Kirja vahetaja. Merike Õim

KÕNNIB

      kitsaid tänavaid pidi

      umbteid vältimata

      Kas olete raputanud

      tema soola oma haavadele

      Tema mürgist kas

      kustutanud oma janu

      Kas olete hinganud

      tema põhjatuse

      tumelillat väge

      mis tõusnud kui aur

      niiskete marmorkallaste vahelt

      Kas olete käsikäes

      tõusnud koidupunas mäele

      hambus leekiv lill

      et täiuslikena astuda

      üle silmapiiri serva

      Kõik muud lennud

      hääbumas teie sees

      Siis on jutt

      teie surematusest

      tõsi

      ARMASTUS ANDIS MEILE MÕÕDU

      mida tundsime mõõtmatusena

      Armastus valgustas meid seestpoolt

      Nüüd oleme loonud

      omaenda valguse

      jäänud väikeseks

      meie suureks kasvanud

      armastuse kõrval

      mis tühistab kõik tähtsusetu

      ja astub kõige kaotsiläinu asemele

      Armastus on

      nagu mälestuste trammis

      pea kohal rippuv tugiaas

      millest hoides saab ennetada

      suuremaid kukkumisi

      Peatustevahelised nõksatusedki

      on tema abil talutavad

      nagu argipäeva mured

      Aga peatuste nimesid

      ei teata enam keegi

      sest konduktor

      on juba maha läinud

      Tuleb vaid hoida aasast

      ja sõita heas usus

      mitte lõpp-peatust maha magada

      SINU SUURED TURVAKÄED

      soojad kuivad tugevad

      helded heledad ja hellad

      veidikene karedad

      silitavad rahulikud

      kortsulised rõõmsalt

      muhedad ja mängulised