Üks leht «vanapagana» tähtraamatust. Eduard Bornhöhe

nägu läks ikka imestavamaks; oli vist esimene kord, et ta kõrvad säherdust nalja kuulsid.

      «Härra,» ütles ta, «teist saagu tont aru! Minu mõistus sinna ei ulata.»

      «Sinul on lühikene aru; kas mõistad, sa oled mulle meelepärast, et sa mitte salalik kaelapainutaja pole, kellel juba kassiküür selga sünnib, kui saksa peavarju ots maakera veere tagant temale silma puutub. Sa oled tubli poiss – ole minu sõber!»

      Teine oli kui puuga pähe löödud.

      «Mina – teie sõber?»

      «Säh, siin on mu käsi selle peale.»

      Teine võttis pooltõrkudes väljasirutatud käe vastu. «Ja see on selle eest, et ma teid jõkke ähvardasin lükata?»

      «See on selle eest, et sa minu käredate sõnade juures mitte kohe plehku ei pistnud.»

      «Tõsi küll, kui teie lahkemalt oleksite rääkinud, oleksin ma tagasi läinud.»

      «Sa oled ikka enam mu meele järele; mis su nimi on?»

      «Minu nimi on Joosep Sügav.»

      «Ja minu nimi on, kui sa seda peaksid teada tahtma, Raafael Määrpintsel, ja minu nimi on mu tööriist; aga, sõber Jaagup Põhjatu, mis amet sinul siis on?»

      «Paarsada sammu siit seisab suur Puustkivi trahter kiriku juures ja seal olen mina sulaseks.»

      Maaler naeratas kavalasti.

      «Oi-oi, sinu nimi on Noa Klaasipõhi või Sügavkaev ja sa oled trahteris sulaseks? Imelik kokkujuhtumine; hm! aga mis mul sellega asja, – sa ütled, et see naljaka nimega trahter siin lähedal on?»

      «Paarsada sammu. Kui teil midagi selle vastu ei ole; viin ma teid otsekohe sinna.»

      «Sa tahtsid ju kuhugi minna?»