Vihmavari. Sari «Moodne aeg». Will Self

kuidas haigla omaenese rakustruktuuri muutis, loomaks uusi morfoloogiaid uutele patoloogiatele, mida uute kutseühingute volitatud psühhiaatrid diagnoosida saaksid… asukad seevastu aga jäid samasuguseks, patsientideks voodilinast patsi otsas, kes olid kannatlikud vaid nii nagu see naine siin: liikumatuna, vähimagi märgita soolte tühjenemisest, kui välja arvata … see hais. Selle asemel kurdus naise paberjas nahk, oo kui õrn, liiga suure öösärgi sarnaseks puuvillaflanelliks. Ta on, oli Busner mõelnud, surnudkuiv ööliblikas, kelle rakustruktuur selle palju suurema struktuuri sees kõduneb.

      … Kui välja arvata see hais: mõistagi roojalik – ent ka antiseptiliselt keemiline, terava poonimisvahalehaga – veelgi intensiivsem segu lõhnast, mida õhkus rohkem kui kümme aastat tagasi nende asukate pooridest, suudest ja varjatud õhuavadest, kes olid vangistatud esimesse psühhiaatriaosakonda, mida Busner oli eales külastanud ja kus ta oli tudengtobedalt pärinud: Mis hais see on?, ja saanud vastuseks, et paraldehüüd, vedel rahusti, mis oli sama lüümelt pruun kui seisund, mida see pidi esile kutsuma … Henrys, kes oli Napsburys … kus ta ikka veel on … mu vend, et ma ei unustaks. Paraldehüüd – kui palju oli seda viimase poolesaja aasta jooksul vaimuhaiglates kõridesse kallatud? Kappade … ankrute … tünnide kaupa? Õigupoolest voolikuga nende sisse lastud, et tuld kustutada. Ja mis oli sellest nüüd järel – see vihm hoone sees, see vana roostes vihm, mida läbivettinud krohvi küljest asfaltpõrandale sajab.

      See kõik oli paisanud Busneri mollusklikult läbi soolavee ja rohelainete, nutt, nuuksumine ja kõkutused on kuuesajameetrises koridoris võimendunud, selle kümnete alkoovide poolt moonutatud ja kiira-käära käänakutes pööritatud, nii et nad tabavad teda eksimatu täpsusega ühte kõrva ja teevad ümber pea tiiru teiseni … Aksoid. Axis: Bold as Love. Saabub Zachary, mu tremolokang vibreerib, kui ma oma „ettevaatust, pragu”-minale laulan … mööda JUUKSURIST ja SKULPTUURIATELJEEST, siis haigla põhiplokist välja KUNSTITERAAPIA ja MEENUTUSTETOA poole – viimane on Whitcombi enda inimlik innovatsioon. Selles koridorilõigus tekitab lõuna poole avanevate akende valgus Busneris tunde, nagu veniks ta hädiselt mööda kaevikut, paraldehüüd … paral- … parados! jah, täpselt õige sõna – see kaevikukülg, kus nad seisid, et kuulipildujast tulistada, selle traavers… jalutushoov, tõmblused ja tikid löövad rivist välja vaenlase, kes lõuates üle ludus muru läheneb: hulluse – marduse. Saabub Zachary … Mitte et koridor oleks tema päralt olnud – seal on liikunud pidev töötajate vool ning mõned sihikindlad patsiendid, kes on teel ostma haletsusväärset tühja-tähja või osalema raviseanssidel. Mõned sihikindlad – kuid palju enam on neid, kes on lastud oma osakonnast välja lihtsalt mööda laialivalguvat hoonet uitama. Oli üks rühm – või nii vähemalt oli Busnerile räägitud –, kes marssis loodest Camdeni sotsiaalteenuste kontorist kirdesse Haringey sotsiaalteenuste kontorisse, suundus siis lõunasse alumisse koridori ja trampis selle terves pikkuses maha ning suundus seejärel veel korra põhja ja viis sel moel lõpule enam kui poolteise kilomeetri pikkuse ringi haigla sisikonnas, ja seda tegid nad üha uuesti ja uuesti, kuni kõhud käskisid neil toiduks või jalad puhkuseks või … hooldajad ravimite võtmiseks seisma jääda. Jah, on leidunud sääraseid määrdunud servaga kaltsukakampsunis patsiente, paksud sokid peenikeste pahkluude küljes maonahana lontis, silmad riigi antud öökulliprillide logisevate raamide taga pungil nagu koomiksis – kelle jaoks koridor on lõppsiht. Mitte ükski neist pole päris – kaugeltki mitte usutav, vähemalt mitte võrreldes järgnevaga: Saabub Zachary … see minu-hääl, see hääl minu ümber, mu sees, mis on minum kui mina … niivõrd ü-di-ni päris, et kas eneseteadlikkus ise ei võigi siis olla üksnes täisverelise psühhoosi närbumine? Busnerile tundub, et see peab meelde turgatama kõigile, iga päev, palju kordi, kõndigu nad siis või ei mööda koridori, mis on nii pikk, et paneks mõne korrasündinu, mõne rõõmsameelse Whitmani terve mõistuse proovile. Aga ikkagi … sel teel saab hullumisest hullus … hullus, mis on Busneri karjääri juba enne, kui see alatagi jõudis, peavoolust kõrvale juhtinud ning veeretanud ta hooga kõrvalrööpmetele, mis on ühenduses siinse kaitselaagriga täis kurguni kinninööbitud hingetohtreid ja nälginud vange, kes kõik on sunnitud teenima selle kampaniili, veetorni ja laigulistest tellistest korstna all, millest kollane suitsukeel iharalt nilpsab halli taevast Põhja-Londoni kohal. Saabub Zachary … koridor on kitsas – kõige rohkem kolm meetrit –, kuid ometi peab see inimliiklus teda kinni alles nüüd – kus tema pilk peatub ühel paigale naelutatul. See on patsient – naine, vana naine … väga vana naine, nii köötsakil – nii küfoosne, et seisab, pea alaspidi, silmitsi omaenda kampsuni kotaka akrüülkõhuga ja nõustub sellega agaralt. Muud Busner ei näe: vaid kukalt peast, mis koogutab nagu auto tagaakna peale pandud mängukoer, valkjashalle juukseid, mis ripnevad eemale kahest kiilast laigust – üks pealael, teine triip üle kolju tagaosa. Busner mõtleb kohemaid tõmblejatele, keda ta on oma krooniliste osakonnas näinud ja kes krutivad oma pead neile määratud tugitooli pea- ja seljatoe vahelisse nurka – tõmblejatele, kes, sellal kui võimalus teleriekraani sisemuses muudkui koputab ja koputab ning aplaus kostab monotoonsete lainetena, end viledaks nühivad. See naine on ühtaegu kaugel eemal ja piisavalt lähedal, et Busner teda teisaldada saaks. Pärast neid purskeid – ja neid hetki on olnud üksjagu – lasus ta peale pehme ja tuhkjas arusaam, et kõik tähtsad suhted tema elus – onu Maurice’iga, Alkani, Sikorski ja teiste kvantiteediteoreetikutega, oma naistega – oma lastega kohe päris kindlasti – olid säärased: kallistavkodused, nende hingeõhk mu sõõrmetes kaariesmagus, suhkurhapu – ja ometi radiofooniliselt kauge, hääled valgusaastate tagant piiksumas ja viiksumas.

