Vanad ja noored. Anton Hansen Tammsaare

kätte Tiinaga anda; taat ei andnud vastust, käskis sulle rääkida, et mis sina sellest arvad,” seletas Kaarel.

      Kadaka perenaise silmad venisid väimehe sõnu kuuldes suuremaks; ta jäi üürikeseks nagu mõttesse, vaatas siis kordamööda igale lauasistujale silma, nagu püüaks ta pilkudest lugeda, mis keegi sellest arvab. Tänini oli õieti tema, Kadaka Mari, kohta pidanud, mitte Juhan, kes igas asjas naisele järele andis. Mari oli käskima ja komandama harjunud ja ta ei osanud elu ilma selleta kujutellagi. Ja nüüd tahab väimees, kes alles napilt suve otsa siin elanud, tema käest valitsuse, eluhuvi ära võtta. Noh, vana Juhan jääks küll veel tal siia-sinna lükata, aga mis temast üksi saab. Kohapidamises peaks ta aga vaikima või väimehega riidlema, sest ta oli juba aru saanud, et tema tahtmised väimehe omadega väga vähe sobivad.

      “See tähendab, me peame noorte orjaks hakkama. Kas sinul juba teenistusest himu otsas?” sähvas eit teravalt. Vanamees vaatas uudishimulikult eidele otsa, nagu kuuleks ta esimest korda ta häält, jäi aga siiski vait ja sõi edasi; ainult nina hakkas tal äkki rohkem nohisema.

      “Ei ma nüüd sellega küll nii hõlpsalt rahul ole,” kõneles eit edasi. “Oleme tänini jõudnud kohta pidada, eks me edaspidi niisamuti sellega toime saa. Või mis teil siis viga on? Kõik, mis koht sisse teeb, saab ju ükskord teile, ega meil muid pärijaid ole.”

      “Seda minagi Kaarlile olen ütelnud,” sõnas Tiina vahele, kuna eit heitis terava pilgu väimehe poole.

      “See on muidugi nii, et ükskord, aga millal ükskord? Igaüks tahaks ju ikka ise otsaline olla,” ütles Kaarel.

      “Niisama tahame ka meie, ega meiegi, käed süles, surma ootama taha jääda,” vastas eit.

      “Mispärast siis just surma ootama! Te, kaks vana inimest, võite ju tasahiljukesi edasi elada; teete ka natuke, niipalju kui süda kutsub, ja tatsutate kodus ümber,” rääkis Kaarel.

      “Sa arvad, et meie tahame õige armuleiva-sööjad olla? Ega seda ole. Ennem võidakse minult armuleiba saada, kui et mina teiste käest seda vastu võtan. Parem ei maksa eladagi. Meie peame kohta edasi. Kui head aastad juhtuvad olema, maksame mõisavõla kinni, ja näe, siis võtke koht; ärge siis ütelge, et te vanematelt midagi pole saanud,” seletas eit.

      Kaarel ja Mari arutasid ja vaidlesid veel peale sööki edasi. Tiina vaikis ja vana Juhan jäi toolil tukkuma, nagu ei puutuks kogu asi temasse. Ehk küll Kaarel kõik oma tarkuse välja kraamis tõenduseks, et vanadel oleks siis veel palju parem elada, kui koht noorte kätte saaks, ometi ei andnud Mari järele. Kuid Kaarel ei kaotanud lootust. Saatus tuli talle oma võimsa käega appi.

      Mõni päev peale uusaastat jäi vana Juhan raskesti haigeks, nii et ta paar kuud sängis viskles. Haiguse tagajärg oli, et parem käsi ähvardas töötegemisest lahti ütelda; vähemalt paranes ta nii pikkamisi, et terveks saada ei olnud suurt lootust.

      Kaarel tuletas oma soovi kevade algul uuesti meelde.

      “Et sul ka see koha enda kätte saamine meelest ei lähe; ühtepuhku aga teine keele peal,” ütles eit. “Vanadel inimestel päris rist elada: jäävad teised noortele tüliks. Teil oleks ehk päris hea meel olnud, kui vana Juhan oleks ära surnud.”

      “Ema, mis sa nüüd sihukest juttu ajad!” ütles Tiina paluvalt. “Millal oleme meie isa surma tahtnud. Kas Kaarel küll ei hoidnud teda raskemast tööst tagasi, aga mis meie võime sinna parata, kui haigus tuleb.”

      “Noh, mis ma siis muud mõistan ütelda, kui see kohasaamine alati suus on,” vastas eit.

      “Ega ma siis halva pärast kohta enda kätte taha, ma ju hea pärast, et teil kergem põli oleks,” seletas Kaarel.

      “Kergem põli,” kordas perenaine nagu osatades. “Juba teame, mis see kergem põli on; neid kergeid põlvi ennegi küll nähtud.”

      “Mis sa siis na selle vastu seisad, las nad võtavad peale,” ütles Juhan eeskambrisse astudes. “Kauaks meil elu! Või pole meie küll juba vaeva näinud. Las nad katsuvad, kui hästi see kohapidamine neile maitseb.”

