Kooli Alma. Anton Hansen Tammsaare

>

      Anton Hansen Tammsaare

      Kooli Alma

      KOOLI ALMA

      Kooli Alma oli tõesti vagane ja mõistlik neiuke. Ta ei naernud peaaegu iialgi, ehk kui see ka sündis, siis oli see vaikselt, pool elavuseta, nagu oleks ta haiglane. Küla neidudega ei olnud tal miskisugust tutvust. Nooremalt oli temal ikka mõni peremehe tütar tuttav, aga aegamööda kadus see kõik, vist sellepärast, et ta “koolitatud” oli, nagu ta vanemad ütlesid. Vanemad olid need vanad “koolirahvas”, keda nüüd veel vaevalt leida võib, ehk kui neid ka kusagil olemas on, siis ainult sellepärast, et inspektor nende kohta halastades ütleb: “Noh, mine nüüd aja teine koha pealt ära, tänini on ta oma igapäevast leiba teeninud, kuhu peab ta siis vanaduses minema.” Ja nõnda peab halli habemega vanamees ikka oma ammu armastatud koolikohta edasi. Küla rahvas on temaga rahul, iseäranis vanad inimesed. Koolmeister peab iga laupäeva õhtul palvetundi ja vanad eided ning taadid kuulavad aukartuses pealt. Vana koolmeister ei laula nii kärmesti, nagu seda noored teevad. Ta ei vaeva ka laste päid niipalju vene keelega nagu teises külas noor kooliõpetaja. Ajalehtedest loeb ta üksnes “Ristirahva Pühapäeva Lehte” – näha kohe, et ta eeskujulik vaga mees on, kelle juurde rõõm on last saata. Kooli emand – ja just nimelt “emand” ja ei mitte mamma ehk mõni muu nimi – peab ennast suure tüki taluperenaistest kõrgemaks. Ta oli kusagil mõisas siis toaneitsiks olnud, kui koolmeister teda kosis. Nagu ma eespool nimetasin, ei olnud kooli Almal mitte ainustki sõbrannat peretütarde hulgas, ja see ei ole ka ju nii ime. Mis sõprust võib siis temal küla tüdrukutega olla – ta räägib ju saksa keelt.

      Kust ta seda on õppinud? Muidugi esiteks oma vanematelt ja pärast linnas, kus ta “koolitatud” sai ja kus ta ühe kaugelt sugulase, karmi vanaeide ülevaatuse all elas. Ei või ju noort tütarlast, kui tast mõistlik neiu peab saama, kes mehele õnneks ja vanematele rõõmuks pärast peab elama, üht silmapilkugi unustada ja silmast lasta, liiategi linna kohas. Vanemad kinnitasid alati, et poisslapsega saab veelgi toime, aga tütarlaps – ta on kui nõel, mis kotis ei seisa. Alma terve “koolitus” seisis aga selles, et ta paar aastat kusagil elementaarkoolis käis ja peale seda veel mõnda väikest asja õmblema ja heegeldama õppis. Nüüd sõitis ta koju ja hakkas vanemate rõõmuks elama. Külas teati kõneleda, kui pisikesed ja valged käed kooli Almal olla, missugune rõõsk, punaste palenukkidega nägu, missugune tore õlest kübar. Poisid tuletasid teda harva meelde, nagu aukartuses – nad ei pidanud endid tema vääriliseks.

      Keegi üksik peremehe poeg oli aga siiski nii häbemata olnud ja ütelda julgenud, et tema võtaks kooli Alma hea meelega omale naiseks.

      “Ära ikka ära, mis sina siis enesest õige arvad, et sa teda omale tahad? Ehk ei tea, mis tooga teed, tööd ta ei taha teha, muudkui istub kambris, käed süles. Aga kui kaua su koht siis niisugust jõuab üleval pidada, kes mitte midagi ei tee ja uhkesti tahab riidis käia,” noomisid teised.

      “Eks see koht siis mu naist ikka toita jaksa,” vaidles perepoeg vastu, “aga mis tore mul pühapäeval kirikusse sõita: kübaraga naine kõrval. Ehk tulen õhtu töölt koju, mis tore on mul ta väikesi käsa ja päivitamata nägu vaadata.”

      Nooremehe rääkimine jäi siiski paljaks unistamiseks, sest kosjanõuga ei julenud ta Almale mitte läheneda. Selle aja sees aga, kui külapoisid kooli Almast nii argselt ja harva juttu vestsid, sirgus ja kasvas see ikka täiemaks, paled muutusid punasemaks ja ümmargusemaks. Vanemad olid õnnelikud tema peale vaadates. Üks pisike mure aga puges tasahiljukesi nende rinda, nimelt: kuidas Almat mehele panna ehk kes ja mis seisusest saab tema tulevane eluseltsiline olema.