      Neil – psühhiaatril ja vanal naispatsiendil – kulub teineteiseni jõudmiseks palju aega. Selleks et naist näha, korralikult näha, peab Busner läbi kahlama tervest eakaid hulle puudutavate oletuste ühepajaroast. – Heriot-Watti talitsetud ja amfiteaterlikus loengusaalis oli McConochie nimetanud neid moraalselt nõdrameelseteks, ilma et oleks – vähemalt noorele Zackile jäi selline mulje – teadnud või huvi tundnud, kas see tõbi on sündinud pärilikkusest, hapnikupuudusest, süüfilisespiroheetidest, lahingušokist – või hoopis mõnest teisest selle lihaka mehhanismi väärtalitlusest. Dopamiinihüpotees polnud McConochie, va topaka jaoks, kelle eelistatuim demonstratsioonimeetod oli toimetada mõni krooniline patsient tagauksest sisse ja lasta tal poodiumil ringi komberdada, isegi oletamist väärt. See oli Charcot’ mesmerismi sünge travestia, sest õppejõu monotoonne kirjeldus käepärasest skisofreenikust, kes ei suutnud omaenda monotoonsete häälte südantlõhestavat tämbrit haiguse tõttu esile manadagi, hüpnotiseeris hoopis tema tudengeid. McConochie, kelle mõttemaailma suuresõnalise risuhunniku paljastasid – sellal kui ta kateedrist aurava radiaatorini ja tagasi tuias – hooletud viited hullude paralüütilisele või koguni enneaegsele dementsusele, ajastarust terminid, mis tähendasid märksa vähemat kui rahvakeelne lollakas –, mis aga ometi täitsid oma eesmärgi, juurutades tema tudengitesse – ka Busnerisse – kangekaelse veendumuse, et teatud vanusest alates ei vaeva iga pikaajalist statsionaarset patsienti mitte mingi kindlalt piiritletud patoloogia, vaid täiesti amorfne seisund. –

      Sestsamast ühtaegu vedelast ja tihedast loll-ollusest Busner läbi kahlabki ning lisaks lõputu koridori ummistamisele vedeleb seda ka kleepjate loikudena kogu ulatuslikus hoones ja hoone tiibades. Vana naise pea väriseb mu käeulatusest väljas: komponent konveieril, mille justsama on seisanud töötajate usaldusisikute hüüatused … Naine tikitab ja tema kõverad väikesed jalalabad, mis on kängitsetud lapse kahustesse toatuhvlitesse, muudkui põtkivad ja põtkivad vastu asfaldist eemale kooldunud linoleumiruudu serva. Põtk ja põtk: mikropatseerimine, mis ometi ei vii teda mitte kuhugi. Busnerile meenutab see tahes-tahtmata ühe koha peal põrklevat üleskeeratavat mänguasja, plastnaisukest, kes on määratud ninuli kukkuma … kuid naine ei kuku, ja nii astub Busner, reied rasked, tuikvel, omaenda kliinilisest ükskõiksusest läbi tungides esile.

      Nüüd juba päris naise kõrval, samamoodi köökus, et saaks kiigata ümber väriseva õla tema näkku, mis on … põhjalikult maskisarnane: puukoorena kare nahk, millesse on puuritud hirmuäratavalt vilkad silmad. – Busner tõmbub šokeeritult tagasi ning vana naine on korraga jälle kaugel-kaugel, vappub ja tikitab, sõrmed siblivad,