      “Muidugi, te olete juba küllalt orjanud, eks te või siis nüüd natukegi kergemat põlve pidada,” rääkis Kaarel.

      Eit puikles ikka veel vastu, kuid andis viimaks järele, aga ainult selle tingimusega, et koht ikka Juhani nimele jääb. Kaarel saab ainult tegelikult peremeheks. Sellega olid ka noored rahul.

      Niipea kui Kaarel kohaohjad enda kätte sai, otsustas ta suvilise või poisi terveks aastaks kaubelda. Kui ta ühel laupäeva-õhtul sellest ka vanadele rääkis, langes Juhani pea norgu ja ta silmis helkis midagi iseäralikku; aga ta ei lausunud sõnagi.

      “Nojah, eks ma ütelnud kohe,” rääkis eit, “et juba me tunneme seda kergemat põlve. No mistarvis suvilist võtta? Nagu kiheleks sul raha taskus. Me saame ju muidugi läbi. Ehk kui just vaja tuleb, eks siis või vahel päevilise palgata. Aga mis peaasi – meid ei taheta enam tööle, meie vaev ja higi ei kõlba enam.”

      “See on tõsi jah,” kiitis nüüd ka vana Juhan oma kräbedale teiselepoolele järele. “Mis asja sa selle mehe tegema paned? Aga kui sa just meid enam ei taha, minu töö enam ei kõlba, noh siis … siis … tehke, kuidas tahate; koha lubasime ju teile.”

      “Mispärast te nii pahased olete? Isal ju käsi haige; ei tea, kas hakkab teine üldse tööd tegema. Ja on need emagi luud-kondid rauast? Ise näete küll, mis Tiinaga on. Tema aeg pole kaugel ja ega temast siis ikka jumal teab mis töötegijat saa. Mis me siis selle moega viimaks peale hakkame,” seletas Kaarel.

      “Tiina aeg kaugel pole …” kordas Mari. “Kas minul siis vähe niisuguseid aegasid on olnud, ehk mul küll peale Tiina ühtegi järel pole: tervelt viis puhkavad surnuaial; käisin alles mineval pühal neid seal vaatamas.”

      “Vesi tuleb silma,” kõneles eit natukese vaikimise järel edasi, “kui mõtlen nende peale; aga hoidsin ma end sellepärast tööst tagasi? Rukkilõikamise ajal seisid teised vihuhunnikute varjus, kuhu päike peale ei paistnud. Heinaajal tõmbasin kiiguga puulatva või madala oksa külge; õõtsus teine peale ja ajas iseenesega juttu. Kui hakata juba pool aastat ette muretsema, kust pagan see siis kõik välja tõmmatakse.”

      “Ma ei saa aru, mis viha sul, ema, meie vastu on. Kui mina olen võõras, siis Tiina on ometi su oma ainus järelejäänud laps. Just tema pärast ma tahangi abi palgata. Või ei ole sa sellega rahul, et koht meie kätte sai? Võtke ta kas tänapäev tagasi, meil ei ole selle vastu midagi. Aga kui koht jääb meie kätte, siis võtan ma endale suvilise, ütelge teie mis tahes. Kui me oma jõuga peame siin ängeldama, siis ütlete viimaks, et ma olen kitsi, ei raatsi sulast palgata ja tapan teid raske tööga.”

      “Keda töö on enne tapnud! Minu isa mäletas veel seda aega, kus ööd kui päevad pidi mõisa orjama, nii et püsti käies magama jäid, aga sellepärast ei surnud keegi töö kätte. Peaasi on ikka see – tarvis vanast purust pikkamisi lahti saada,” vaterdas Mari.

      Nagu Kaarel oli ütelnud, nõnda ta ka tegi. Pühapäeval läks ta kiriku juurde ja kauples suvilise ära. Sestsaadik läksid noorte ja vanade suhted kord-korralt ikka halvemaks: vanad mõtlesid, et noored neid ei salli, nendest püüavad lahti saada, noored aga ei tahtnud vanadele liiga rasket töökoormat peale panna.

II

      Viimased lumetükid sulasid aedade ääres ja paksu metsa all, põllud muutusid tahedaks ja ootasid harijaid. Ja ega needki kaua oodata lase, eriti Kadaka noor peremees oma suvilisega. Varsti pöörab nende sahk talveunes suikuvat maapinda. Varesed ja linavästrikud tõttavad nagu uudishimus seda tegevust oma silmaga üle vaatama; nad korjavad uniseid ussikesi värske põllumulla seest.

      Vanade ja noorte vahekord ei ole paranenud, vaid suvilise tulekuga ennem halvenenud. Ei lahuta nende meeli ei kevadine leige tuul, soe päike ega kosutav vihm, mis paneb imevõimul maa haljendama.

      Ei mõju ka kõrge väljamägi, mille ühel küljel levib madal kaskedega kaetud sookarjamaa paari kõrgema metsasalgu ja nende vahel läikiva jõega õhtuti hõljub siin valkjas udulinik, mis matab rohelise kasemetsa oma hõlma, mille alt kostab tedre kudrutamine ja sihkulöömine, rabakana karjumine ja kakutamine,