Uhkus ja nauding. Sylvia Day

kui võimalik, tormas naine jutuga edasi. „Kas teil on kedagi, kes saab mind aidata, või ei?“

      Bond turtsatas vaikselt, kuid mõnitav heli tundus olevat suunatud sissepoole ja mitte naisele. „Algusest peale, kui te oleksite nii kena palun, preili Martin. Miks te vajate kaitset?“

      „Ma olen viimasel ajal korduvalt sattunud erinevate kahetsusväärsete – ja kahtlaste – sündmuste ohvriks.“

      Eliza ootas, et Jasper naerma hakkaks või ehk vaataks teda umbuskliku pilguga. Ta ei teinud kumbagi. Selle asemel nägi naine, kuidas mehest pühkis üle muutus. Bond oli olnud saabumisest alates raevukalt keskendunud ja oli seda enam, kui ta tehti probleemiga tuttavaks. Eliza leidis, et hindab meest rohkema kui vaid hea välimuse pärast.

      Jasper kummardus veidi ettepoole. „Milliste sündmuste?“

      „Mind tõugati Serpentine’i järve. Minu sadul oli rikutud. Madu oli lahti lastud minu magamistuppa …“

      „Ma saan aru, et see oli detektiiv, kes mainis teid hr Lyndile, kes omakorda mainis teid mulle.“

      „Jah. Palkasin detektiivi kuuks ajaks, kuid hr Bell ei avastanud midagi. Rünnakuid ei toimunud sel ajal, kui tema asjaga tegeles.“

      „Kes tahaks teid vigastada, ja miks?“

      Naine kinkis Jasperile kerge naeratuse, väikse tänuavalduse tõsisuse eest, mida too välja näitas. Anthony Bellil olid head soovitused, kuid ta polnud kunagi võtnud Elizat tõsiselt. Tegelikult olid talle naise jutud lõbu pakkunud ja Eliza polnud kunagi tundnud, et mees oli ülesandele pühendunud. „Ausalt öelda, ma ei ole kindel, kas nende kavatsus on mulle viga teha, või nad lihtsalt tahavad õhutada mind abielluma, et saavutada mingit püsivat turvalisust. Ma ei näe sellel kõigel mingit mõtet.“

      „Kas te olete jõukas, preili Martin? Või saate selleks?“

      „Jah. Mistõttu ma kahtlen, kas nad tõesti kavatsevad mind tõsiselt vigastada – olen rohkem väärt elusana. Kuid on mõned, kes arvavad, et mul pole onu majapidamises turvaline. Nad väidavad, et ta pole rahuldav eestkostja, et ta on nõrgamõistuslik ja Bedlami1 kandidaat. Ükski kaastundeks võimeline inimene ei paneks hulkuvat koera sellisesse kohta, rääkimata armastatud sugulasest.“

      „Jamps,“ irvitas krahv. „Ma olen terve nagu härg, nii kehalt kui vaimult.“

      „Sa oled, mu lord,“ nõustus Eliza, naeratades talle hellalt. „Ma olen teinud kõigile selgeks, et lord Melville elab tõenäoliselt saja-aastaseks.“

      „Ja te loodate saavutada minu lisamisega oma kosilaste hulka mida, täpsemalt?“ küsis Bond. „Heidutada süüdlast?“

      „Ma loodan, et lisades ühe teie töökaaslastest,“ parandas ta, „saan ma vältida edasisi juhtumeid järgmise kuue nädala jooksul. Lisaks, kui tajutakse, et minu uus kosilane on ohtlik, siis ehk pöörab lurjus oma pahatahtliku tähelepanu talle. Siis võib-olla saame pahareti kätte. Tõesti, ma tahaksin teada, millise tagamõttega ta selle plaani koostas ja mida lootis sellega võita.“

      Bond naaldus istmele ja paistis sügavalt mõttes olevat.

      „Ma ei soovitaks kunagi sellist ohtlikku rolli kellelegi, kes on väljaõppeta,“ ütles naine kiiresti. „Aga vargapüüdja, mees, kes on harjunud läbi käima kurjategijate ja muude õnnetutega. Ma arvan, et need, kes on teie erialal tegevad, peaks olema rohkem kui sobivad nurjatut kullakaevajat etendama.“

      „Ma saan aru.“

      Eliza kõrval pomises tema onu endamisi, töötades oma mõtteis välja mõistatusi ja võrrandeid. Nagu nainegi, nii tundis ka tema end kõige mugavamalt sündmuste ja reaktsioonidega, mida sai mõõta või mingi kindlusega ennustada. Tegelemine mõistusevastaste asjadega oli liiga koormav.

      „Mis tüüpi inimene oleks teie arvates ideaalne mängimaks seda kosilase, kaitsja ja uurija rolli?“ küsis Bond lõpuks.

