Maestro. Geir Tangen

võpatas kergelt, kui tundis verisest näost õhkuvat teravat lõhna. Sirutas nina peaaegu surnu põse vastu.

      „See on eeter.”

      Lars Stople lausus seda pominal, aga sõnad jõudsid siiski Lotteni. Too kortsutas kulmu ja vaatas umbusklikult vana politseiniku poole.

      „Jaa, eetriga niisutatud lapp võtab inimese mõne sekundiga rajalt maha. Lõhn on väga kergesti äratuntav ja jääb pärast surma mõneks ajaks püsima. Vedelik aurustub mõne sekundiga, aga lõhnaosakesed kinnituvad alati naha külge ja jäävad sinna pikemaks ajaks.”

      Lotte noogutas mõtlikult. Niisiis oli naine narkoosi all, kui ta üle rõdurinnatise aidati.

      Ta vaatas veel korra üles. Kes küll niimoodi teeb? mõtles ta nukralt. Oli ilmne, et tapja ei vaevunud seda enesetapuks maskeerima. Muidu poleks ta eetrit kasutanud. Lars vaatas naisest sihilikult mööda. Ta ei suutnud teda vaadata nagu Lotte.

      „Jah, sellepärast ma kutsusingi teid seda surma uurima. See lõhn on mulle sellest ajast tuttav, kui mul pimesool välja lõigati. Vanasti kasutati narkoosiks eetrit.”

      Lotte ajas selja sirgu, pöördus teiste tema ümber seisvate politseinike poole ja hakkas korraldusi jagama:

      „Keegi ei tohi lindiga piiratud alasse minna, välja arvatud kriminalistid, kui nad kohale jõuavad. Nüüdsest peale on see kuriteopaik. Pange peatee äärde ja maja ümber paika ka välimised piirded. Hakake kohe tunnistajaid üle kuulama. Knut, selle eest vastutad sina, sest sa juba alustasid. Võta mu assistent endale appi.”

      Seejärel pöördus ta Larsi poole.

      „Sina uurid välja, kas see naine elas korteris 7B. Otsi kojamees üles ja küsi varuvõtit, kui korteri uks lukus on.” Lotte võttis taskust vibreeriva nutitelefoni. Vaatas ekraani ja taipas, et peab kõne vastu võtma, olgugi et viibis sündmuspaigal ja arvatavasti oli tegu tapmisega. Ta tõmbus teistest eemale ja vastas napilt:

      „Jaa, mis on, Anne? Mul on siin tõsine olukord.”

      Lotte kuulis teisest otsast oma viis aastat noorema õe rasket hingamist. Õe hääl oli pikaldane, justkui oleks aju ja häälepaelte vaheline side häiritud. Nagu ikka.

      „Tõsine? Kurat, sa ei leia minu jaoks mitte kunagi aega. Justkui minu olukord poleks piisavalt tõsine, eks ole? Sinu sõbrad, need kuradi pollarid võtsid mu rajalt maha – jälle!”

      Lotte tundis, kuidas raske udu vormijaki põue puges. Ta lõdises. Ühtlasi tundis ta ärritust enda sees kasvavat, aga tal õnnestus end vaos hoida. Õel ei olnud kedagi teist, sest nende vanemad olid Åsta kohutavas rongiõnnetuses surma saanud. Ta helistas iga päev. Iga päev uute probleemidega või siis lihtsalt selleks, et Lottet sõimata. Tänase kõne sissejuhatus tõotas nii seda kui ka teist.

      Lotte oli korduvalt palunud politseimaja kolleege, et nad käituksid peenetundeliselt, kui Annet on vaja kinni pidada, aga nad ei paistnud sellest enam hoolivat. Anne oli süstiv narkomaan ja sugulussidemed ei õigustanud tema siidkinnastega kohtlemist.

      „Miks nad su kinni võtsid?” küsis Lotte, kuigi teadis täpselt, mida õde vastab.

      „Lihtsalt niisama! Need raisad ei saa mind mitte milleski süüdistada. Ma ei ole mitte midagi teinud, ja see, mis mul kaasas oli, oli ainult oma tarbeks. See eit siin ei oska ju õieti kaaluda.”

      „Kui palju, Anne?”

      „Vahet pole! Sa ei usu mind niikuinii. Ka sina. Unusta ära,” röögatas õde ja lõpetas kõne.

      See tabas märki. Lotte jäi kloppiva südamega seisma. Ta teadis, et ei peaks sellest jutust välja tegema, et see tuli joobest ja võõrutusnähtudest, aga seda rääkis ju Anne. Neid sõnu lausus tema suu. Väike õde, kes oli Lottele nii armas. Need sõnad ladestusid Lotte südamesse ja tekitasid tunde, et ta on õde alt vedanud. Tema pilk langes maja ees lebavale naisele ja ta sulges süümepiinade ees ukse.

      Ta vaatab, mida ta Anne heaks teha saab, kui jaoskonda tagasi jõuab. Seni aga nõudis tema tähelepanu teine naine. Surnu.

