Vanad ja noored. Anton Hansen Tammsaare

kured endile asupaika otsima kõnnivad oma pikkade koibadega ja karjuvad oma kumeda kurguga; aga männijässe see ei häiri, neid see värskele elule ei ärata. Ei tea, kas viimsepäeva pasungi seda suudaks.

      Raba ja põllu vahel asub heinamaa-siil. Siin kasvavad terava ladvaga kased ja kuused, mõni lopsakas mänd, toomingad ja pihlakad, kevadel õitsedes, sügisel marju kandes. Puude ja põõsaste vahel ilutsevad jaanikannid, kullerkupud ja kassikäpad. Kui Tiina alles noor oli, käis ta neid noppimas ja pärga punumas. Nüüd ei pane neid enam keegi tähele, või olgu siis, et mõni pahur mullikas karjapoisi käest siia pääseb ja mõne ära sõtkub või kogemata keelega ära nälpab. Kadakal ei nopita enam lilli ega laulda laule, nagu see oli veel koduväi esimesel aastal. Kõik on tusased ja mossis, kõik on nukrad ja norgus, nagu oleks neil osa mändidest, mis kasvavad mustaveeliste laugaste vahel.

      Esimesi põllutöö-päevi vana Juhan, kelle käsi oli juba terveks saamas, ei rääkinud midagi. Sai aga nädal mööda, sõnas ta ühel hommikul Kaarlile:

      “Siin peres mind vist küll enam ei vajata, pean kusagil mujal kohta otsima, et endale leivapalukest teenida.”

      Ta ütles seda vaikselt, nagu tal ikka viisiks, kuid Kaarlile kõlas see kibedalt.

      “Mis häda sul siis sest tööst na on! Las käsi saab enne täiesti terveks, eks sa siis jõua hakata,” vastas ta.

      Paar päeva läks mööda, siis ütles Juhan hommikul Kaarlile:

      “Ma lähen täna õige kündma, jää sa ise koju.”

      “Mispärast?” vastas see. “Mul pole praegu midagi iseäralist toimetada ega teha; milleks siis sina, vana inimene, pead kündma minema, eks sinu jalad ole eluajal küllalt käia saanud. Sa selle asemel tule peale keskhommikut külvama, või kui sa seda raskeks pead, siis võid ka aedu parandada või heinamaad puhastada.”

      “Ennemuiste oli see ikka naiste amet,” vastas Juhan.

      “Mina ütlen sedasama, et kui paremat tööd temale anda ei ole, siis niisugust pole ka tarvis tegema minna,” rääkis eit, kes oli meeste juttu pealt kuulanud ja toast kambrisse astus.

      “Heldene aeg, mis neil töödel siis viga on, et neid ei sünni teha. Kui heinamaa puhastamist ei salli, siis paranda ja kohenda aedu ja külva vahepeal,” rääkis Kaarel.

      “Kauake seda külvamist on, seepärast ei maksa ühelgi inimesel siin vahtida,” vastas eit. “Minu vanamees pole veel nii jõuetu, et ta neid kõige viletsamaid töid peab tegema ja teiste jätiseid korjama. Aga kui meid nii halvaks peetakse, siis võime siit ära minna.”

      Mis teil jälle on?” küsis Tiina kambrisse astudes.

      “Mis meil on …” kordas eit, “meil on see, mis meil ammugi on.”

      “Ja millest me kuidagi lahti ei saa, püüa või kõigest hingest,” lisas Kaarel juurde.

      “Millest ma’i tahagi lahti saada, kui noored nii hullud ja iseennast täis on,” põrutas eit jalga vastu põrandat.

      “Mine võta kinni, kes hull või kes iseennast täis,” tähendas Kaarel.

      “Mis seal võtta on! See ju silmaga näha ja käpaga katsuda. Üksnes teiesugused ei saa aru, mina mõistan kõike väga hästi. Esiteks tarvis koht enda kätte kiskuda: vanad ei oska ju kohta pidada. Siis suviline: vanad ei oska enam tööd teha. Ah, te olete vanad, te võite puhata! Tule välja mu vastu rukkivihku lõikama, lina kitkuma või heina niitma – vaatame, kumb on siis noorem. Kerge on suurustada: ma olen noor. Ole noor, kelle asi see on, aga ära sellepärast vanu talla! Te elage enne nii vanaks, kui meie oleme, ja katsuge siis, kas tahate vanad olla, keda aetakse heinamaad puhastama. Tänini on minu vanamees osanud seemendada ja äestada, aga nüüd enam ei kõlba – muud kui vana …”

      Kaarel ootas kärsitult eide jutu lõppu, et siis öelda:

      “Või selleks andsitegi koha meie kätte, et nüüd seda iga silmapilk ette heita. Ega me vägisi kiskunud; miks te andsite, kui ta teile nii kallis oli?”

