Olemise talumatu kergus. Milan Kundera

sõbratari kui Sabina.

      6

      Erootilise sõpruse kirjutamata reegel eeldas, et Tomáš lülitab oma elust välja armastuse. Hetkel, mil ta oleks seda tingimust rikkunud, oleks tema ülejäänud armukesed sattunud teisejärgulisse seisundisse ja nad oleksid mässama hakanud.

      Just seepärast oli ta muretsenud Terezale omaette toa, kuhu too pidi viima oma raske kohvri. Ta tahtis neiu eest hoolitseda, teda kaitsta, tema kohalolekust rõõmu tunda, kuid ta ei tundnud mingit vajadust muuta oma eluviisi. Seepärast Tomáš ei tahtnud, et teataks, et Tereza magab tema juures. Koos magamine oli nimelt armastuse corpus delicti.

      Teiste armukestega polnud ta iialgi koos maganud. Kui ta oli külas nende pool, oli see kerge, ta võis ära minna, millal aga tahtis. Halvem oli, kui nemad olid tema pool ja tema pidi neile seletama, et ta viib nad pärast keskööd koju, kuna teda piinab unetus ja ta ei saa magama jääda, kui ta viibib teise inimese vahetus läheduses. See polnudki tõest eriti kaugel, kuid peapõhjus oli hullem ja ta ei julgenud seda neile usaldada: hetkel, mis saabus pärast armatsemist, valdas teda ületamatu igatsus üksi olla; ärgata keset ööd võõra olendi kõrval oli talle ebameeldiv; hommikune ühine tõusmine oli talle vastumeelne; ta ei soovinud, et keegi kuuleks, kuidas ta vannitoas hambaid peseb, ja intiimne hommikueine kahekesi ei ahvatlenud teda.

      Seepärast ta oligi väga üllatunud, kui ta ärkas ja Tereza hoidis tal kõvasti käest kinni. Ta silmitses neidu ega suutnud küllalt selgelt taibata, mis oli juhtunud. Talle meenusid just äsja möödunud tunnid ja talle tundus, et nendest levib mingisuguse tundmatu õnne lõhna.

      Sellest ajast peale tundsid mõlemad koosmagamisest rõõmu. Ma ütleksin peaaegu, et armatsemise eesmärgiks polnud neil naudingu saavutamine, vaid uinak, mis sellele järgnes. Eeskätt Tereza ei suutnud magama jääda ilma Tomášeta. Kui neiu oli mõnikord jäänud üksi oma üürituppa (mis aja kuludes oli aina rohkem muutunud üksnes alibiks), ei suutnud ta kogu öö uinuda. Tomáše kaisus aga jäi ta magama ka siis, kui oli äärmiselt erutatud. Mees pajatas talle sosinal muinasjutte, mis ta Tereza jaoks välja mõtles, tobedusi, sõnu, mida ta kordas monotoonselt ja mis olid lohutavad või naljakad. Need sõnad muutis Tereza ähmasteks nägemusteks, mis viisid ta unevalda. Tereza uni oli täielikult Tomáše võimuses ja neiu uinus sellel hetkel, mille mees oli valinud.

      Kui nad magasid, hoidis neiu temast kinni nagu esimeselgi ööl: pigistas tugevasti mehe rannet, tema sõrme, tema pahkluud. Kui Tomáš tahtis ära minna ilma neidu äratamata, pidi ta kasutama kavalust. Ta vabastas sõrme (randme, pahkluu) neiu pigistusest, mis Tereza alati poolenisti üles äratas, kuna ta isegi unes meest hoolikalt valvas. Tereza rahunes, kui Tomáš oli talle oma randme asemel pihku pistnud mõne eseme (kokkukeeratud pidžaama, tuhvli, raamatu), mida neiu siis tugevasti pigistas, nagu oleks see mehe keha.

      Kord, kui Tomáš teda parajasti uinutas ja Tereza viibis alles unelossi esimeses vestibüülis, nii et ta suutis mehe küsimustele veel vastata, ütles Tomáš talle: „Nõndaks. Ja nüüd ma lähen ära.„ „Kuhu?„ küsis neiu. „Ära,„ ütles mees rangel häälel. „Ma tulen sinuga kaasa!„ lausus neiu ja tõusis voodis istukile. „Ei, sa ei tohi. Ma lähen ära alatiseks,„ ütles Tomáš ja läks toast esikusse. Tereza tõusis ja tuli silmi kissitades mehele järele. Neiul oli seljas ainult lühike särk palja ihu peal. Tema nägu oli liikumatu, ilmetu, kuid tema liigutused olid energilised. Tomáš astus esikust koridori (üürimaja ühisesse koridori) ja sulges ukse Tereza nina ees. Neiu tõmbas selle ropsuga valla ja läks mehele järele, sest oma unes oli ta kindel, et mees tahab alatiseks tema juurest ära minna ja et tema peab seda takistama. Tomáš läks trepist alla esimesele mademele ja jäi seal Terezat ootama. Too tuligi alla Tomáše juurde, võttis mehel käest kinni ja viis ta tagasi enda juurde voodisse.

      Tomáš ütles endale: naisega armatseda ja naisega magada, need on kaks kirge, täiesti erinevad ja peaaegu et vastandlikud. Armastus ei avaldu soovis armatseda (see soov kehtib loendamatu hulga naiste suhtes), vaid soovis koos magada (see soov kehtib ainult ühe naise suhtes).

