõrtsmik, küllalt kange!”

      Ants Ablas nukralt nurmel käis.

      “Miks linnud suhu mul ei lange?”

      Ants Ablas kuulis võõraist maist.

      “Seal oleks põli, tohoo pele!”

      Ants Ablas suudles tõmmut naist.

      “Miks, võtku tont, sa pole hele?”

      Ants Ablas pettis, valas verd.

      “Mu peale ära paista, päike!”

      Ants Ablas sõitis piki merd.

      “Maailm on väike, liiga väike.”

      Ants Ablas töötas, oli tark.

      “Ei! parem olla päevavaras.”

      Ants Ablas suri siis ja sark

      mis ime! – oli talle paras.

1937

      PÜHAPÄEVALAPS

      Teisi löödi õuel, kodus anti lisa,

      temal, päiksepoisil, puudus üldse isa.

      Teistel kukkus maha leiva võine pool,

      tema leival õnneks oli ainult sool.

      Teine pikki aastaid õppimiseks pruukis,

      tema juba noorelt uksi lahti muukis.

      Teisi tabas lihtne kivi, kepp või tuhvel,

      tema pähe raksas raske rahasuhvel.

      Teine kogu eluks tuima truudust leidis,

      teda, õnnelast, ent pettis hõõguv neidis.

      Teised kõigest ilma jäid maailma loaga,

      tema omandas, mis tahtis, halja noaga.

      Teised põdesid ja heitsid kauaks voodi,

      tema ühel pühapäeval üles poodi.

1937

      PIGILIND

      Ta kaaslased püüdsid kokri

      ja mängisid röövleid saras,

      aga tema ei, aga tema ei:

      ta papa pisteti pokri

      kui viimane petis ja varas.

      Ta