Tähetund. Betti Alver

Sulamiidist,

      kel pea oli piprast, süda puust,

      muu aga suhkrust ja siidist.

      Tal oli kaks sõpra, ainult kaks,

      nad istusid koos ja jõid veine.

      Kui üks löödi surnuks tänaval,

      ta ütles: lööge ka teine.

      Ma näen teda vahtivat platsile,

      kus märatsev rahvas ruttab,

      ning miski ta kahvatus näos on

      mulle nii hirmus tuttav.

1936

      KEVADEKARTUS

      Kevad ei tule ja tulla ei tohi –

      tuisake, talvised metsad ja mäed!

      Aga kui tärkavad lilled ja rohi,

      surun ma silmile kõvasti käed.

      Ütlen siis koidikul ärganud käole:

      “Vaakuja vares, ka sul pole und!”

      Kukub ent õisi mu kuumale näole

      ohkan ma: “Oh seda värsket lund!”

1946

      SÕBER TALV

      Olen kevad: mul on mütsil

      kukesuled,

      kuuel roheline

      rihm.

      Mine, mine – kus sa tuled!

      Jahe on veel

      kevadvihm.

      Olen suvi: kuldne orel

      mängib aias.

      Mett on täis

      mu mesipuu.

      Mine, mine, sina maias!

      Mesilane

      nõelab ju.

      Olen sügis: mul on rikkust

      üleliia.

      Laadapäeval

      peame peo.

      Mine, mine – ära siia

      oma hobust

      kinni seo.

      Olen talv: mu kauge päike

      vajus looja.

      Ihkan päikest,

      muud ei tea.

      Tule, talv, ja istu sooja,

      sinu sülle panen pea.

1948

      TUHM KALENDER

      Kalendris, mille järgi elu säen,

      ma üksnes tuhmilt trükit päevi näen,

      seal pole teiste rõõmsaid pühi.

      Ei jõule, vastlaid, vastset aastat:

      peopäevil nagu sõjast laastat

      on minu kodu kurb ning tühi.

      Ma kevaditi kardan talve võikust

      ja laisklen siis, kui teised peavad lõikust.

      Kui aga vilistades näärikuul

      tuisk tormab piki tardund hangeharju,

      siis paitab peidet aias pehme tuul

      mu liiliaid ja musti viinamarju.

1936

      LEHEKUU LUMI

      Udustelt uibudelt hommikusinas

      valguse värtnad veereldes

      kerivad und.

      Aiad on üleni voogavas vinas.

      Lehile libiseb keereldes

      lund.

      Koidiku helgis arglikult säreleb

      lõpmatu kutsuv, lõpmatu kauge

      peegeldus pungal.

      Avanend õites punakalt väreleb

      lumele vastu otsekui rauge

      tungal.

      Kiirtega heideldes armunult aheldub

      hõbedast okstele helvete jahe

      kallistav kirm.

      Õitel ent sügaval südames vaheldub

      õhetav iha ja taevaselt mahe

      hirm.

      Suudlusest looritud leebesse pilku

      sulavad kutsed kahest maailmast,

      mis kuskil ei kohtu.

      Päike on palav ja piklikke tilku

      variseb sajast säravast silmast

      rohtu.

1940

      VALGUS JA VAIKUS

      Valgus ja vaikus, vaikus ja valgus,

      meri – metalline plaat,

      kõikjal lõpuga ühineb algus,

      päiksesse libiseb paat.

      Seda rahnulist põhja ei riiva

      ühegi kipperi köis –

      sügaval kiigub sinisel liival

      kahvatu klaasine õis.

      Tummalt tantsivad tumedal pinnal

      argliku valguse vaod.

      Varjude rütmis siia ja sinna

      roomavad rohekad maod.

      Tundmatu tõmbus tuksatab adrus,

      keerutab karpide lund,

      kiududes, kõntsas takerdund madrus

      äkki näeb imelist und.

      Temale näib, et kuskil on taevas,

      virvendav valguse kett,

      ning et üks nägu liuglevast laevast

      puudutab jahedat vett.

1934

      SÜGIS

      Aed kiirgab kollasest, maas püramiides

      õlgmatil lasub üliküpsi vilju.

      Üks naine hõbedaga tikit riides

      lehtmaja künnisele astub hilju.

      Ta käel, mis tõrjub laubalt juuksekahlu,

      on veidi tõmmu pähklikoorte varjund,

      ning aimub, nagu oleks elu mahlu

      ta jooma troopilises kliimas harjund.

      Näol kuumad kiired, kuulatab ta: õhust

      kui märguanne kajab linnu kriisk.

      Ta tunneb, kuidas südasuve rõhust

      veel hõõgub kehas iga verepiisk,

      ent arglikuna elab juba vaimus

      tal hangede ja suure rahu aimus.

1936

      LAHENDUS

      Rängast ahastusest roidund,

      seisin kaljul sügistormis,

      süda muremõttest must.

      Mis on muutumatult hoidund?

      Suudad vähe, suudad palju,

      tolmuks saab, mis käsi vormis –

      igavik, sul pole ust!

      Samas vastas mulle kalju:

      Kui