Noore Wertheri kannatused. Johann Wolfgang von Goethe

et temast jäi ta aasale hanedega ringi kihutama, kui poiss ise hüpeldes tuli ja vennale sarapuuoksa kaasa tõi. Naisega edasi vesteldes sain teada, et ta on koolmeistri tütar, mees aga on tal Helveetsiasse läinud lellepoja pärandust ära tooma. „Sugulased tahtsid teda petta,” seletas ta, „ja jätsid ta kirjadele vastamata, sestap läks ta ise järele. Kui temaga ainult mõni õnnetus pole juhtunud, mul pole temalt mingit teadet.” Mul oli raske naisest vabaneda, kinkisin igale lapsele ühe kreutseri, noorima osa aga andsin ema kätte, et ta väikesele tummikõrvaseks saia tooks, kui ta linna läheb, ja siis läksime kumbki oma teed.

      Ma ütlen Sulle midagi, kulla sõber: kui mu meeled on väga ärevil, siis vaigistab tormi mu hinges sellise olendi nägemine, kes rahumeeli ja kannatlikult oma väikese maailmaga lepib, päevast päeva edasi rühib ja lehtede langemist nähes millelegi muule ei mõtle kui sellele, et talv on tulemas.

      Sestsaadik kui ma siin olen, viibin sageli väljas. Lapsed on minuga ära harjunud, saavad minult tükksuhkrut, kui ma kohvi joon, ja jagavad minuga õhtuti võileiba ning hapupiima. Pühapäeviti ei jää nad iialgi ilma oma kreutserist, ja kui mind pärast jumalateenistust kohal ei ole, on perenaisel korraldus neile raha välja maksta.

      Nad usaldavad mind, jutustavad igasugustest asjadest, eriti aga lõbustavad mind nende vallatused ja lihtsad mängud, kui külast rohkem lapsi kokku tuleb.

      Nägin palju vaeva muretseva ema veenmisega, et nad mind põrmugi ei häiri.

30. mail.

      See, mida ma Sulle hiljuti rääkisin maalikunstist, kehtib muidugi ka luule kohta: asi seisab üksnes ilu olemuse tabamises ja julguses seda avaldada, ja siis on vähesega tõepoolest palju öeldud. Mul oli täna elamus, mis täiuslikult kirjapanduna tooks silme ette kauneima idülli maailmas, aga mis on õieti luule, elamus või idüll? Peab see siis alati nii voolitud olema, kui me mõnest loodusenähtusest osa juhtume saama?

      Kui Sa selle sissejuhatuse järel ootad midagi ülevat ja õilsat, siis oled jälle kurjasti petta saanud: mängus pole muud kui keegi talupoiss, kes pani mind oma loole õhinal kaasa elama. Jutustan nagu ikka halvasti ja Sina leiad nagu ikka mind liialdamas; see on Wahlheim ja ikka jälle Wahlheim, mis selliseid haruldusi pakub.

      Väljas pärnade all jõi mingi seltskond kohvi. Kuna ta polnud mulle täiesti vastuvõetav, tõmbusin mingil ettekäändel eemale.

      Naabermajast tuli üks talupoiss ja hakkas korda seadma atra, mida ma hiljuti olin joonistanud. Kuna ta olemine mulle meeldis, siis kõnetasin teda, pärisin üht-teist ta eluolu kohta, me saime peagi tuttavaks, ja – nagu mul tavaliselt sedalaadi inimestega läheb – ma võitsin ta usalduse. Ta rääkis mulle, et ta on sulaseks ühe lesknaise juures ja et too kohtleb teda väga hästi. Naisest pajatas ta nii palju ja kiitis teda nii innukalt, et ma peagi mõistsin – ta on ihu ja hingega tollesse kiindunud. Naine pole enam noor, ütles ta, esimene mees oli teda halvasti kohelnud, sestap ei taha ta enam abielluda, ja poisi jutust kumas selgesti läbi, kui kaunis ja veetlev too naine tema meelest on, kui väga ta tahaks, et naine ta omaks valiks, et kustutada mälestust oma endise mehe jõhkrusest, nii et mina peaksin selle inimese liigutava poolehoiu, armastuse ja ustavuse esiletoomiseks Sulle ta juttu sõna- sõnalt kordama. Jah, ja mul peaks olema suurima luuletaja anne, et Sinu jaoks elustada ta ilme ja liigutuste väljendusrikkust, ta hääle meloodilisust ja ta pilkude varjatud tuld. Ei, sõnad ei suuda edasi anda seda õrnust, mida kiirgas kogu ta olemusest ja ta eneseavaldustest; see kõik on kohmakas, mida ma siin esitada suutsin. Eriti liigutas mind see, kuidas ta kartis, et mina võiksin ta vahekorda naisega vääriti tõlgendada ja naise heas käitumises kahelda. Kui kaasakiskuv see oli, kui ta kõneles naise välimusest, ta kehast, mis teda ilma noorusliku veetlevusetagi võimsalt ligi tõmbas ja köitis, seda võin taastada ainult oma hingepõhjas. Pole ma elades kohanud nii vallutavat iha ega nii palavat, kirglikku igatsust sellises puhtuses, võin koguni öelda, et ma pole sellisest puhtusest osanud mõtelda ega unistadagi. Ära minuga tõrele, kui ma Sulle ütlen, et meenutades seda süütust ja tõemeelt, süttib mu hing, ja mälestus sellest saadab mind kõikjal, ja et ka ma ise, otsekui sütitatud sellest, ihkan ja igatsen.

      Tahaksin nüüd esimesel võimalusel näha ka naist, või siiski, kui ma järele mõtlen, ma pigem hoidun sellest. On parem näha teda ta armsama silmaga: võib-olla ei ilmu ta tegelikult mu ette sellisena, nagu ma praegu teda vaimus näen, ja milleks peaksin ma endal seda kaunist pilti rikkuma?

16. juunil.

      Miks ma Sulle ei kirjuta? Sa küsid seda, ja ise oled ometi õpetlane. Sa oleksid pidanud taipama, et mul hea on olla, ja nimelt – ühesõnaga, ma sain kellegagi tuttavaks, kes mind ükskõikseks ei jäta. Ma… ah, ma ei tea…

      1

      Vesineitsi. (Märkused siin ja edaspidi järelsõna autorilt, kui ei ole märgitud teisiti.)

      2

      Charles Batteaux (1713–1780), Robert Wood (1716–1771), Roger de Piles (1635–1709), Johann Joachim Winckelmann (1717–1768); Johann Georg Sulzer (1720–1779); Christian Gottlob Heyne (1729–1812) – ajastu juhtivad kunstiteoreetikud. Werther, kelle jaoks on süda kunstimõistmise organ, põlgab igasuguseid teoreetilisi arutlusi kunsti üle.

      3

      Ärgu lugeja siin mainitud kohtade otsimisega ilmaaegu vaeva nähku: on tarvilikuks peetud originaalis leiduvad tõelised nimed ära muuta. (Autor.)