      Haugesunds Avisi meediamaja

      Teisipäeva hommik, 14. oktoober 2014

      Ranveig Børve oli just lõpetanud jutuajamise Viljariga tema laua juures ja hakkas oma kohale tagasi minema, kui tundis, et keegi haaras tal särgist kinni.

      „Noh, kuidas Lohe elab?” küsis Henrik Thomsen mürgiselt, kui Ranveig end ümber pööras. Thomsen, kelle hüüdnimi oli Lihunik, oli mihkel välja nuhkima võimalusi inimeste alandamiseks. Nagu tavaliselt, oli ta istunud ühe reklaamiosakonnast toimetusse üle toodud lamba seltsis ja ajanud libedat juttu. Nüüd sirutas ta oma kahemeetrise kere välja ning nihkus Ranveigile ebameeldivalt lähedale, nii et too astus kähku sammu tagasi.

      „Lohe?”

      „Nojaa, tead küll … too islandlane. Pahur, ohtlik, ajab lõugade vahelt suitsu välja ja nii edasi.”

      Thomsen vaatas jultunult irvitades ringi. Keegi ei teinud tema vaimukust märkamagi.

      Ranveig mõõtis teda pilguga.

      „Ah soo … Kas sa oled sellepärast hakanud kolleegidele hüüdnimesid panema, et sul endal on neid nii palju?”

      Ranveig ei jäänud vastust ootama. Keeras kanna peal ringi ja marssis oma koha poole.

      „Oled sina vast mossis täna,” hõikas Henrik. „Pahad päevad või?”

      Ranveig peatus, pööras end ümber, näitas talle keskmist sõrme ja sisenes siis Juhtlõigu nime kandvasse koosolekuruumi, mis paiknes saarena avatud kontori keskel. Väike kapslitaoline ruum, mis mõjus põhja ja lõunasse avanevatest maast laeni akendest hoolimata klaustrofoobiliselt. Ruum oli spartalik ja moodsa sisustusega: õhuke kõrge plastlaud ja kipakad helerohelised baaripukid. See polnud mõeldud mõnusa äraolemise, vaid välkkiirete konstruktiivsete koosolekute jaoks, kust kõik igatsesid kibekähku minema saada.

      Thomseni ja Ranveigi vaheline stseen polnud Viljaril kahe silma vahele jäänud. Ta kõkutas endamisi rahulolevalt naerda, aga tundis end rammetuna. Iga päev oli lõputu aeglaselt voolav ollus, mille sees ta pidi lakkamatult jalgadega summima, et pead pinnal hoida. Nii oli kogu aeg. Ei mingit vaheldust, ei mingit inspiratsiooni, ei mingeid ootamatuid kõrgpunkte.

      Tema psühholoog Vigdis Nygård oleks talle päevapealt haiguslehe kirjutanud, aga Viljar ei lubanud. Töö oli ainus asi, mis teda jalul hoidis.

      „Sa ei paista oma tööst sugugi rõõmu tundvat,” ütles psühholoog viimati, kui nad Haraldsgatal Cafe Espressos latet jõid. „Sa oled tuim, läbi põlenud, ja töökaaslased ei meeldi sulle. Ülemus ei ole sinu fänn ja su artiklid on nii kuivad ja igavad, et keegi ei viitsi neid enam lugeda. Oled sa ikka kindel, et see on sulle õige koht?”

      Kui Vigdis oli kohvikust lahkunud, et minna mehe ja lastega laupäevaseid sisseoste tegema, jäi Viljar veel tunniks ajaks istuma ja akna taga jalakäijate tänaval mööduvat inimvoolu vahtima. Ta ei talunud niisugust kriitikat kuigi hästi. Samas teadis ta, et Vigdisel oli õigus.

      Tööpäev kulges teosammul ning Viljar treis järjepanu headest lugudest väikesi tekstinuppe. Aknatagune vaade ei pakkunud endiselt mingit inspiratsiooni.

      Eilne nutune vihm oli asendunud paksu räämas uduga. Viljar ajas end sirgu ja sundis end tekstiga tegelema. Mõni sekund hiljem tuli pääsemine. Toimetaja Johan Øveraas seisis keset avatud kontorit, telefon käes, ja žestikuleeris. Ta lõpetas kõne ja osutas Viljarile.

      „Sa pead objektile minema, Gudmundsson. Me saime vihje.”

      „Ahah, mis värk on?” Ta tundis kergendust, et pääseb käsilolevast nürist tööst.

      „Mine kortermajade juurde. Politsei on juba seal. Üks naine olla ühest korterist alla kukkunud.”

      Øveraas oli nüüd elevil. Tammuvad jalad panid lõdva peki värisema.

      „Oh kurat, Øveraas. Sa ju tead, et ma ei kannata inimohvritega õnnetusi. Me rääkisime sellest arenguvestlusel. Sihukestest asjadest ma ei kirjuta.”

      Ta