      7

      Keset ööd hakkas Tereza unes oigama. Tomáš äratas ta, ent kui neiu nägi tema nägu, ütles ta vihaselt: „Mine ära! Mine ära!„ Siis rääkis Tereza talle, mida ta oli unes näinud. Nad olid olnud kusagil, nemad kahekesi ja Sabina. Nad olid sattunud suurde tuppa. Selle keskel oli olnud voodi nagu poodium teatris. Tomáš oli käskinud Terezal nurka seisma jääda ja oli siis tema silme all armatsenud Sabinaga. See pilt oli valmistanud Terezale piina, mida ta ei suutnud välja kannatada. Ta oli tahtnud katkestada hingevalu kehalise valuga ja oli torganud endale nõelu küünte alla. „See tegi nii kohutavat valu,„ ütles Tereza ja hoidis käsi rusikas, nagu oleksid need tõesti vigastatud.

      Tomáš embas teda ja aeglaselt (veel kaua värisedes) jäi ta mehe kaisus magama.

      Kui Tomáš järgmisel päeval mõtles sellele unenäole, tuli talle midagi meelde. Ta avas kirjutuslaua laeka ja võttis sealt välja kimbu kirju, mis Sabina oli talle saatnud. Peagi leidis ta järgmise koha: „Ma tahaksin sinuga armatseda oma ateljees, nagu oleks see näitelava. Ümberringi oleksid inimesed ja need ei tohiks sammu võrragi lähemale tulla. Kuid nad ei saaks meilt silmi lahti kiskuda …„

      Kõige hullem oli, et kiri oli dateeritud. See pärines ajast, mil Tereza juba ammugi elas Tomáše pool.

      „Sa oled tustinud minu kirjades!„ käratas ta neiule.

      Tereza ei salanud seda ja ütles: „Eks kihuta mind minema!„

      Kuid Tomáš ei kihutanud teda minema. Mees nägi teda vaimusilmas, kuidas ta seisab Sabina ateljees, selg vastu seina surutud, ja torkab endale nõelu küünte alla. Tomáš võttis pihku tema sõrmed, silitas neid, tõstis need oma huulte juurde ja suudles neid, nagu leiduks neil veel verejälgi.

      Kuid sellest ajast peale oleks nagu kõik hakanud Tomáše vastu konspireerima. Peaaegu iga päev sai Tereza mingeid uusi andmeid tema salajase armuelu kohta.

      Esmalt Tomáš eitas kõike. Kui aga tõendid olid liiga ilmsed, siis ta tõestas, et tema polügaamne elu pole üldsegi vastuolus tema armastusega Tereza vastu. Tomáš polnud järjekindel: ajuti ta eitas oma truudusetust ja ajuti jällegi õigustas seda.

      Kord helistas Tomáš ühele naisele, et tollega kokku leppida kohtumise suhtes. Kui ta oli kõne lõpetanud, kuulis ta kõrvaltoast kummalist häälitsust, nagu plagiseksid kellelgi valjusti hambad.

      Mingi juhuse tahtel oli Tereza tema poole tulnud ja tema ei teadnud seda. Neiu hoidis käes pudelikest rahustava ravimiga, valas seda endale suhu ja tema käsi värises nii tugevasti, et pudelisuu plagises vastu hambaid.

      Tomáš tormas tema juurde, nagu oleks ta tahtnud neidu uppumissurmast päästa. Palderjanipudel kukkus maha ja rikkus vaiba. Tereza kaitses ennast, tahtis end mehe käest lahti kiskuda ja Tomáš embas teda veerand tundi nagu hullusärk, enne kui neiu rahunes.

      Tomáš teadis, et on sattunud olukorda, mida ei saa õigustada, kuna see põhineb täielikul ebavõrdsusel.

      Veel enne seda, kui Tereza oli paljastanud Tomáše kirjavahetuse Sabinaga, oli mees olnud koos tema ja mõne sõbraga baaris. Nad olid tähistanud Tereza uut töökohta. Neiu oli lahkunud laborist ja hakanud nädalalehe fotograafiks. Kuna Tomáš ei armastanud tantsida, viis Tereza parketile Tomáše noor kolleeg. Suurepäraselt sobisid nad seal tantsupõrandal ja Tereza tundus Tomášele kaunim kui muidu. Ta jälgis imestusega, millise täpsuse ning kuulekusega allub Tereza sekundi murdosa vältel oma partneri tahtele. See tants näis rääkivat sellest, et neiu ohvrimeelsus, mingi entusiastlik soov teha seda, mida ta loeb Tomáše silmadest, polnud tingimata sugugi seotud Tomáše isikuga, vaid Tereza oli ette valmistunud vastama kelle tahes mehe kutsele, keda ta kohtaks Tomáše asemel. Polnud mitte midagi kergemat kui kujutleda, et Tereza ja Tomáše noor kolleeg on armastajad. Selle kujutelma kergus haavas Tomášt! Ta adus, et Tereza keha võib ilma igasuguse vaevata kujutleda armuühenduses ükskõik millise mehekehaga, ja Tomáše tuju läks halvaks. Alles hilisööl, kui nad olid koju naasnud, tunnistas ta Terezale, et oli tundnud armukadedust.

      See absurdne armukadedus, mis käis ainult teoreetiliste võimaluste kohta, oli