      „Ta peaks olema vaikne, tasakaalukas ja oskama tantsida.“

      Kulmu kortsutades küsis Jasper: „Kuidas on igavus ja oskus tantsida võimaliku mõrvari kinnipüüdmisel olulised?“

      „Ma ei öelnud „igav“, hr Bond. Palun ärge pange mulle suhu sõnu, mida ma ei ole rääkinud. Selleks et teda peetaks tõeliseks rivaaliks minu tähelepanu eest, peab ta olema keegi, kellest igaüks usub, et ma olen huvitatud.“

      „Te ei ole huvitatud kenadest meestest?“

      „Hr Bond, mulle ei meeldi olla ebaviisakas. Kuid te ei jäta mulle muud võimalust. Fakt on, et te pole ilmselgelt selline mees, kelle iseloom on sobilik abieluks.“

      „Ma tunnen üsna suurt kergendust, et kuulen naist seda tunnistamas,” venitas Jasper.

      „Kuidas saab keegi selles kahelda?“ Eliza tegi käega pühkiva liigutuse. „On kergem kujutleda teid mõõga- või rusikasvõitlust pidamas, kui et nautimas pärastlõunast kroketimängu, malet peale õhtusööki või vaikset õhtut kodus koos pere ja sõpradega. Ma olen intellektuaal, sir. Ja kuigi ma ei taha vihjata vaimse teravuse puudumisele, siis olete te ilmselgelt loodud rohkem füüsiliselt pingutava ajaviite jaoks.“

      „Ma saan aru.“

      „Oh, piisab vaid pilgust teile, et kindlaks teha, et te ei ole üldse nagu teised! See oleks kohe ilmne, et ma ei kaaluks kunagi teiesugust meest veidigi tõsiselt. On üsna ilmne, et teie ja mina ei sobi kõige põhilisematel viisidel, ja igaüks teab, et ma olen liiga tähelepanelik, et seda mitte näha. Ausalt öeldes, sir, te ei ole minu tüüpi mees.“

      Pilk, millega mees teda vaatas, oli lõbustatud, kuid ilma eneseimetluseta, mis oleks muutnud selle ärritavaks. Bondist õhkus enesekindlust, kuid ta polnud ennast täis. Naine leidis jahmunult, et imetleb seda.

      Ta tooks kaasa pahandusi. Elizale ei meeldinud eriti pahandused.

      Jasper heitis pilgu krahvile. „Andke andeks, mu lord, kuid ma pean rääkima sellest asjast keerutamata. Eriti kuna see küsimus on seotud preili Martini füüsilise heaoluga.“

      „Päris õige,“ nõustus Melville. „Otse asja juurde, ma ütlen alati. Aeg on liiga väärtuslik, et raisata seda tühjale-tähjale.“

      „Nõus.“ Bond pööras pilgu tagasi Elizale ja naeratas. „Preili Martin, andke andeks, aga ma pean ütlema, et kogenematus piirab teie arusaama olukorrast.“

      „Kogenematus millega?“

      „Meestega. Täpsemalt, õnneküttidest meestega.“

      „Et te teaksite,“ nähvas naine, „kuue hooaja jooksul seltskonnas on mul olnud rohkem kui piisavalt kogemust härradega, kes on rahajahil.“

      „Aga miks siis,“ ütles Jasper venitades, „ei ole te teadlik, et nad on edukad põhjustel, mis on kaugel sotsiaalsest sobivusest?“

      Eliza pilgutas silmi. „Kuidas palun?“

      „Naised ei abiellu õnneküttidega sellepärast, et nad oskavad tantsida ja vaikselt istuda. Nad abielluvad nendega välimuse ja füüsilise osavuse pärast – kaks omadust, mis te juba tuvastasite, et mul on.“

      „Ma ei näe …“

      „Ilmselgelt te ei näe, nii et ma selgitan.“ Jasperi naeratus muutus laiemaks. „Kullakaevajad, kellel asjad hästi laabuvad, ei pinguta, et rahuldada naise intellektuaalseid vajadusi. Neid saab täita ka sõprade ja tuttavate kaudu. Nad ei püüa pakkuda seda tüüpi seltsi, mida nauditakse seltskondlikel kokkusaamistel või mängulaua taga. Jällegi, on teisi, kes saavad seda teha.“

      „Hr Bond …“

      „Ei, nad püüavad pakkuda rahuldust ainsas ametis, mis on täiesti nende oma, ametis, milles hiilgamiseks ei tee mõned mehed mingeid jõupingutusi. See konkreetne oskus on nii haruldane, et paljud naised ei hooli muudest kaalutlustest selle kasuks.“

      „Palun, ärge öelge …“

      „Hooramine,“ pomises krahv enne, kui jätkas vestlust

1

Hullumaja tolle aja Inglismaal. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)