Kirja vahetaja. Merike Õim

p>Merike Õim

      Kirja vahetaja

      AEG ON KALLILT KÄES

      Viimane aeg on

      rohkem pühenduda

      aknast välja vaatamisele

      Et elu läheks ikka

      täie ette

      TÜHJADE TUNDIDE TÕMMIS –

      see minu lemmikjook

      Õhtuti aeglaselt mekin

      õnneks ei tühjene toop

      Tühjade tundide täius –

      see minu õnnesõõm

      Elatu loodu ja loetu

      valguse puhas rõõm

      Tühjade tundide tõmmis

      kustutab loomise võla

      Lubab mul enese sees

      kuulata kokkukõla

      Tühjade tundide mõte –

      elusolemismõõt

      Surm lehtede hiirekõrvul

      käes ihutud võhumõõk

      Rohelus raagub kuid elu

      iga piisk mekkimist väärt

      Tühjade tundide rüpes

      puudutan olemisäärt

      LAOTUSI JA LAUKAID

      KIRJA VAHETAJA

      Vahetan oma kirja

      su arvamuse vastu

      su vaikimise vastu

      su suunurka tekkiva

      salapärase kurru vastu

      Vahetan oma kirja

      tekstile langeva

      ripsmete varju vastu

      su valitud reale

      osutava sõrme puudutuse vastu

      Ja pealekauba

      annan kõik

      mis voolab must läbi

      kuulumata kellelegi

      Olles olemas

      ainult sinu pärast

      PÄHKLIKOORES LÄHEN TEELE

      üle soovee sõuan

      Vaevakase varju hõlmas

      lauka ligi jõuan

      Rabapistrik heidab pilgu

      välkjalt lootsikule

      Ohu suhtes olla valvel

      tundmatuses tuleb

      Lendab viuhti üle soo

      kaugusesse varjub

      Üksnes minu enda hirm

      sissepoole karjub

      Nähtamatu lehter imab

      laukas minu hinge

      Lootsik ülemäära õõtsub

      veele tekib ringe

      Sügavuse salapära

      siiski tajuda

      tahaks – mitte lisaringiks

      veele hajuda

      Püüan olla päris vaikselt –

      sellest veelgi tasem

      Siis on tunda kuidas hirm

      minust lahti laseb

      Laukaveele peegelduma

      terve laotus mahub

      Selle keskel pähklikoores

      leian hingerahu

      IGAL TABATUD HETKEL

      pöörab tee

      kurale kui ka heale

      Millele loota

      kas südamele

      või oma selgele peale

      Kumba kätt minna

      et iseend

      rabas kohata ängita

      Ühest hetkest ju

      kedagi teist

      enam ei mängita

      Turbamättaile hele ihu

      vajub sookailud rinnal

      mesimurakad suletud pihus

      putukad käevarte pinnal

      Pikalehised huulheinad siis

      karjatuseta paotuvad

      Olematuiks ja hääletuiks

      valud sambla sees jaotuvad

      ÜMBER LAUA RAHVA HULGAS

      tunned

      tuttav üksiolek

      sinu sees ja sinu ümber

      Kõneled ja võtad osa

      aga hinges vaikus laotab

      üle hääle valgeid linu

      Huulil loitsud seljal pilgud

      toetuseta pinnal

      hõljud ära mõttemaile –

      oled hiiest teadjanaine

      laubal ehavalgusega

      mahendatud aja laine

      Lõpuks varjud salasohu

      laukaid kõnetama

      Üksiolek

      on ka seal

      ruumivõtvalt sama

      OLLA NII SUURES VAIKUSES

      et hingamine

      on müra

      mis peletaks linde

      Aga neid pole

      On ainult mahajäänud vaikus

      Olla nii üksi

      et isegi armastusluuletusel

      pole keha

      Pole kunagi olnudki

      On ainult silmad –

      hukatuslikud järved

      millesse õhtuti

      uputada oma igatsus

      ja kuulata vee peale tekkivaid

      vaikuse ringe …

      ?

      RAAMITU SÕNA

      Armastan oma tööd

      armastan kaua magada

      armastan punast veini

      armastan valgeid õhtuid

      armastan lugeda

      armastan tuult

      armastan merd

      armastan tühjust

      Aga sina oota

      kuni leian meie suhtele sõna

      Oota kuni tühjus täitub

      kuni meri tuleb tagasi oma horisondilt

      kuni tuul kuivatab ööde higi

      Siis tulen ma

      ja ütlen Sulle