      “Mis sa sedasi räägid,” katsus Tiina teda vaigistada, aga Kaarel ei pannud seda tähelegi, vaid jätkas:

      “Nüüd mul suhkrutoos või meepott, mis see koht on! Olete oma ea siin ära elanud, ja mis te olete siit saanud? Seesama kaks-kolmsada rublakest – eks see on asi küll …”

      “Peale selle oleme veel need noored saand, kes meist nüüd tahavad lahti saada,” sähvas eit vahele.

      “Kes on tahtnud teist lahti saada? Teie ise tahate meist lahti saada, ega te muidu nii ühtepuhku me kallal ei näriks,” vastas Kaarel.

      “Kui ma oleks taht teist lahti saada, siis ma poleks omale tütart nõutandki ja nõnda poleks sina ka minu väimees saand olla,” napsas eit, nagu õnnelik selle üle, et tal on nii head ütlused valmis. Ja ta vaatas oma vanamehele otsa, nagu loodaks ta sealtpoolt heakskiitmist; aga Juhani nägu oli ükskõikne, nagu ei teakski ta, et vanad ja noored maailmas olemas.

      Eit ja Kaarel vaidlesid, kuni viimane läks vandudes uksest välja. Kuid paremat sest ei tulnud: vanad arvasid ikka, et noored neist lugu ei pea, kuna noortel, eriti Kaarlil, tahes-tahtmata mõte tekkis, et vanad ajavad jonni, norivad riidu. Selles veendusid nad päev-päevalt ikka enam.

      Vanamees läks küll külvama, parandas ka aedu ja puhastas isegi heinamaad, ometi ei unustanud ta – eriti aga eit – Kaarlile kordamast: “Ei tea, kas oskangi seda tööd teha,” või jälle: “Ei tea, kas kõlbabki minu tegemine. Omal ajal oskasin ikka kõike teha, aga kes seda noorte tahtmist teab.”

      Tiina ei vastanud niisugustele ütlustele midagi, kuid Kaarli süda kihvatas iga kord neid kuuldes. Ja ehk küll Tiina teda alati palus, et ta vanade sõnu vaikides kannataks, ometi pääses sõnasõda aeg-ajalt lahti.

      Sulane püüdis pererahva riiust kõrvale hoiduda. Kuigi eit talle vahel midagi ütles, siis tegi ta, nagu ei kuulekski ta seda. Aga viimaks sattus ka tema vanadega vänta.

      Kui ta kord kartulivagusid ajas, ja nimelt uue sahaga, mille Kaarel oma tahtmise järgi oli teinud, tuli vanamees tema tööd vaatama. Sulane oli paar ringi teinud, kui vanamees kohmas tasakesi: “See on see noorte tarkus: hea lai rauapuu, raiskab hästi palju maad; mine kartuleid võtma, siis ei saa sealt midagi.”

      Sulane ei teinud sellest väljagi, hõikas hobusele ainult täiest kõrist: “Kalla vaole!” ja läks edasi. Kui ta tagasi tuli, seisis vana Juhan ikka alles vao otsas ja hakkas jällegi tasahilju:

      “Küllap targad rääkimas, aga tegijat pole kusagil; kui vaatad, siis naera seda rumalust kohe …”

      Ka nüüd ei vastanud sulane midagi, lausus ainult endamisi:

      “Mis ta peaks siin pobisema, kui ta koju ei saa – mind ka ei või rahule jätta.”

      Jõudis aga sulane uuesti siiapoole vao otsa tagasi, seisis vanamees ikka veel endisel paigal ja rääkis:

      “Aga mine sa kusagil sõna nimetama või juhatama, siis pole muud kui: mis sa, vanainimene, ka räägid, – ja saadetakse sind heinamaad puhastama.”

      Nüüd ei jõudnud sulane enam vaikida.

      “Mis sa sest mulle räägid, ega mina seda sahka teinud, pole ka sind saatnud heinamaad puhastama; mine räägi sellele, kes seda on teinud,” ütles ta ja läks ise edasi. Kui ta jällegi vanamehe juurde jõudis, vastas see:

      “See on ükstapuha, räägin ma sinule või temale, ühesugused olete kõik.”

      “Katsu, et sa siit minema saad, mul pole tarvis su lori kuulata,” ütles sulane nüüd juba pahaselt.

      “Ennäe mul minema-ajajat!” tõstis vanamees häält, mida sulane imestas, sest seda polnud ta tänini kunagi tähele pannud. “Kelle põld see on, kus sa künnad? Või katsu, et sa minema saad …”

      Aga ta läks siiski ära. Kodus rääkis ta asjast kohe eidele, misläbi noortega jällegi tubli sõnavahetus tõusis. Ja vaevalt sai see lõppeda, kui juba algas uus.

      Kartulipanemise ajal pidi vana Juhan kuhja juures suuri